Tänavu aasta õpetajaks nimetatud EVE VENDT Arukülast kinnitab, et ei suudaks jätta akordioniõpetamist.
Aruküla huvialakeskuses Pääsulind tudeerib akordionimängu 28 noort, neist 24 õpivad kauaaegse muusikapedagoogi Eve Vendti käe all.
Ta möönab, et on haruldane, kui nii väikses kohas on sedavõrd palju akordionihuvilisi: „Neliteist aastat tagasi, kui Võrust Arukülla tulin, oli mul ainult neli õpilast, kevadeks juba kümme. Mingi väega olen nad siia saanud, nüüd on neid nii palju, et rohkem ei jaksakski. Õhtud on sageli kella üheksani kinni, aga see meeldib mulle, ei kurna.“
Elu muusikas
Nõutud õpetajal on tunde Aruküla Pääsulinnus ja Kehra kunstidekoolis kõigil nädalapäevadel – enamasti personaalselt, aeg-ajalt toimuvad ka ansamblimänguproovid.
„Arvan, et tähtsaim ei ole kohe noodilugemine,“ ütleb Eve Vendt. „Anne on minu meelest teisejärguline, rõhutaksin pigem järjepidevust, töökust ja kodust toetust. Mõned vanemad on tulnud lapse hobiga nii kaasa, et paar aastat tagasi oli mul isegi lastevanemate ansambel. Enam pole selleks kahjuks aega.“
Samamoodi leidis Meriväljalt pärit Eve Vendt oma praeguse elukaaslase, kes käis enda lastega huvikeskuse majas ja hakkas pillimängu vastu huvi tundma.
Eve Vendtil on neli täiskasvanud last: Timo (34), Nele (32), Otto-Karl (19) ja Liis-Marii (17). Kõik on õppinud muusikat. Klaverit õppinud Nele on valinud panganduse. Otsa-kooli viimase kursuse tudeng, helitehnikaga tegelev Otto-Karl on õppinud klaverit, kuid avastas hiljem oma pilli – trompeti. Noorem tütar õpib Gustav Adolfi gümnaasiumi 11. klassis ja käib samal ajal Otsa muusikakoolis esimesel kursusel viiuli erialal. Viiuli- ja saksofonimäng on ema sõnul selged ka vanimal pojal, kes on õnnelik, et produtsenditöö kõrvalt võib pilli mängides teha lisatööd.
Nende isa elab Võrus, kus Eve Vendt õpetas 20 aastat akordioni: „Oleme nagu tõeline Itaalia pere – saame kõik omavahel suurepäraselt läbi ning käin koos elukaaslase ja lastega endises kodus külas. Nagu sügiseti Pärnus, on suvel Võrus akordionimuusika päevad, kus meid on õpetanud Lars Holm Rootsist.“
Kallis lõbu
Ka Eve Vendti solfedžoõpetajast õde Mae Trump elab Arukülas: „Oleme kogu aeg koos olnud ja teineteisele toeks, kord tuli tema minu järel Võru lähedale – lasi end Otsa-koolist suunata Antslasse. Ja siis mina tema juurde siia.“
Muusikutepere sünnipäevade kohta märgib Eve Vendt, et sinna ei tule muusikat tellida, alati on kellelgi pill omast käest võtta: „Olen ju ka teatrit teinud, nii et esineda ei karda. Kohalikele pidudele on esinema kutsutud ja aastaid tagasi oli meil Kehras õpetajate ansambel, millega sai mitmel pool mängitud.“
Eve Vendt peab end keskpäraseks akordionistiks ja sõnab, et õpilased kasvavad temast üle.
Eriti uhke on ta Sandra Sternhofi üle, kes õpib Georg Otsa muusikakooli ettevalmistuskursusel: „Sandra pere on väga toeks, see hobi kõigi sõitude ja võistlustega ei ole odav. Sandra akordion maksab kakskümmend tuhat krooni ja edasiõppimiseks oleks vaja juba tunduvalt kallimat pilli.“
Aruküla huvikeskuse kasutatud Weltmeisterid on väärt 2500–4000 krooni, kuid Kehra kooli pillipark on väga kehvas seisus, peale ühe ammu soetatud kontsertpilli.
Suurematest võistuesinemistest viimane oli Eve Vendti Aruküla ja Kehra akordioniõpilastel koos Võru omadega Itaalias Triestes toimunud akordioniorkestrite festival, kust toodi poolproffidega konkureerides teine koht. Kahe aasta pärast tahab Eve Vendt viia õpilased Austriasse Innsbrucki sarnasele konkursile.
„Peame vahetama repertuaari, esimese suurema soojendusena on meil kevadel Tartus kontsert. Selles aitab mind mu abiline Kaspar Uljas.“
Eve Vendt sõnab, et õppimine peab olema lõbus ja huvitav: „Vahel teen tõsist nägu, aga üldiselt tuleb anda vabadust – siis tullakse tundi nagu teise koju. Olen ka ise koolis otsekui paradiisis, saan säravatest silmadest kaifi. Lähen nende laste eest läbi tule ja vee!“
