Endi­se mõis­ni­ku lap­se­lap­sed: va­nai­sa igat­ses vä­ga Ani­jat

2018
Anija endiste mõisaomanike pojapojad HENNING ja OTTO von WAHL ning tütrepoeg HANS SCHOBER elasid mitu päeva vanavanemate kunagises kodus.

„See on nüüd kui pa­ra­diis,“ üt­les OT­TO VON WAHL esi­va­ne­ma­te­le kuu­lu­nud Ani­ja mõi­sa uue par­gi ava­mi­sel.

Vii­ma­sed mõis­ni­kud Ma­ry ja Ot­to von Wahl ko­li­sid Ani­ja­le 1906. aas­tal ning ela­sid siin ku­ni Sak­sa­maa­le mi­ne­ku­ni 1919. Ani­ja-ajal sün­dis nei­le 4 last: 1907 tü­tar El­len, 1909 No­ra, 1911 Ro­ger ja 1914 Ot­to, 1920nda­tel Sak­sa­maal Sch­les­wi­gis veel po­jad Diet­rich ja Klaus. Ani­ja-mõis­ni­ke po­ja Ot­to von Wah­li po­jad Ot­to ja Hen­ning von Wahl on Ani­jal ka va­rem käi­nud, tü­tar No­ra poeg Hans Sc­ho­ber oli seal esi­mest kor­da.

Va­nai­sa oli hin­na­tud mõis­nik
Hen­ning von Wahl, kes on töö­ta­nud ad­vo­kaa­di­na ning ol­nud vii­ma­sed 25 aas­tat ühe gaa­si­fir­ma juht, elab prae­gu Põh­ja-Sak­sa­maal Meck­len­bur­gis va­nas ta­lu­ko­has. Ta ju­tus­tas, et va­nai­sa Ot­to von Wahl su­ri ju­ba 1936. aas­tal, see­tõt­tu tea­vad lap­se­lap­sed te­mast pea­mi­selt oma isa mä­les­tus­te põh­jal. Va­nae­ma Ma­ry elas küll tun­du­valt kauem, su­ri 1967. aas­tal 80aas­ta­se­na, kuid te­ma ei rää­ki­nud Ani­jast eri­ti pal­ju.
„Isalt kuul­si­me, et va­nai­sa oli vä­ga sõb­ra­lik ja mõist­lik mees. Ta sai ko­ha­li­ke ta­lu­poe­ga­de­ga vä­ga häs­ti lä­bi, oli abi­val­mis, ai­tas neid nõu­ga, va­hel ka vei­di ra­ha­li­selt. Ees­ti keelt rää­kis ta sa­ma häs­ti kui sak­sa keelt. Ku­na oli ve­ne ar­mees tee­ni­nud, rää­kis ka ve­ne keelt, koo­lis oli õp­pi­nud ing­li­se ja prant­su­se keelt,“ ju­tus­tas Hen­ning von Wahl.
Ani­jal te­ge­les te­ma va­nai­sa Ot­to pea­mi­selt põl­lu­ma­jan­du­se­ga, tõi Sak­sa­maalt sis­se pu­na­se leh­ma­tõu, Ani­ja mõi­sas too­de­tud võid müü­di ise­gi Pe­ter­bu­ris: „Va­nai­sa oli ka fa­naa­ti­li­ne ja­hi­mees, pea­le sel­le kir­ju­tas luu­le­tu­si ja ju­tu­ke­si.“
Hen­ning ja Ot­to von Wah­li isa, sa­mu­ti Ot­to von Wahl, elust Ani­jal pal­ju ei mä­le­ta­nud, ku­na pol­nud sealt ära min­nes veel viie­ne­gi. See­vas­tu ku­na­gi­se mõis­ni­ku tüt­re No­ra poeg Hans Sc­hober üt­les, et ema kin­ni­ta­nud – Ani­jal möö­du­sid te­ma lap­se­põl­ve ilu­sai­mad aas­tad.
„Ta oli ühek­sa­ne, kui siit ära min­di. Aeg-ajalt mõt­les ik­ka oma ees­li­vank­ri­le, mil­le­ga Ani­jal oli sõi­de­tud, vaa­tas va­nu säi­li­nud fo­to­sid, kus olid te­ma män­guas­jad ja lap­se­hoid­jad. Ema kii­tis vä­ga mõi­sa par­ki. Igal tal­vel ol­nud tra­dit­sioon, et tii­gi­le teh­ti ui­sup­lats, sel­le üm­ber pan­di kuu­sed, puhk­pill män­gis ning lap­sed ja noo­red ui­su­ta­sid. Käi­sid ka kü­la­lap­sed, kel­lel olid ui­sud ole­mas,“ rää­kis Hans Sc­ho­ber.
Kah­juks ole­vat Ani­jalt kaa­sa võe­tud fo­to­dest suu­rem osa Sak­sa­maal sõ­ja ajal põ­len­gus hä­vi­nud.

Ho­bu­saa­ni­de­ga Soo­me
Po­le täp­selt tea­da, kas 1918. aas­tal läk­sid von Wah­lid va­he­peal Ani­jalt ära, kuid Hans Sc­hobe­ri sõ­nul tu­li va­nai­sa sin­na 1919. aas­tal veel ta­ga­si ja üri­tas uues­ti toi­me­ta­ma ha­ka­ta: „On säi­li­nud üks te­ma ki­ri, mil­les on mär­ge: nüüd on mul tal­lis jäl­le sa­da ho­bust.“
1919 al­gas Ees­tis mõi­sa­te võõ­ran­da­mi­ne. Sa­mal tal­vel võt­sid von Wah­lid et­te ris­kant­se tee­kon­na ja läk­sid ho­bu­saa­ni­de­ga üle me­re Soo­me. Kaa­sa suurt ei võe­tud, pea­mi­selt vaid ra­ha ja väär­tas­jad. Soo­mes ei ol­nud nad kui­gi kaua, kas sa­mal või järg­mi­sel aas­tal sõit­sid eda­si Sak­sa­maa­le.
„Va­nai­sa oli Põh­ja-Sak­sa­maa­ga tut­tav, oli seal va­rem aja­nud ärias­ju, ost­nud sealt ma­si­naid, sel­le­pä­rast läk­sid sin­na,“ sel­gi­tas Hen­ning von Wahl.
En­di­sed mõis­ni­kud said uue elu alus­ta­mi­seks toe­tust Sak­sa rii­gilt, hil­jem ka Ees­ti rii­gilt kom­pen­sat­sioo­ni ning ost­sid sel­le eest en­da­le Sak­sa­maal ma­ja.
Oma isalt kuul­sid ven­nad von Wah­lid, et va­nai­sa igat­ses Sak­sa­maal vä­ga Ani­ja jä­re­le. Ka nen­de isa ol­nud Ani­ja-meel­ne – kui­gi läks sealt ära vä­ga väi­ke­se­na, ei unus­ta­nud ku­na­gi oma esi­mest lap­se­põl­ve­ko­du ning pa­ni Sch­les­wi­gis ela­des oma ko­du­ma­ja­le pronk­sist täh­te­de­ga sil­di „Haus An­nia“ (Ani­ja ma­ja).
„Nüüd on meil vä­ga hea meel, et saa­me siia tul­la,“ sõ­nas Hen­ning von Wahl, kes käis Ani­ja mõi­sas teist kor­da – esi­mest kor­da ot­sis ta esi­va­ne­ma­te­le kuu­lu­nud mõi­sa üles 2004. aas­tal, too­kord käis seal koos abi­kaa­sa ja po­ja­ga: „Ju­ba siis meel­di­sid mõis ja park vä­ga, nüüd veel roh­kem.“
Te­ma vend Ot­to von Wahl oli Ees­tis ju­ba 13. kor­da, esi­mest kor­da käis 1989. aas­tal koos Pe­ter­bu­ris Sak­sa kon­su­laa­re­sin­da­ja­na töö­ta­nud su­gu­la­se­ga. Prae­gu käib Ees­tis pea­mi­selt Põlt­sa­maa kan­dis ja­hil, ning peaae­gu iga kord on kü­las­ta­nud ka Ani­jat. Esi­va­ne­ma­te­le kuu­lu­nud mõi­sas öö­bi­nud ei ol­nud va­rem kumb­ki. Nüüd aval­da­sid nad sel­leks soo­vi. Kui­gi va­nas mõi­sas po­le mi­da­gi luk­sus­lik­ku, pak­kus mõ­nel päe­val Ani­ja mõi­sas ela­mi­ne hea ela­mu­se. Hin­ge jäi vä­ga soe tun­ne, oli­me esi­me­sed Wah­li pe­re liik­med, kes on siin pä­rast 1919. aas­tat taas öö­bi­nud, kin­ni­ta­sid nad.
Kü­la­li­sed kiit­sid ka mõi­sas asu­vat muu­seu­mi. Esi­me­se as­ja­na nä­gin seal oma ema pil­ti, sõ­nas Hans Sc­hober.
See, mis on nen­de esi­va­ne­ma­te­le kuu­lu­nud mõi­sas vii­mas­te aas­ta­te jook­sul teh­tud, on von Wah­li­de hin­nan­gul mul­je­ta­val­dav. Nad olid mõi­sa par­gist vai­mus­tu­ses, tun­nus­ta­sid ras­ket tööd, mis on sel­le juu­res teh­tud.
„Loo­da­me, et uh­ke park on hea star­di­po­sit­sioon ko­gu mõi­sa ka­su­tu­se­le võt­mi­seks. Asu­koht on ju vä­ga hea – pea­linn ja me­ri on li­gi­dal, ka olu­li­ne tran­sii­di­tee lä­he­dal. Usun, et pers­pek­tii­vi ja või­ma­lu­si on küll,“ ar­vas Hen­ning von Wahl.
Ka Ot­to von Wahl on va­rem plaa­ni­nud Ees­tis mõi­sa os­ta – va­na­va­nai­sa Ni­ko­lai von Wah­li­le kuu­lu­nud Pa­ju­si mõi­sa lä­he­dal asu­vat Ta­pi­ku mõi­sa, et te­ha sel­lest ma­ju­tus­koht ja­hi­tu­ris­ti­de­le. Too­kord jäi te­hing kat­ki, ku­na mõi­sa juur­de maad po­leks saa­nud. Nüüd see mõis sei­sab ja la­gu­neb. See­vas­tu Ani­ja mõis on te­ma mee­lest nüüd just­kui pa­ra­diis.