Guatemala – krutskitega kaunitar

2441
Aasta aega Sõnumitooja ajakirjanikuna töötanud GERTRUD KALJUVEE Guatemalas, tema taga paistab Tikali Suurel Väljakul II maiade tempel. Foto Marie Brousilova

Lugu sellest, kuidas elada kaks kuud vabatahtlikuna Kesk-Ameerikas.

„Hola! Que tal?,“ kõlab sõbralik tervitus Guatemala tänaval ja plaksuvad põsemusid. Niisugused need kohalikud on – avatud, sõbralikud, naerusuised.
Muidugi ei ole ainuüksi see teadmine piisav, et võtta ette teekond Eestist kaks ja pool korda suuremasse riiki Mehhiko külje all, mis on  tuntud  kuritegevuse, korruptsiooni ja sotsiaalse ebavõrduse poolest.

Miks hakata vabatahtlikuks ja minna Guatemalasse? Põhjuseid on enam kui küll. Eks iga noor soovib maailma näha ja kui rahakott puuga seljas pole, paistavad võimalused ahtakesed. Vabatahtliku progammid on kuldaväärt abimehed. Sobiva peaks leidma igaüks, kel piisavalt tahtmist ja huvi. Pakub hea võimaluse murda välja argipäeva rutiinist ning vaadata ilmaelu teise nurga alt, rakendada aastate jooksul kogutud oskusi ja teadmisi, panna end proovile võõrkeelses keskkonnas, reisida, korjata kogemusi.

Leidsin sobiva projekti  Euroopa noored programmist Youth in Action. Õpingud võimaldasid paarikuist eemalolekut. Kohvrid kõige vajalikumat kraami täis, asusin Tallinnast oktoobri alguses teele.

Uus kodu Quetzaltenangos
Meid, Euroopa vabatahtlikke, oli kokku viis. Peale minu kaks neiut Itaaliast, üks Tšehhist ning noormees Prantsusmaalt. Uueks elukohaks sai Quetzaltenango ehk Xela, 200 000 elanikuga linn Guatemalas. Seda piiravad igast küljest vulkaanid, kergeid maavärinaid oli  tunda korduvalt. Paik on päris turvaline, kuid hirm kuritegevuse ees, mille suhtes meid korduvalt hoiatati, jättis sügavama jälje, kui arvasime.

Esimestel päevadel turul sisseoste tehes ehmusime lihtsatest tongikate paukudest nii, et jooksime kolmekesi oma koordinaatori kaitsva selja taha. Olime veendunud, et tulistatakse. Turunaised naersid laginal.

Meie majake asus toredas kvartalis, peaaegu keskpargi lähedal. Guatemala klassikalises linnamajas on esimesel korrusel siseõu, mis täidab elutoa ülesannet,  ning köök.

Hoovis peremehetses nälginud kass Mischa. Majapidamistöid käis tegemas majapidajanna – kirjaoskamatu, kuid kõige südamlikum ja soojem naisterahvas, keda on au olnud kohata.

Teine korrus oli meie päralt. Kolmandal elas koordinaator, kellel oli kombeks korraldada meeleolukaid koosviibimisi – filmiõhtutest pidudeni. Kõige toredamad toimusid terrassil, kust pimedas avanes vaade tuledes linnale ja selle keskel toretsevale katedraalile.


Maia naised riietuvad igapäevaselt etnilistesse kostüümidesse. Meeste traditsioonilist kauboirõivastust silmab harva.

Lapsed või väikesed täiskasvanud
Esimene nädal kulus keelekursustele, teisel pidi algama töö organisatsioonides, kuid selle asemel tulid tulvaveed. Tänavad olid nagu jõed, millest vesi pahinal alla voolas. Päevi kestev lakkamatu sadu pani ühistranspordi seisma ja tõi kergemaid üleujutusi. Mitmel pool Guatemalas oli olukord hullem – kokku varisenud teed, maalihked, mudalaviinid, 28 hukkunut. Niiviisi lõppes seekord vihmahooaeg ja algas kuiv periood, mille kestel ei tule taevast peaaegu tilkagi ning teed kattuvad paksu tolmukorraga.

Organisatsioon Nuevos Horizontes, kus töötasin, pakkus abi perevägivalla ohvritest naistele ja lastele. Perevägivald on Guatemala katoliiklikus, patriarhaalses ja mitte kuigi hea haridustasemega riigis levinud ning tõsine probleem. Vabatahtlike organisatsioonid pakuvad naistele abi – õpetades ja aidates seista neil oma õiguste eest. Meie võimaldasime varjupaika ning andsime oskusi iseseisvaks toimetulekuks.

Püsielanikud olid teismelised emad väikeste lastega. Vanemad naised jäid tavaliselt lühemaks ajaks. Õpetasin inglise keelt ja kunsti. Vähem kui paari kuuga said kõik varjupaiga asukad omaseks. Ühest küljest olid nad lapsed nagu lapsed ikka – siirad ja elurõõmad. Teisest  otsekui väikesed täiskasvanud, kes peavad liiga noorelt õppima eluga toime tulema. Praegu, fotosid vaadates, tundub kummaline, et ei näe rosinasilmseid lapsi ja noori naisi enam kunagi ega saa teada, milline tulevik neid ees ootab. Nende seas on hiilgava mõistusega andekaid poisse ja tüdrukuid, kellel on hingejõudu ja potentsiaali jõuda kaugele. Annaks see ühiskond neile tähekestele vaid võimaluse särada.

Kaheksa päevaga ümber Guate
Esimesel päikeselisel nädalavahetusel ronisime lähima vulkaani tippu. Järgmisel nädalavahetusel võtsime ette kaheksapäevase reisi, et jõuda Tikali, maiade iidsete templiteni riigi põhjaosas.

Otsustasime liigelda bussidega, millega sõitmine on omaette seiklus. Rahvast voolas aina juurde. Pagasirennid pressiti kompse täis, suuremad pakid sõitsid katusel. Kedagi ei jäetud ruumipuudusel maha – kõik ootajad mahtusid ära.

Käisime Sumpangos tuulelohede festivalil. Arvatavasti just seal varastati mu rahakott koos dokumentide, pangakaartide ja väikese koguse sularahaga. Juba päev varem avastasime, et kõikidel on näpud põhjas. Edaspidi sõime reisi lõpuni peamiselt saia ja jõime puhast vett, kui hostelitest õnnestus saada tass kuuma vett, oli pidupäev – tegime pakisuppi.

Vana kohtub uuega
Järgmine sihtpunkt oli Semuc Champey. Türkiissinise veega džunglijõgi väiksemate ja suuremate koskede ning koobastega. Üks mu lemmikpaik Guatemalas. Üldist idülli rikkusid hosteli laes turnivad hiidprussakad. Pelgasime, et nad kukutavad end öösel meile kaela.

Järgmisel päeval algas pikk teekond Tikali, viimase ja tähtsaima sihtmärgi suunas. Võimsad maiade templikompleksid äratasid aukartust – vaatamata kõikidele suurtele saavutustele, mida teadus ja tehnoloogia on meile võimaldanud, vaatame ikka üles nende inimkätega ehitatud suuruste poole ja avaldame mõtteis lugupidamist iidsetele meistritele. Võimas!

Õhtul enne päikeseloojangut tegime jalutuskäigu Floresel, rikaste ja ilusate saarel. Ootamatu kohtumine paadimehega kulmineerus pooletunnise sõiduga Petani järvel – hea lõpp ringreisile.

Unes või ilmsi
Pärast tagasipöördumist Xelasse algas säästurežiimiga argipäev. Nädalaid ei olnud jäänud enam palju. Keeleoskus paranes, tasapisi tekkis rääkimisjulgus.

Õppisin kaaslaste abita turul, poes ja kohvikus toime tulema. Projekti lõpunädalatel suutsin isegi seltskonnas hispaania keeles vestelda.

Olime teiste vabatahtlikega omamoodi kokku kasvanud, ka kohalike seast leidsime sõpru. Ühtäkki oligi aeg jätta hüvasti ning jagada viimaseid kallistusi ja põsemusisid. Soovida kõike head oma tüdrukutele ja poistele, klõpsida viimaseid pilte, istuda veel ühel õhtul sõpradega tuttavates kohtades, pakkida asjad, lehvitada uksel seisvale majarahvale ja siis õhku sööstes lennukis mõtelda, kas ma tulen veel kunagi tagasi.

Vaatan fotosid ja tunnen nagu oleksid need mu ainukesed tõendid, et see kõik ei olnud unes.