Kehra lasteaia Lepatriinu direktor ootab maja remonti.
„Tore on tagasi olla. Palju muutusi lasteaias toimunud ei olegi, kuid töö on uus ja põnev,“ lausub Nelli Restov, kes sel suvel asus juhtima Kehra Lepatriinu lasteaeda.
Direktor loodab, et õnnestub kollektiivi töös teha mõned muudatused. Näiteks soovib ta, et õpetaja abi olekski õpetaja abiline, mitte koristaja. Majandusliku poole pealt tahab, et korda saaks kõik see, mis praegu teeb silmale haiget: maja küttekulud on suured, fassaad ja katus vajaks soojustust. Seni on lasteaias tehtud sanitaarremonti.
Aastaid lasteaias töötanud inimesena ütleb Nelli Restov, et 10 aasta jooksul on lapsed muutunud, sest lapsevanemad on teistsugused: „Kui varem toodi laps lasteaeda teadmisega, et see on koht, kus ta areneb, siis nüüd on vanemad teadlikud oma õigustest ja pööravad palju tähelepanu probleemidele. Märgata on ka, et paljudel lastel on tähelepanuvajadus, sest vanematel ei ole piisavalt aega nendega tegelemiseks. Lapsed, kelle vanemad on võtnud aja maha, on sõbralikumad ja abivalmis.“
Üheksa aastat lasteaias õpetajana töötanud, vahepeal poolteist aastat eemal olnud Nelli Restov on põline Anija valla elanik. Ta elab Ülejõe külas, sündinud ja kasvanud on Kehras, käinud seal ka koolis. Peale lasteaia juhtimise lööb ta kaasa MTÜ Kehra Kooli Vilistlased juhtkonnas ning laulab naisansamblis Kodu. Tal on kaks täiskasvanud poega ning 12aastane tütar.
Nelli Restov: „Õppisin Tallinnas füüsikaõpetajaks. Tookord jäi kool pere kõrvalt pooleli ja arvasin, et õpetajat ei saa minust kunagi. Lasteaeda sattusin tööle seetõttu, et tütrele ei olnud lasteaiakohta ja tookordne direktor kutsus mind tööle, et saaks ka lapsele koha. Töö kõrvalt lõpetasin Tartus ülikooli koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala. Vahepeal töötasin poolteist aastat logistikajuhina, kuni tehti ettepanek kandideerida Lepatriinu lasteaeda direktoriks.“
Koostööd ja ühisüritusi tehakse valla teiste lasteaedadega, eriti Kehra lasteaiaga Lastetare.
Elu kohta Anija vallas arvab Nelli Restov, et on paremaid ja halvemaid kohti, kus elada: „Ma ei ole viriseja tüüp. Palju on ära tehtud. Kui kõik panevad käed külge, siis saaks veel rohkem tehtud. Igav ei tohiks siin küll kellelgi olla, tegevust leiab.“
Kõige rohkem tunneb ta puudust ühistegevusest, mida praegu on oluliselt vähem kui varem: „Vanasti oli kõige taga tehas. Lapsepõlvest on meeles laadad Kehras ja suvepäevad. Inimesed tegid väga palju ise ja üheskoos. Nüüd tehakse palju inimeste eest ära ja siis ei osata seda hoida. Rahvas on külmemaks muutunud, ükskõiksemaks.“
