Raasiku lasteaia õpetaja MAARIKA LEKARKINI maalinäitusel „Ema pärlid” on ka mõned tema laste ja õpilaste tööd.
Raasiku rahvamajas neljapäeval, 7. mail avatud isikunäitus on Maarika Lekarkinil esimene. Varem on mõned ta maalid rippunud Raasiku lasteaia seintel.
„Lasteaias innustas mind oma maale näitama direktor Linda Wrobel. Tema on olnud toeks ka nüüd ning julgustanud avama suurema näituse,” sõnab Maarika Lekarkin.
Mõned aastad maalinud.
Maalimist ei ole Maarika Lekarkin õppinud ning on seda harrastanud alles mõned aastad. „Alustasin 2012 või 2013, kuigi dekoratsioone olen lasteaedadesse teinud kogu aeg,“ ütleb ta.
Hiljuti täiendas oma oskusi Tallinnas Lootuse stuudios Kerttu Soansi käe all. Koolitusel tehtud maal „Teadmatus” on valitud Nõmme kultuurikeskuse näitusele: „Igasugune tagasiside ja kriitika on kasulik, et leida kunstnikuna oma kohta.
Maalimine on Maarika Lekarkini jaoks peamiselt siiski eneseväljendusviis, mida ta teeb iseenda jaoks, samas on rõõmus, kui tema pildid meeldivad ka teistele. Kõige rohkem armastab ta maalida lapsi, kuid ta on teinud ka maastikupilte.
„Lapsed on väga ehedad. Eriti meeldib mulle joonistada silmi. Sest on tõesti nii, et silmad on hinge peegel,“ usub ta.
Olulisimaks peab Raasiku harrastuskunstnik, et maaliga oleks seotud mõni emotsioon: „Kui olen kurb, panen selle maali sisse ning on vaataja otsustada, kas ta tajub seal samuti kurbust või loeb välja midagi muud.”
Maarika Lekarkin maalib peamiselt akvarellidega: „See tehnika nõuab läbimõeldud pintslitõmbeid, vigade parandust eriti teha ei anna. Maalinäitusel on ka akrüülmaale, üks õlimaal on neo-impressionistlik. Mulle meeldib katsetada ja võtta vastu uusi väljakutseid.”
Näitusel „Ema pärlid” on väljas üle 30 pildi. See on umbes pool Maarika Lekarkini tehtud piltidest. Teine osa on ära kingitud, annetatud heategevusmüüki või ostetud.
„Kuna rõõmsamad pildid on leidnud kiiremini uue omaniku, siis näitusel on rohkem kurvema emotsiooniga pilte,“ lausub ta.
Lisaks enda maalidele valis Maarika Lekarkin näitusele mõned tööd ka oma lastelt, hoiulastelt ning lasteaialastelt, et neid veelgi innustada ja anda julgust loominguga edasi tegeleda.
„Mu tüdrukud käivad ikka aeg-ajalt mulle näitamas, mida nad teevad ning küsivad nõu. Loomingut on aga keeruline juhendada, sest käsi peab igaühel ise liikuma hakkama. Mõttes võib olla pilt selge, kuid lõuendile seda panna on raskem,” arvab ta.
Tema enda neljast tütrest vanim, 20aastane Eliise õpib kunstiakadeemias, väga hea joonistaja on sel kuul 17. sünnipäeva tähistav Marianne ning kunst meeldib ka seitsmesele Loviisele ja neljasele Sofiele.
„Meil on kodus oma käkerdamise klubi, kus käib ka teisi tuttavaid. Seal ei ole tähtis tulemus, vaid tegemine,“ sõnab Maarika Lekarkin.
Oma näituse avamisele kutsus ta need inimesed, tänu kellele ise joonistamiseni jõudis: „Olen tohutult rikas selle poolest, et mu elus on palju pärleid ehk positiivseid mõjutajaid elu erinevatest järkudest.”
Ta usub, et ükski kohtumine pole juhuslik: „Kõik, kellega elus kohtud, mõjutavad sind. Kõige lähedasemad inimesed, pere ja sõbrad aga ongi pärlid.”
Näitus „Ema pärlid“ jääb Raasiku rahvamaja kaminasaali 20. juunini.
