HELMI VALK Uuri külast tähistas 100. sünnipäeva

1576
100aastane HELMI VALK unistab kohast vanadekodus.

Juubilari käisid esmaspäeval, 12. jaanuaril õnnitlemas Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi ja hoolekandespetsialist Maria Prääts.

Pühapäeval, 11. detsembril tähistas Kuusalu valla Uuri küla elanik Helmi Valk 100. sünnipäeva. Päev hiljem käisid sünnipäevalast õnnitlemas Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi ja hoolekandespetsialist Maria Prääts, kes viisid kingituseks lillekimbu, raamatu „Kiiu lugu“, Kuusalu valla kalendri, kommikarbi ja valla juubelitoetuse, mis on 32 eurot.
Loksal 1915. aastal sündinud Helmi Valk tuli Uuri külla 13aastaselt, kui ta isa sai mõisast talukoha. Koolis käis ta Loksal Kolgas. Isa oli põllumees ja töötas Loksal vabrikus. Helmi Valk töötas kuni vanaduspõlveni Kolga kolhoosis ehitustöödel maalrina.
Vendi oli Helmi Valgil kaks, kes on nüüdseks surnud. Vanemad ja vennad küüditati Siberisse, kus isa suri, teised pereliikmed tulid kodumaale tagasi.
Helmi Valk tõdes, et kõik noorusaegsed sõbrad on surnud, ka sugulased ja perekonnaliikmed. Lapsi tal pole, paar aastat tagasi müüs ta oma kodumaja noorele perele tingimusel, et nemad hoolitsevad ta eest.
Helmi Valk sõnas, et kuigi abistajaid jätkub, tunneb sageli üksindust: „Tahtsin saada kohta Kuusalu vanadekodusse, aga seal on kohad täis. Kui ehitatakse uus pansionaat, läheksin hea meelega. Ei tahaks Uuri külast kaugele minna. Siin on kena loodus ja vaikus.“
Abiks on tal kaks tuttavat Loksalt, kes käivad pesu pesemas ja kodu korrastamas. Majas on tal üks tuba, noored hoiavad kodu puh­tana, panid majja ka keskkütte. Helmi Valk lausus, et ise ta süüa teha ei suuda, sest käib kepiga.
Helmi Valk tõdeb, et elus on olnud nii head kui halba: „Olen olnud seitse korda operatsioonilaual, 23aastaselt jäin oma jalast ilma, jäin Tallinnas  rongi alla. Läksime tüdrukutega üle raudtee ning märkamatult saabus rong, mis mind kolm meetrit endaga kaasa vedas.“
Helmi Valk sõnas, et nägemine on üsna korras, kuid kuulmine hakkab kaduma. Toanurgas on tal televiisor, lisaks meeldib talle lugeda ajalehtede pealkirju. Ta tõdeb, et sageli on igav, kuid on sellega ära harjunud.
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli ta Kolga tuletõrjes vabatahtlik, lau­lis kooris ja käsitööna armastas õmblemist.
Oma pikaealisuse saladusena nimetab ta, et suitsetanud ega alkoholi pole kunagi tarbinud, vahel harva võtnud napsu.
Loksa külas elab Ingrid Idavain, kes sai 100aastaseks möödunud aastal. Helmi Valk sõnas, et tunneb teda hästi, sest nad olid kunagi naabrid.