HARRI ALJASMÄE: „Ei taha olla Raasiku valla viimane aukodanik.”

2409

Raasiku volikogu kinnitas 23. aukodanikuks staažika vabatahtliku päästja ja tuletõrjuja HARRI ALJASMÄE.

10kordne vanaisa HARRI ALJASMÄE on olnud 35 aastat vabatahtlik päästja ja tuletõrjuja.
10kordne vanaisa HARRI ALJASMÄE on olnud 35 aastat vabatahtlik päästja ja tuletõrjuja.

Sõbrad ja tuttavad on iseloomustanud Raasiku valla Igavere küla elanikku Harri Aljasmäed, et ta on mees nagu orkester – pole tööd, millega ta ei saaks hakkama. Paar aastat noore pensionäri elu elanud Harri Aljasmäe tõdeb, et koduseks küll ei taha jääda, muidu kipuvad haigused külge. Praegu võtavad tema ajast põhiosa vabatahtliku tuletõrjuja valvekorrad, fekaalivedu ning muusikuelu oma pereansamblis.
Aruküla külje alla Igavere külla tuli ta elama 1975. aastal pärast naisega tutvumist, abikaasa Ljubov Aljasmäe oli toona Alaveres õpetaja. Kose-Uuemõisast pärit Harri Aljasmäe tuli pärast sõjaväge Peningile Tasuja kolhoosi tööle ning tulevase kaasaga sai kokku kohalikel tantsupidudel. Neil on neli poega ning Harri Aljasmäe on 10kordne vanaisa, noorim lapselaps on 9kuune.
Arvukalt sugulasi, sõpru ja tuttavaid olid saalis ka 24. veebruaril vabariigi aastapäeva aktusel, kui vallavanem Raivo Uukkivi andis Harri Aljasmäele üle aukodaniku tiitli.
Vastne aukodanik on rahul, et kõik pojad on seotud Raasiku vallaga – 3 neist elavad seal püsivalt, üks on küll linnas, kuid tal on Igaveres elamukrunt. Nooremad pojad aitavad isa vabatahtliku tuletõrjuja ning fekaalivedaja ülesannetes.
„On nii vahva, et isegi tavalisel sünnipäeval on meil elutoas alati vähemalt nelikümmend inimest ning muusikariistad alati toas, nurka seisma need ei jää ning alati on tants ja trall,” rääkis Harri Aljasmäe.
Vabatahtliku päästja ning tuletõrjujana on ta tegutsenud 35 aastat, huvi sai alguse kolhoosiajal, kui igas majandis olid vabatahtlikud ning keegi alati valves. Siis osales ta tuletõrje väljasõitudel ja õppustel ning vaimustus kiiretest ja punastest autodest: „Vabatahtliku töö pole kerge ning raha eriti sisse ei too, kuid on kasvanud sügavale minu sisse. Vahel mõtlen küll, et olen vana mees ning jätaks töö poegadele, aga kuni ise veel suudan, tahan teisi aidata.”
1999. aastal asutas ta MTÜ Raasiku Tuletõrjeühing, mille liikmete hulgas on ka kaks tema poega. Väljakutsed tulevad Assaku komandost, kust talle helistatakse igal esmaspäeval ning uuritakse, millal saab valves olla.
„Kui ise ei saa minna, lähevad pojad. Vabatahtlikkusega ongi nii, et rohkelt on juttu, et küll teeks ja möllaks, aga kui läheb tegemiseks, jäävad paljud jutumeesteks. Kustutama lähed ikka oma pereliikmetega, kelle peale saab kindel olla,” rääkis ta.
Harri Aljasmäe jutustas, et vabatahtlike tuletõrjeühingu loomisele andis tugeva tõuke Raasiku kunagine vallavanem Toivo Veenre, kes pakkus välja, et vallas võiks olla selline ühing. Ta ütles, et autod on olemas, hakake tegutsema. Esialgu polnud meestel raha riiete ega ruumide kütte jaoks, tasapisi on olukord paranenud – päästeamet kannab kord kvartalis väljasõitude ja töötundide eest tasu, mis jääb ühingu arvele varustuse ostmiseks. 2013. aastal soetas ühing endale Arukülla uue päästeauto. See täidab Harri Aljasmäe sõnul vajaduse ära ning vallalt saadud autod on tagavaraks.
Ta lausus, et võrreldes varasemaga on praegusel ajal tunduvalt vähem tulekahjusid: „Kõige hullem aeg oli siis, kui kolhoosiaeg sai läbi ning kõikjal oli mahajäetud hooneid, sagedased olid ka kulupõlengud. Aastas oli sadakond väljakutset, nüüd ainult paarkümmend.”
Harri Aljasmäe tõdes, et väljakutsetel käimine on pingeline, kuid sellega harjub ära: „On olnud päris palju ka neid tulekahjusid, kus keegi on sisse põlenud. Selle vaatepildiga oli alguses raske toime tulla, kuid õnneks pole pidanud viimasel ajal selliseid juhtumeid ise nägema.”
Lisaks tuletõrjumisele teenib ta raha fekaalivedamisega, selle tarbeks on liisitud pütiauto, millega sõidab ta peamiselt Raasiku valla piires, kuid ka naabervaldadesse: „Väga kaugele sõita ei saa, sest läheks kalliks. Vajadus on aga suur, sest ka Anija vallas pole kedagi teist, kes veaks. Linnast ei taheta enam fekaaliautot tellida, sest hinnad on nii kõrgeks aetud. Enne oli mul väiksema pütiga auto, kuid sinna ei mahtunud enam kõik ära ning tuli muretseda suurem.”
Ta sõnas, et probleem on solgi mahapanekuga: „Keegi ei taha ju enda lähedusse seda kallata. Viin solgi Aruküla puhastusseadmesse, kuid paari koormaga on see täis, sest pole ette nähtud, et sinna solki veetakse. Hea on, et veel sinna lubatakse panna, kui peaks hakkama solki linna vedama, ei tasuks  enam kindlasti ära.”
Harri Aljasmäe lausus, et igasugustele väljakutsetele reageerimine on saanud harjumuseks: „Kui töötasin Eesti Energias, helistasid tuttavad pidevalt mulle, kui neil elektrit polnud, ning küsisid, miks neil on rike. Olen teinud ka korstnapühkimistöid, siis olin nagu pihiisa ning kuulasin ära kõigi mured. Sageli küsitakse minult nõu või telefoninumbrit. Kord helistas üks proua, kes kurtis, et tal on aias põõsa all imelik metsloom ning ta ei oska midagi teha. Suunasin tema juurde jahimehe Adolf Teino ning selgus, et põõsas oli kährikupoeg.”
Paarkümmed aastat on Harri Aljasmäe  teinud koos abikaasaga pereansamblit, millega esinetakse sünnipäevadel ja kohalikel pidudel. Muusika on mõlemal veres – Ljubov Aljasmäe on lõpetanud Kehra muusikakooli ning mängib ansamblis  süntesaatorit,  Harri  laulab.
Muusikaga hakkas ta tegelema 1969. aastal, 1976. aastal liitus ansambliga Olmerid, mis oli omal ajal rajooni üks parimaid ja menukamaid punte. Kui Olmerite aeg lõplikult läbi sai, ei tahtnud Harri Aljasmäe muusikat jätta ning võttis appi abikaasa. Publik on pidudel tavaliselt üle 60aastased, kuid pidusid on tehtud ka noorematele: „Ükskord tegime Aruküla koolilastele  tantsuõhtu,  seal  oli  küll  piisvalt lapsi, kes hüppasid ja kargasid. Üldiselt teeme aga muusikat, mida ise kuulame, ning see läheb rohkem peale vanematele inimestele.”
Algusaastatel oli nõudlus pereansambli vastu väga suur: „Kaheliikmelisi punte oli väga palju ning neid telliti palju, sest suurematele kollektiividele ei jõutud maksta. Alguses oli meil aastas üle saja esinemise. Siis hakkasime valima, kas ja kuhu läheme. Oleme ikkagi külapillimehed ning võõrastele ei taha enam eriti esinemas käia. Praegu on igas kuus keskmiselt üks esinemine.”
Nii külanõukogus kui vallavolikogus olnud Harri Aljasmäe sõnas, et vallajuhtimise juures ta enam olla ei tahaks, kuigi vahel oleks kiusatus sekkuda: „Kandideerima on mind kutsutud küll iga kord. Loobusin aga siis, kui asi läks parteiliseks, see mulle ei istunud. Omal ajal sai aetud rohkem ühiselt vallaasja, polnud sellist mustamist ja ärapanemist, nagu praegu.”
Eluga Raasiku vallas on ta rahul, kuid meelt morjendab haldusreform: „Ei tahaks, et jään Raasiku valla viimaseks aukodanikuks enne haldusreformi. Oleks väga kahju, kui Raasiku vald pannakse kellegagi kokku. See poleks enam see. Räägitakse küll, et rikka Rae valla  alla  minek  teeks  elu  paremaks, kuid neil endalgi tegemisi palju.”
Ta märkis, et kohustusliku sissekirjutusega oleks 5000 elanikku kindlasti täis: „Kurb, et praegu on elanikke, kes nõuavad vallalt, et iga tänava otsas oleks lamp ning tee lahti aetud, samas sõidavad linnas tasuta ühistranspordiga.”
Vallaelu üle aukodanik ei kurda: „Teed on küll mõnel pool viletsad,   aga   kurtmisega   asi   paremaks ei lähe. Tuleb ise püüda ja parandada nii palju, kui endal võimalik.”

Eelmine artikkelAnija valla aasta tegijad 2015 valis rahvas
Järgmine artikkelHaldusreform ja Kuusalu – kuidas edasi?