Kehra jaamahoone seinal avati 11. augustil 1996 mälestustahvel 1. diviisi staabi asukoha tähistamiseks.
Kehra lahing
Kui punased olid 3. jaanuaril 1919. aastal Valklas ja Priskel taganema löödud, otsustasid nad anda löögi lõuna poolt ja vallutada Kehra jaama. Seal oli kaitsel olnud Eesti 1. diviisi staap. Staabi taganemine Kehrast Raasikule pidi olema märguandeks üldisele enamlikule väljaastumisele juba Tallinnas. Siin oli kaalul kogu Eesti saatus.
Punaste rünnak algas 4. jaanuaril ja kaitseliidu üksused olid sunnitud peagi taganema. Samal ajal jõudis Kehrasse remondist tulnud soomusrong legendaarse kapten Anton Irve juhtimisel, kes liikus vastasele julgelt vastu. Mõned kilomeetrit ida pool algaski lahing. Soomusrongi ilmumine ja välja saadetud dessant oli vastasele täielik üllatus. Lahingukoht oli Arudevahe talu heinamaa, mille vasakul küljel asus hõre mets ja lepavõsa. Võsast tulid lahingukorras punaväelased, et liikuda Kehra poole. Nad sattusid aga soomusrongi 40mehelise dessantsalga kuulipildujatule alla. Punased jooksid tagasi ja hajusid metsadesse, taganedes Aegviidu poole. Langenud 21 punaväelast maeti hiljem metsa serva ühishauda.
Kapten Anton Irve võidukast vasturünnakust anti teada kogu rindele ning see tõstis tunduvalt meie sõdurite meeleolu ja võitlusmoraali.
Kehra mälestusmärk
Pärast Eesti Vabadussõja võidukat lõppu avati Eesti Vabariigis üle 300 mälestussamba, mälestustahvli või mõnes muus, eripärases vormis mälestusmärgi.
1933. aasta märtsis avaldas Vabaduse Risti Vendade Ühenduse volinike koosolekul kindral Laidoner arvamust: „Ei ole veel ära märgitud sündmust, kus pärast minu käsku „Jääda seisma!” toimus esimene soomusrongi rünnak. Oleks soovitav, et ka see leiaks äramärkimist.”
Kujutava kunsti sihtkapital korraldas Kehra mälestusmärgi kavandite võistluse. Hindamise komisjon koosseisus P. Männik, major K. Saar, professor A.
Starkopf ja arhitekt A. Kotli hindas saabunud 8st tööst esimese auhinna ja 150 krooni vääriliseks arhitekt Karl Lüüsi kavandi. Teine auhind ja 100 krooni ning kolmas auhind ja 50 krooni määrati mõlemad kujur Ernst Jõesaare kavanditele. Mälestussamba valmistamine usaldati kujur Ernst Jõesaarele (Päevaleht nr 18 1938. a).
1. oktoobril 1938 saatis skulptor Ernst Jõesaar Teedeministeeriumi Maanteede ja Ehituste osakonnale kirja, milles palus Kehra lahingu mälestusmärgi kavand kinnitada. Kirjas iseloomustab skulptor mälestusmärgi asukohta ja mälestusmärki.
„Mälestusmärk püstitatakse Harjumaal Anija valla Arudevahe talu krundil 75 m raudteest, vaatega raudtee poole. Mälestusmärk on mõeldud jämedalt raiutud punasest kodumaa graniidist 1,2 m kõrgusele täiendile. Mälestusmärk toetub kolmele alumisele baasisele, millede vahel asub samast kivist tahvel vastava tekstiga. Selle tähed on reljeefselt pääle raiutud ja lihvitud. Kolme alumise baasisele toetuvad kuus kiviplokki; ühel neil asetsev reljefne sõduri pääkujutus ja ülalnimetatud tahvel kujutaks sümboolselt suurt mõõka, mis väljendaks möödaminejaile Kehra lahinguvälja mälestust, võidu- ja murrangulahingut. Mälestusmärgi kujundamisel on arvestatud selle asukoha ja ümbrusega, eriti raudteelt vaadatuna.”
Mälestusmärgi kavand kinnitati ja alusmüüri ehituse töid alustati 25. novembril 1938. aastal. Mälestusmärk pidi valmis saama 1939. aasta juunis. Samba ümbruse korrastamise plaani valmistas aiandusarhitekt Lepp. Sambast ida poole istutati kuusehekk, teisel küljel asusid roosid ja muru. Sambal oli kiri „Siin murti vaenlase pealetung ja algas meie vägede võidukäik 4. jaanuaril 1919.“
Skulptor Ernst Jõesaar ei jõudnud aga mälestussammast võidupühaks 23. juuniks 1939. a valmis. Kehra lahingu mälestussamba püstitamise komitee, pidades silmas sügise saabumist, mil samba juurde on raskem pääseda ja aeg pole enam sobiv samba avamise talituse väärikaks korraldamiseks, otsustas samba avamise talituse eelnevaks kevadeks edasi lükata. (Rahvaleht 22. IX 1939). Kuna Kehra lahinguväli asub kaugel Kehra raudteejaamast ja sinna ei lähe ka mingit korralikku maanteed, otsustas komitee astuda samme selleks, et mälestussamba kohale avataks uus raudteepeatuskoht nõudmise järgi, andes sellele peatusele nimeks „Lahinguvälja”. Eesti Vabariigi raudtee rongide sõiduplaanis, mis kehtiv 15. maist 1940 kuni korralduseni, on juba sees „Lahinguvälja “ jaam. Raudteejaama nimi püsis kuni 1957. aastani, siis avastas keegi kahtlase nime ja raudteejaamale pandi nimetus „Vikipalu”. Endine Lahinguvälja jaama nimetahvel peideti metsa äärde, seda ei ole aga õnnestunud leida.
Võidupühal, 23. juunil 1940. aastal jäi mälestussammas pidulikult avamata, kuna 17. juunil algas juba nõukogude vägede invasioon Eestisse.
Mälestussammas õhiti 1944. aastal.
Kehra lahingu mälestussamba autorile Ernst Jõesaarele (19. VII 1905 Konguta – 10. XI 1985 Stockholm) kuulub väljapaistev koht eesti skulptuuri arenguloos. Ta lahkus 1944. aastal Eestist. Ta on loonud portreid, figuraalkompositsioone, kavandanud hauasambaid Tallinna ja Stockholmi metsakalmistule. Tema kujundatud on Elva kalmistu värav. Pariisi maailmanäitusel oli Balti riikide paviljonis Ernst Jõesaare loodud kaunis naise kuju. Ernst Jõesaare tööde valiknäitus 1932–1973 avati Stockholmi Eesti majas 8. septembril 1973. aastal. 1980. aasta aprillis toimus tema tööde valiknäitus Tallinna Kunstimuuseumis.
1987. aastal sängitati Ernst Jõesaare põrm Puhja kalmistule perekonna matuseplatsile.
Anija Muinsuskaitse Seltsi poolt avati 23. juunil 2000 Vabadussõja Kehra lahingu mälestuskivi. Kasutatud on esialgsest mälestussambast säilinud kahte kiviplokki. Avamise puhul esinesid sõnavõttudega Anija vallavanem Tõnis Väli, Anija Muinsuskaitse Seltsi esimees Mart Schmeidt, Milvi Schmeidt, ajaloolise ülevaate andis Küllo Arjakas. Kivi õnnistas Kuusalu EELK pastor Jaanus Jalakas. Muusikaliste vahepaladega esinesid segakoor Helin, Epp Soo tütarlasteansambel ja Kätlin Roosileht. Saluut oli kohalike kaitseliitlaste poolt.
14. juunil 2000 pöördus Anija vallavanem kirjaga peaministri Mart Laari, teede- ja sideministri Toivo Jürgensoni ja Eesti Raudtee AS peadirektori Parbo Juchnewitschi poole kaasabi saamiseks ajaloolise Lahinguvälja nime taastamiseks. Nime ennistamise luba ei saadud.
Vastavalt kohanimeseadusele(RT I 2003,73,485) andis Anija vallavalitsus 12. jaanuaril 2009 korralduse rongipeatuse Vikipalu nime muutmiseks ja alates 24. maist 2009 on peatuse nimi jälle Lahinguvälja.
Mälestustahvel Kehra jaamahoone seinal
Kehra jaamahoone seinal avati 11. augustil 1996. aastal Anija Muinsuskaitse Seltsi organiseerimisel mälestustahvel Vabadussõja aegse I diviisi staabi asukoha tähistamiseks.
Kehra jaamahoone ehitamisest oli möödunud 120 aastat. Kui 1870. aastal valmis Peterburi raudtee, oli Kehras jaamahoonena kasutusel ajutine soojak.
Tüüpprojekti järgi ehitatud paekivist jaamahoone valmis 1876. aastal. Jaamahoone sarnaneb Lehtse, Kohila ja Auvere jaamahoonetega. Hiljem ehitati jaamahoonele mõlemasse otsa juurdeehitused. Praegu kuulub hoone Anija vallale. On moodustatud MTÜ Kehra Raudteejaam. Plaan on hoone remontida ja sellesse rajada muuseum.
Kehra jaamas asunud 1. diviisi staabis olid murdelahingute ajal diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson, staabi ülem alampolkovnik Jaan Rink ja teised ohvitserid. Kehra jaamas peatusid vaheldumisi soomusrongid nr 1, 2 ja 3. Soomusrongide dessantlased tegid edukaid lahinguid nii Priskel, Kehras kui Vetlas.
11. augustil 1996 toimunud mälestuskivi avamisel võtsid sõna Kehra linnapea Jüri Lillsoo, kaitseminister Andrus Öövel, Vabadussõja aegse soomusrongi nr 2 komandöri Jaan Lepa poeg Jaan Lepp Torontost, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Kanadas Raimond Tralla ja Mart Schmeidt Anija Muinsuskaitse Seltsist. Ajaloolise ülevaate andis Rein Helme, mälestustahvli õnnistas Ingmar Kurg. Muusikalisi vahepalasid esitasid puhkpilliorkester, segakoor Helin ja duett Epp Soo ja Ele Rebase. Hendrik Visnapuu luuletuse „Pea vastu” esitas Kristiina Jürimaa.
