
„Kunagi tehti Raasikul parimat võid ja hapukoort, meie siht on, et siinne õlu oleks kõige parem,“ ütleb Raasiku õlletehase müügijuht ARTUR PAVITOV.
Raasiku Õlletehase Kaubanduse OÜ, kes 28. novembril pärjatakse Harjumaa aasta ettevõtte tiitliga, on kolm aastat rentinud Raasikul endist meiereihoonet ning valmistab seal käsitööõlut ja kalja. Edaspidi hakatakse tegema ka süüa – õlletehase pubi kõrvale sisse seatud köögis alustab lähipäevil tööd pitsaköök.
Käsitööna klassikalised õlled
Raasiku kunagisesse meiereisse, mille tegevus lõppes 1990ndate keskpaigas, hakati õlletehast ehitama 2012. aastal. Endise piimatööstuse omandas viiest õllehuvilisest koosnev sõpruskond, kes rajas sinna pruulikoja ning alustas pastöriseerimata õlle valmistamist.
Hoone omanikeringi kuuluvad osa neist siiani, kuid pruulikojaga tegeleb alates 2016. veebruarist Raasiku Õlletehase Kaubanduse OÜ, mille omanik on Lätist.
Ettevõtte igapäevase juhtimisega tegelev Oksana Bandura ütleb, et Eesti 52 pruulikojast on Raasiku-suguseid käsitööõlle tegijaid kümmekond, toodangu mahult on nad nende seas kolmandal-neljandal kohal. Ta selgitab, et Raasikul valmistatakse käsitööõlut, mille pruulimine võtab rohkem aega kui tööstuslikul õllel, kuna käsitööõlu on naturaalne, selle valmimist ei kiirendata keemiliste ainetega.
„Teeme õlut nii nagu vanasti – värsketest toorainetest, ei kasuta kontsentraate ega keemilisi ühendeid. Õlleteoks on vaja humalat, linnaseid ja vett. Neist keedetud virre pannakse pärmi ja suhkruga käärima, seejärel laagerduma. Laagerdamismahutis seisab õlu sõltuvalt sordist 25-50 päeva. Aeg-ajalt võtab pruulimeister proove – hindab värvi, lõhna, maitset, tihedust, mõõdab alkoholisisaldust – ning otsustab, kas on vaja midagi lisada või muuta näiteks temperatuuri. Kui õlu on valmis, filtreerime sellest humala ja linnasejäägid, sellele järgneb villimine vaatidesse või pudelitesse,“ räägib tegevjuht.
Iga päev on õlleteo juures enamasti neli kohalikku naist, sõltuvalt hooajast ka rohkem, ning pruulimeister, kes hoiab kogu pruulimise protsessi kontrolli all. Esialgu paneb pruulimeister linnased-humalad keema ja jagab õlletegijaile juhiseid, lõpuks otsustab, kas õlu on villimiseks valmis. Iganädalastel koosolekutel hinnatakse seda ka üheskoos – maitstakse, hinnatakse õlle värvust, paksust, vahtu.

Müügijuht Artur Pavitov märgib, et klassikalisi õllesorte, mida Raasikul valmistatakse, on tegelikult kõige raskem teha: „Meil on läinud aega, et timmida õlled selliseks, nagu soovime. Tavaline inimene vahet ei teeks, kuid meie saame maitstes aru, kas ja mida on vaja teha või lisada, et saavutada meie õlle standardmaitset.“
Raasikul tehakse kolme sorti õlut – pilsnerit, märzenit ja meeõlu – ning kalja. Tänavu kevadel lisandus medovuha. See on õlle ja mõdu vahepealne jook, mida kääritatakse pärmiga, kuid joogile lisatakse palju mett, samuti apelsini, sidrunit, laimi, maitseaineid.
„Mõtlesime päris kaua, kas hakkame seda tegema või mitte, kuid sellest on saanud päris hitt, meie kõige ostetum toode. Eriti meeldib see naistele,“ sõnab Oksana Bandura.
Lahtine vaadiõlu ja oma poed
Eelmisel aastal toodeti Raasiku õlletehases ligi 120 000 liitrit õlut. Sellest kuni 80 protsenti müüakse lahtiselt ehk villitakse 10-, 20- või 30liitristesse vaatidesse ning viiakse peamiselt Tallinna ja Harjumaa restoranidesse-baaridesse. Kuna käsitööõlled ei säili kinniselt üle kolme kuu, lahtisena tuleb ära tarbida kolme kuni viie päeva jooksul, viiakse klientidele samal või eelmisel päeval villitud kaup.
Sel aastal tehakse Raasiku tehases võrreldes mullusega õlut vähemalt 20 protsenti rohkem. Oksana Bandura jutustab, et kui alguses oli raske kliente leida, siis nüüdseks on üsna paljudes restoranides-pubides asendatud suurte õlletootjate kraanid Raasiku õllekraanidega: „Tendents on muutunud, tahetakse elavat ja naturaalset õlut. Odavat masstoodangut saab osta poest, restoranilt eeldatakse gurmeed.“
Raasikul pruulitud lahtist õlut müüvad nüüd umbes 60 restorani-baari, suurimad kliendid tellivad seda 1000 tonni kuus.
Kolm aastat tagasi hakati Raasikul õlut ka pudelitesse villima. Tegevjuht ütleb, et see oli tema soov: „Kuigi ei too tulu, on see meie nägu. Lõpptarbija peab nägema, kuidas välja paistame.“
Ketipoodidest Raasiku õlut ei leia. Oksana Bandura põhjendab, et varem ei soovinud suured kaubandusketid võtta müüki õlut, mille säilivusaeg oli vähem kui aasta, nüüd on tendents pisut muutunud. Ühe kaubandusketi poodides oli Raasiku õlu esimesel tegevusaastal müügil, kuid tehas otsustas ka sellest loobuda, kui sai ostjailt palju kurje kirju, et poest ostetud õlu oli hapu: „Poes oli seda hoitud tavariiulil, kus ei ole selle jaoks õige temperatuur, ning oli seal seisnud lubatust kauem.“
Ainsad suured poed, kus Raasiku õlut veel müüakse, on Stockmann ja Kaubamaja, lisaks hulgifirma Kaupmees: „Meie pudeliõlut müüvad veel mõned väikesed poed, kuid jälgime, et neid hoitaks külmikus, mitte tavariiulil.“
Raasiku õlletehasel on pealinnas ka kaks oma esinduspoodi – veebruaris avati müügikoht Haabersti Rimis, novembris Lasnamäel Smuuli Maximas. Neis müüakse nii lahtist kui pudeliõlut, saab kohapeal maitsta ja kaasa osta.
Lisaks õllele Itaalia pitsad
30. novembrist valmistatakse Raasiku õlletehases ka pitsat. Tehasel on oma õllepubi, edaspidi saab sealt ka pitsat. Artur Pavitovi sõnul saadi idee sellest, et Raasikul pole ühtegi avalikku toitlustuskohta.
„Šašlõkibaari ei ole mõtet teha alevikus, kus igaüks võib oma hoovis grillida. Otsustasime, et hakkame valmistama midagi, mida päris igaüks kodus teha ei saa – otse Itaaliast pärit toorainetest Itaalia pitsat,“ räägib ta.
Pitsat hakatakse müüma Raasiku õlletehase pubis esialgu nädala teises pooles, uuest aastast on kavas pitsaköök igapäevaselt tööle panna. Saab süüa kohapeal ja kaasa osta, plaan on hakata seda ka aleviku tellijaile koju viima.
Müügijuht usub, et sellisel toitlustuskohal on Raasikul potentsiaali, kuna paljud sealsed elanikud käivad tööl Tallinnas ja võtaksid aeg-ajalt koju tulles valmistoitu kaasa, samuti lapsed, kelle vanemad pika päeva tööl: „Arvan, et järgmisena lisame menüüsse pasta ja edaspidi muid Itaalia toite.“