Hirvlis Paju talus sündis teater naistest ja meestest

5522
Mängujuht JUHAN KUBU ning näitlejad MADIS KUBU, MARKO PINTMANN, ANU KARJATSE, TERJE VARUL, MAREK TAMMETS, KATI JUVANEN ja ULVI MEIER.

Tükis on keskne roll KRISTIINA EHINI juttudel raamatust „Viimane monogaamlane“ ja improvisatsioonil.

Möödunud nädal tõi Kuusalu valda järjekordse esietenduse. Hirvli külas Palju talu rehehoones neljal korral mängitud „Meie elud 4:3“ käis vaatamas kokku üle 300 inimese.
Tükk räägib armastusest, naistest ja meestest. Kes oli eelnevalt lugenud Kristiina Ehini poeetilisi tekste kogumikust „Viimane Mohikaanlane“, sel oli nähtust lihtsam aru saada. Ent raamatut tundmata mõjusid Terje Varuli, Anu Karjatse, Ulvi Meieri ja Kati Juvaneni esitatud naistemonoloogid oma kummalisuses ja absurdis sellegipoolest kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt. Monoloogid vaheldusid sketšidega elust enesest – naised peole minemas ja sealt tulemas, šoppamine, moegiid. Kõike seda jälgisid ja hindasid hasartsete kommentaatoritena kolm meest: Marko Pintmann, Madis Kubu ja Marek Tammets.
Kolga lavastajapaar, õpetaja ja kooli näitetrupi juht Terje Varul ning kserograafina leiba teeniv Juhan Kubu on viimastel aegadel ikka kord aastas teinud kohalike täiskasvanutega uue näitemängu. Ka nüüd oli lavastuses näha nende kiindumust absurdi ja groteski ning ühiskonnakriitilisust. Juhan Kubu märkis, et hakkab uue lavastusega tegelema siis, kui on midagi öelda.
Esinemiskohaks valitud Paju teater oli trupi käsutuses ka mullu. Kes seekord ei tahtnud pileti eest tasuda, võis tuua ja jätta Paju teatrisse tooli. Kokku saadi nelja etenduse peale juurde üle paarikümne istme.
Näitemängu „Meie elud 4:3“ ehk neli naist kolme mehe vastu kujuteldav lava oli rehehoone keskel pikalt ühest otsast teise, publikule seati kohad kahele poole seina äärde.
Kolmapäeva,  20.  augusti  esietendus ning neljapäeva, 21. augusti kaks etendust olid tavapärastel aegadel õhtupoole, kuid laupäeval, 23. augustil alustati südaööl. Ent ka siis oli publikut palju, tuli tuua lisapinke.
Enda proovilepanek
Lavastuse sisupoole pani koos näitlejatega paika Terje Varul, mängu seadis ja kujundas sinna juurde valguse ning muusika Juhan Kubu. Sketšid sündisid koostöös naisnäitlejatega. Mehed improviseerisid igal etendusel, nende kommentaarid mõneti varieerusid.
Terje Varul selgitas, et võttis lavastusse Kristiina Ehini jutud, kuna puudutasid teda väga: „Andsin raamatu naistele lugeda, igaüks valis endale sobiva monoloogi. Ulvi sobis just selleks naiseks, kes meestelt käe otsast hammustab, ja Anu oli vee peal kõndimist harjutava naisena õige valik.“
Kristiina Ehin käis teises proovis ise kohal, seletas oma tekstid lahti. Näitlejaid hämmastas, et samad jutud olid tal sõna-sõnalt peas. Luuletaja omakorda tunnistas, teda üllatab, et neid jutte hakatakse lavastama, tema kirjutas tekstid kirjandusena.
Marko Pintmann, Madis Kubu ja Marek Tammets on Kolga lavastustes ka varem kaasa teinud, Kati Juvanen mänginud Kolga kooli näitetrupis Kohal-olijad. Näitlejadebüüdi tegid Ulvi Meier ja Paju talu perenaine Anu Karjatse, neil varasem kogemus puudus.
Anu Karjatse: „Tantsu ja lauluga olen laval olnud, aga mitte näidelnud. Terje ja Juhan mõlemad õpetasid mind. Hästi põnev aeg oli, alati tasub midagi uut katsetada.“
Ulvi Meier sõnas, et osalemine oli enese proovilepanek: „Mind aitas, et olen tegutsenud Kolga mõisas giidina, seegi on teiste ees esinemine ja mingil määral näitlemine.“
Marko Pintmann nentis, et tema teeb kaasa mängulusti pärast: „Sellepärast ju näitemängu tehaksegi, et meeldib. Igal aastal ootan, et mida Juhan nüüd välja mõtleb ja pakub.“
Laupäeval etendust vaatamas käinud lavastaja ja näitleja Eva Klemets kiitis, et talle kohutavalt meeldis: „Kuulda Kristiina Ehini tekste selliste naiste suust on superidee – küpsed naised, kes on juba elu  näinud.  Väga  tore,   et  enese­irooniat oli palju. Mulle Kristiina Ehini tekstid meeldivad, samas ärritavad. Selles  tükis oli neis vastuoksus sees. Kui Hanna-Liina Võsa tegi neist juttudest Tallinnas lavastuse, siis seda vastuoksust ei olnud.“
Kolga trupi kohta lausus ta, et oli suurepärane ühismängimine: „Ma ei ütleks, et mängivad profid näitlejad või mitteprofid. On inimesed, kes teevad teatrit ja teevad seda südamest. Kui teater sünnib, siis ongi teater. Ja nagu nägime, see teater sündis.“
Terje Varul sai etenduste järel vaatajailt kiitvaid telefonikõnesid, tänati ja sooviti jõudu edaspidiseks.
Annika Kaljurand Kolgast saatis pärast viimast etendust tänukirja: „Tänan kõiki vahetute, humoorikate, siiraste, mõtlemapanevate, emotsionaalsete öötundide eest. Lihtsalt suurepärane.“
Kuidas Paju teatriga edasi?
Anu Karjatse tõdes, et ei oska öelda, mis rehehoonesse rajatud Paju teatrist saab, kuid tahaks, et selles käiks elu ka edaspidi.
Tema ema Aita Karjatse: „Oma kodu avamine toob kaasa kohustusi. Rehehoone tahab kordategemist, võibolla peaks asutama oma MTÜ.“
Rehealune ehitati 1925. aastal. Paremal pool hoiti põllutööriistu, keskel seisis viljapeksumasin, vasakul olid viljakirstud. Paju talu oli ametlikult näidistalu. 1927. aastal asutati Hirvli Maatulundus- ja Kultuuriselts, koos käidi Paju talus. Rehehoone teisele korrusele tehti raamatukogu, seal olid põllumeestele loengud. Peeti ka pidusid, Aita Karjatse vanaisa mängis rehealuse ülemisel korrusel harmooniumi ja lõõtsa.