ERNESTINE MAADVERE kõrge ea saladus on raske töö ja hea pere

2596
100aastane ERNESTINE MAADVERE Anija vallast elab viimased kaks aastat Merivälja pansionaadis.

Anija valla Rasivere küla pikaaegsel elanikul täitus 100. eluaasta.

Möödunud nädalavahetusel, 26. jaanuaril  sai 100aastaseks Ernestine Maadvere, kes on sündinud Pikval ning elanud Rasiveres Sõeru talus. Sünnipäeva puhul käisid teda õnnitlemas ka Anija vallavanem Arvi Karotam ning sotsiaaltöö spetsialist Airi Hõrrak. Viimased kaks aastat on vanaproua veetnud Tallinnas Merivälja pansionaadis, kus teda külastavad tütred Ene Maadvere ja Anne Preden, viis lapselast ning kuus lapselapselast.

Lapselapsed veetsid suved alati Rasiveres vanaema juures. Nüüd, kui memm peab rahulikke vanaduspäevi, käib keegi lähedastest teda iga päev vaatamas.  Armastavat perekonda peab Ernestine Maadvere oma pikaealisuse saladuseks nagu ka taluperenaise rasket tööd.
Ta sündis 1914. aastal Anija vallas Pikva külas pere noorima lapsena. Vanematest vendadest said arhitekt, talupidaja, sõjaväelane ja kohtunik. Üks helgemaid mälestusi sellest ajast on, kuidas vennad tulid jõuluks koju ja tõid väikesele õele kingitusi.

Ernestine Maadvere käis Pikval ja Alaveres koolis ning venna soovitusel ka Saku kodumajanduskoolis. Oma abikaasa Johannesega kohtus noor Ernestine Alavere rahvamajas tantsupeol.

„Neli aastat kurameerisime ja 1936 abiellusime. Olin siis 22aastane. Mehe ema oli voodihaige ja vajas hooldamist, aga mina ei kartnud. Armastus oli nii suur,“ jutustab vanaproua.

Neli aastakümmet tagasi siit­ilmast lahkunud abikaasa ja tema perekonna kohta jagub Ernestine Maadverel ainult kiidusõnu. Kui tema isakodus oli mõnikord ka tüli majas, siis abikaasa kodus sellist asja ette ei tulnud. 60hektarilises talus peeti 12 lüpsilehma, kasvatati teravilja ja kartulit.

Küüditamistest jäi Rasivere küla ja ka Sõeru talu puutumata. Küll saadeti Siberisse Ernestine vendadest üks, kes 1942. aastal suri Norilskis. Teine emigreerus USAsse ja Eestisse tagasi ei jõudnud, kuid lapsed hoiavad sidet.

Sõjapäevilt on Ernestine Maadverel meeles, kuidas 1944. aastal punaarmee eest taganemisel tuli Sõeru tallu kolm saksa mundris eestlast. Pere pakkus süüa. Äkki nägid nad, et majale läheneb neljane salk punaarmeelasi. Sõdurid peitsid end tagakambrisse. Selgus, et vene vormis võitlejad olid samuti eestlased. Ernestine mehe vennanaine küsis viimastelt, kas nad on aumehed. Seejärel tulid ka sakslaste poolel võidelnud tagakambrist välja ning ühiselt einestati söögilaua ääres. Pärast juhatasid punaarmeelased teistele, millist teed mööda edasi liikuda, et ei satuks venelaste kätte.

Sõja järel töötas Ernestine Maadvere mõnda aega kolhoosis lüpsjana. Töö oli väga raske. Tuttava kaudu õnnestus saada töökoht sidesse, kuid ta ei osanud vene keelt.

„Õnneks aitas mind vene keelega õpetajast naaber, kes tõi mõnikord minu juurde oma lapse hoida. Sedasi aitasime üksteist,“ räägib Ernestine Maadvere.

Tütarde meenutusel oli emale riietus väga oluline. Ernestine Maadvere lemmiktöö talus oli kangakudumine. Kuna riiet poest saada ei olnud, kudus ta ise nii ülikonna- kui kleidiriiet. Kohalik õmbleja valmistas perele rõivad.

Kolm aastat tagasi läks Ernestine Maadvere Tallinna tütre juurde elama ning kaks aastat on ta elanud Merivälja pansionaadis. Pansionaadi elu ja igavuse üle vanaproua ei kurda, sest  elanikele pakutakse palju kultuuritegevust. Telerit ta ei vaata, nägemine pole piisavalt hea. Varem huvitas poliitika, kuid praegu enam sellega kursis ei ole. Ernestine Maadvere sisustab oma päevi peamiselt suheldes külla tulnud lähedaste ja pansionaadi teiste elanikega.