Võrreldes eelmise aastaga oli osalejaid üle 3 korra rohkem.
Kuusalu vallas toimus Vabadussõjas osalenud major Martin Ekströmi rügemendi jälgedes 2. rahvamatk, mille pikkus on veidi üle 30 kilomeetri. Kui möödunud aastal oli osalejaid alla 200, siis seekord eelregistreerus ligi 700 huvilist, mis oli planeeritust kolmandiku võrra enam. Ürituse peakorraldaja, MTÜ Estlander juhatuse liige Erki Vaikre tõdes, et paraku murdis gripilaine paljud maha ning korraldajatele oli kergendus, et viimasel hetkel oli lõppnumber 460 inimest. Seetõttu jätkus sööki-jooki kõigile piisavalt.
Matka alguspunkt oli laupäeval, 30. jaanuaril kell 9 Valkla mõisa juures ning lõpp Hara lahe dessandipaigas. Võrreldes eelmise aastaga olid korraldajad valinud osalejate tagasiside põhjal matkamiseks väiksemad teed. Erki Vaikre sõnas, et valik tasus ära: „Saime pärast kiidusõnu, et rada oli väga huvitav, kõige rohkem kiideti väikeseid, huvitavaid teid.”
Ta märkis, et taolise rahvamatka korraldamisel mängib olulist rolli ilm: „Saime kena kevadise ilma, kõik asfaldi- ja kruusateelõigud olid täielikult lumevabad, siin-seal oli vaid mõni lomp.”
Möödunud aastal sadas kogu matka ajal lörtsisegust lund ning teeolud olid raskemad.
Korraldajatele tuli appi Kuusalu vallavalitsus, kes organiseeris enne matka teede puhastamise niiöelda lumepudrust. Erki Vaikre lausus, et viimase hetke üllatusi oli veel – valla majandusspetsialist, Kolga elanik Madis Praks, kelle maja juurest läks teekond läbi, pakkus voolikust kõigile soovijatele vett, seda võimalust kasutati rohkelt. Raudsilla matkakompleksi ees oli planeeritud söögi- ja joogipaus ja Erki Vaikre sõnas, et kuna puhkekeskuses ühtegi üritust parajasti ei toimunud, andsid nad matkajate tarbeks oma suure püstkoja, kus sees põles lõke.
Erinevalt eelmisest aastast jõudsid esimesed matkajad finišisse varem, kui korraldajad planeerisid. Paar inimest läbisid raja joostes, esimesed jalutajad jõudsid kohale kella 15 paiku ehk 6 tundi pärast stardi avamist. Katkestajaid oli 16, väsimust nimetasid neist põhjusena 3. Neile tulid korraldajad maasturitega järele. Kõik osalejad, ka katkestajad, said sertifikaadi. Kaitseliidu peastaap toetas matka rahaliselt ning andis ka sõjateemalisi väärtraamatuid, mis kõikidele osalejatele koos sertfikaatidega laiali jagati.
Erki Vaikre ütles, et järgmiseks aastaks on küllaga mõtteid, kuidas teha veel paremat matka: „Palju on küsitud, kas meil on ka lühemat rada. Mitmed õpetajad on tahtnud tulla õpilastega, kuid neile on 30 kilomeetrit liiga pikk maa.”
Ta lausus, et tuleval aastal on lisaks põhirajale plaanis teha 17-kilomeetrine rada ning 10 kilomeetri pikkune lasterada: „Seetõttu peame arvestama oluliselt suurema osalejate arvuga. Meil tuleb ilmselt teha ringikujuline rada, kuna me ei suuda tagada bussitransporti stardi- ja finišipunkti vahel. See läheb lihtsalt ebamõistlikult kalliks. Püüame kontsentreeruda rohkem Kolga ümbrusesse ning kasutada kooli tugipunktina.”
Korraldaja nentis, et see ei kattu küll esialgse lahinguteega, kuid idee jääb alles: „Järgmise aasta matk on ka proovikivi. 2018. aastaks enam midagi muuta ei taha, siis tuleb Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva matk. Selleks ajaks tahame kõik nurgad maha lihvida.”
Ta rõõmustas, et matk on saanud populaarseks üle Eesti, kohalikke oli matkajate hulgas alla poole. Saaremaalt tuli 8liikmeline punt, matkajaid oli palju Tallinnast, aga ka Jõgevalt, Tartust, Virumaalt, Lõuna-Eestist.
Et matk oleks ajastutruum, kutsusid korraldajad üles kandma vabadussõja-aegseid kostüüme. Valkla Forell pani välja auhinna parima kostüümi kandjale, selle sai Janek Nelson Tallinnast, kes kandis rasket sinelit ning suurt peakatet. Tema saab auhinnaks minna sõpradega Valkla Forelli kala püüdma ja sööma.
Erki Vaikre ütles, et kostüümides matkajaid polnud nii palju, kui nad lootsid: „Kostüümiauhinna idee tuli alles viimasel hetkel ning ilmselt mängis rolli ka julgus tulla pikale matkale üsna ebamugavates rõivastes.”
Matka ajal ning pärast postitasid matkajad teekonnast sotsiaalmeediasse hulgaliselt pilte, see andis korraldajatel idee teha järgmisel aastal matkal ka fotokonkurss: „Meil oli küll mitu professionaalset fotograafi, kes tegid imekauneid jäädvustusi, kuid kõige südantsoojendavamad olid matkajate enda telefoniga tehtud pildid, kus mõnel võis olla pool nägu puudu, kuid tähtis on emotsioon ning rõõm saavutuse üle. Just selliseid pilte ootame ka fotokonkursile.”
