Har­ras­tus­näit­le­jal PIL­LE SMIR­NO­VAL oli Kõn­nu Vii­na­köö­gis mo­no­näi­den­di „Mi­na, nai­ne!“ esie­ten­dus

„Ma po­le sees­pi­di­selt roh­kem naer­nud kui tä­na. Kus ik­ka tä­di tea­dis as­ju,“ üt­les „Mi­na, nai­ne!“ au­tor Ka­ti S.V. Mu­ru­tar lau­päe­va, 30. juu­li õh­tul Kõn­nu Vii­na­köö­gis pä­rast esi-
e­ten­dust näi­den­di koh­ta, kui tä­nas nai­se osa­täit­jat ja mo­no­näi­den­di la­vas­ta­jat Pil­le Smir­no­vat.

Au­tor sel­gi­tas, et kir­ju­tas näi­den­di 20 aas­tat ta­ga­si. Sel­le tel­lis teat­rip­ro­dut­sent Han­nes Vil­lem­son vas­tu­kaa­luks too­kord Jan Uus­põl­lu män­gi­tud la­vas­tu­se­le „Ürg­mees“. Näi­den­di võt­tis män­gu­ka­vas­se Rak­ve­re Tea­ter, la­vas­tas Too­mas Suu­man, män­gis Ül­le Lich­tfeldt.

„Kut­su­sin nüüd Pil­le Smir­no­va sel­le tü­ki­ga Nuia­mäe rat­sa­tal­lu, kus alus­ta­me üri­tus­te sar­ja­ga. Ja lä­he­me ka tuu­ri­le,“ lu­bas au­tor.

Har­ras­tus­näit­le­ja Pil­le Smir­no­va on Kuu­sa­lus val­las Kem­ba kü­las ela­nud oma pe­re­ga paar­küm­mend aas­tat. Ne­li aas­tat ta­ga­si asu­tas ta Tei­se Kü­la Teat­ri, sest lap­sed olid kas­va­nud suu­reks ja iga­päe­va­töö kõr­val Tal­lin­nas trü­ki­ko­jas jäi ae­ga hu­vi­te­ge­vu­seks.

„Mi­na, nai­ne!“ on Tei­se Kü­la Teat­ri nel­jas la­vas­tus, sa­mas tei­ne mo­no­näi­dend. Au­gus­tis 2019 esie­ten­dus Kõn­nu kü­la­ma­jas And­rus Ki­vi­räh­ki „Ka­hek­sa var­ba­ga ku­nin­gas“, juu­lis ja sep­temb­ris 2020 män­gis Pil­le Smir­no­va ko­roo­na tõt­tu vaid nel­jal kor­ral Väi­no Ui­bo mo­no­näi­den­dit „Hõ­be­pulm“, sa­ma aas­ta no­vemb­ris esie­ten­dus tru­pil Kõn­nu kü­la­ma­jas Mar­tin Mc­do­nagh draa­ma „Mä­ge­de ku­nin­gan­na“.

Mo­no­näi­den­di „Mi­na, nai­ne!“ va­lis Pil­le Smir­no­va, sest kõ­ne­tas teis­test na­tu­ke roh­kem, rää­kis ta Sõ­nu­mi­too­ja­le: „Loen pal­ju näi­den­deid, et lei­da män­gi­mi­seks so­bi­vaid. Kui ot­sus teh­tud, sain Ees­ti Teat­ria­gen­tuu­rist tea­da, et Ka­ti Mu­ru­ta­ri­ üks tin­gi­mus oli, ta tu­leb kut­su­da esie­ten­du­se­le. Mul en­dal po­le õn­nes­tu­nud Rak­ve­re Teat­ri la­vas­tust nä­ha. Teks­ti põh­jal tu­li ise mõel­da, kui­das la­va ku­jun­da­da ja me­he rep­lii­gid väl­ja män­gi­da. Rak­ve­re Teat­ri la­vas­tu­ses kost­sid me­he sõ­nad kuul­da­vas­ti lin­dilt, mi­na üt­len ise. He­li­me­he­na ai­tab Ül­lar Pärn.“

Ka­va­le­he­le on Pil­le Smir­no­va kir­ju­ta­nud, et Ka­ti Mu­ru­tar on oma teks­tis ko­ha­ti nii va­lu­salt täp­ne ja hu­moo­ri­kas, oleks ol­nud patt se­da näi­den­dit ai­nult ük­si lu­ge­da ja it­sis­ta­da.

„Ma ei pea en­nast la­vas­ta­jaks, aga võt­sin en­da kan­da, et te­ha ot­sast lõ­pu­ni ise. Kat­se­tan tun­ne­tu­se pealt, ent mi­da sü­ga­va­ma­le teks­ti­ga lä­hed, se­da roh­kem sealt leiad. Vii­na­köö­gi saa­lil on hea au­ra, ko­gu see koht on ar­mas ja õdus, siin on ol­nud hea toi­me­ta­da. Kõn­nu kü­la­ma­jas käib re­mont, vii­na­köök tun­dus teat­riks so­biv ja loo­dan, et me koos­töö jät­kub edas­pi­di.“

Kõn­nu Vii­na­köö­gis eten­dub „Mi­na, nai­ne!“ veel tu­le­val pü­ha­päe­val, 7. au­gus­til. Val­ge­jõe Vei­ni­vil­las on eten­dus 19. au­gus­til, Kol­ga­kü­la rah­va­ma­jas 4. sep­temb­ril. Plaan on min­na män­gi­ma Võh­ma rah­va­maj­ja ning mu­ja­le­gi, kui kut­su­tak­se.

Men­tor teat­ri­lii­du kau­du
Esie­ten­du­se jä­rel võt­tis sõ­na ka Tii­na Mäl­berg, kes osa­les la­vas­tu­se proo­vi­des men­to­ri­na: „Suur amps on et­te võe­tud, see po­le liht­ne, aga hak­ka­ma sai. Lu­gu on män­gi­mist ja esi­ta­mist väärt. An­nab mõt­le­mi­sai­net, mis­su­gu­sed me, nai­sed, ole­me ja kas peaks mõn­da­gi elus ker­ge­malt võt­ma.“

Pil­le Smir­no­va sai men­to­ri Ees­ti Har­ras­tus­teat­ri­te Lii­du men­torp­rog­ram­mi kau­du. Tii­na Mäl­berg asus nõu and­ma, kui proo­vid käi­sid ja la­va­ku­jun­dus oli väl­ja mõel­dud.

Tii­na Mäl­berg: „Mi­nu töö ei ol­nud la­vas­ta­mi­ne. Juh­ti­sin tä­he­le­pa­nu ük­si­kas­ja­de­le, pee­gel­da­sin proo­vi­saa­lis, kui­das vaa­ta­jat suu­na­ta. Mo­no­näi­dend on ava­lik ük­sio­lek, see oli näit­le­ja­le jul­ge va­lik. Tekst on ti­he, täis oo­ta­ma­tu­si, vaa­ta­ja ei ole lõ­pu­puän­diks et­te val­mis­ta­tud.“
Tei­se Kü­la Teat­ri la­vas­tu­ses „Mä­ge­de ku­nin­gan­na“ osa­le­nud El­vi Rein­vald üt­les Sõ­nu­mi­too­ja­le, et pa­bis­tas eten­du­se ajal ja pi­das pöialt: „Olen vai­mus­tu­ses, kui­das Pil­le tei­ses vaa­tu­ses äk­ki nii-öel­da lah­ti läks ning täie­ga la­va­lo­le­mist nau­tis. Imet­len, et tal on ae­ga ja taht­mist iseen­da­ga proo­ve te­ha ning mui­du­gi se­da, kui­das ta suu­dab teks­ti lau­sa sõ­na-sõ­nalt pä­he õp­pi­da. Vii­na­köök on teat­ri­kü­las­ta­ja­le vä­ga mõ­nus ja sõb­ra­lik koht.“
Vii­na­köö­gist on saa­nud kuns­ti­de koh­tu­mi­se paik

Kõn­nu la­gu­ne­nud vii­na­köö­gist ko­du­se atel­jee ja näi­tu­se ko­ha loo­nud kunst­ni­ke­paar Kat­rin Vald­re ja Sven Saag on ra­hul, et nen­de teie kor­ru­se atel­jee on nüüd ka teat­ri­saal. Tek­ki­nud on süm­bioos – tea­ter toi­mub kuns­ti­saa­lis, mil­lest on ku­ju­ne­nud kuns­ti­de koh­tu­mi­se paik. Kuns­tni­ke­pe­re võõ­rus­tab eten­dus­te ajal teat­ri­kü­las­ta­jaid oma ko­du­koh­vi­kus.

„Ela­me ja töö­ta­me tal­vi­ti Bra­sii­lias, kui sealt ke­va­del tu­li­me, te­gi Pil­le et­te­pa­ne­ku, et võiks meie juu­res teat­rit te­ha. And­si­me tal­le võt­me, aeg-ajalt kuul­si­me, kui­das üle­val toi­me­tas. Päe­val maa­li­si­me seal, õh­tul tu­li Pil­le. Meil on kuns­ti­ko­da ja siin so­bib iga­su­gust loo­min­gut te­ha,“ rää­kis Kat­rin Vald­re.

Sven Saag: „Nä­gi­me tük­ki es­ma­kord­selt peap­roo­vis ja ole­me ül­la­tu­nud. Me po­le teat­ri-
s­pet­sia­lis­tid, aga te­gu on tõe­li­se teat­ri­ga, ehe ja sa­mas fil­mi­lik.“

Kat­rin Vald­re: „Imet­le­sin, kui­das näit­le­ja ke­ha­keel töö­tas teks­ti­ga kaa­sa, nüans­se on pal­ju. Min­gil het­kel unus­ta­sid, et te­gu on Pil­le­ga, mõ­nes ko­has tund­sin ära iseen­nast, mit­mes ko­has tei­si tut­ta­vaid.“

Kõn­nu Vii­na­köö­gis on tä­na­vu su­vel ava­tud Kat­rin Vald­re ja Sven Saa­gi ühi­ne maa­li­näi­tus „Dee­vad“, mis on pü­hen­da­tud loo­dus­vai­mu­de­le – maa­li­tud on ko­du­kan­di väe­ga tai­mi na­gu põd­ra­ka­nep, kuld­king, käo­king ning Bra­sii­lia kau­neid hi­bis­ku­si, ba­naa­niõi­si.

Sa­mal ajal on kunst­ni­kel näi­tus Lää­ne­maal Pas­le­pa kü­las Tee­ris­ti Vil­las, kus män­gi­tak­se la­vas­tust „Nõr­ku­se­hetk“.

Kat­rin Vald­re: „Juh­tus nii, et teat­ri­ga seo­tud pak­ku­mi­sed tu­lid mei­le peaae­gu ühel ajal ja mõ­le­mad la­vas­tu­sed on pe­re­tee­ma­li­sed.“

Kõn­nu Vii­na­köök võt­tis kü­la­li­si vas­tu ka üle­möö­du­nud nä­da­la­va­he­tu­sel toi­mu­nud ava­tud ta­lu­de päe­val. Siis käis kuns­ti­ko­jas kok­ku tu­hat kü­las­ta­jat, va­ra­se­ma­tel aas­ta­tel on ol­nud 600 rin­gis.

Sven Saag sõ­nas, et ko­gu aeg ku­lus kü­la­lis­te vas­tu­võt­mi­se­le ja kuns­ti­ko­ja tut­vus­ta­mi­se­le, sel­leks ajaks ava­tud ko­du­koh­vi­kus te­gut­se­da ei jõud­nud. Koh­vi­kus ai­ta­sid pe­re­liik­med.
Sep­temb­ri al­gu­ses osa­leb Kõn­nu Vii­na­köök taas ka La­he­maa triip­hoo­ne­te ja ko­duae­da­de päe­val.