Kolga kooli direktor TÕNU VALDMA, olete 20 aastat juhtinud Kolga kooli. Kuidas neid aastaid hindate?
„Olen olnud Kolgas koolidirektor tõesti kokku 20 aastat, praegu käib 21. õppeaasta. Tegelikult tulin Kolga kooli direktoriks 22 aastat tagasi – 2002. aasta sügisel, kui kutsuti direktori kohale kandideerima. Aasta töötasin Kolgas, siis töötasin ühe aasta Saku koolis, aastal 2004 tulin tagasi Kolga koolijuhiks ja olen jätkanud selles ametis tänini. Need paarkümmend aastat on läinud üllatavalt kiiresti. On olnud keerulisi ja lihtsamaid aastaid. Kollektiiv on olnud toetav.
Koroona aastad panid elu teistmoodi vaatama. Õpetajatel tuli leida õppetööks uusi lahendusi, saime sellest ajast kenasti üle. Õpilasi mõjutas Covidi periood vast rohkem, osadel on võtnud aega, et õppeharjumust tagasi saada.“
Kolga kooli 160. sünnipäevapeol kõlas sõnavõttudes lause, et Kolga kool on lahe maakool.
„See on meie kooli tunnuslause ehk slogan ajast, kui me kool oli veel 12klassiline – ainus gümnaasium Lahemaal, Loksa linn on Lahemaa rahvuspargi piiridest väljas. Meie tunnuslauses on sõnad seatud nii, et saab välja lugeda viidet Lahemaale.
Kolga kool samas ongi lahe kool. Meil on kokkuhoidev koolipere, suhtlus õpilaste ja õpetajate vahel on soe ja vahetu. Meie majas on palju loovust ning tegutsemislusti. Läbi aja on kestma jäänud traditsioonilised üritused – igal aastal väga oodatud jõulupeod ning öökool. Meil on mitmeid toredaid ühiseid ettevõtmisi, kuhu on kaasatud lapsevanemad, kohalikud ettevõtted ja asutused. Võime uhkusega öelda, et oleme kogukonnakool.“
Kolga keskkoolist sai põhikool Teie juhtimise ajal. Kui keeruline see aeg oli ja kui palju on te koolielu muutunud seoses sellega?
„Kui asusin Kolga keskkooli juhtima, siis oli õpilasi paarsada. Kui gümnaasiumiosaga lõpetasime kümme aastat tagasi, 2014. aastal, oli õpilasi 125. Selles ajaks oli gümnaasiumiklassidesse jäänud alla kümne õpilase. Kehtima oli hakanud gümnaasiumiosa kolme õppesuuna nõue ja hakatud rajama riigigümnaasiume.
Arutasime koolis kolleegidega ja leidsime, et õigem on jätkata põhikoolina. Kartsime, et õpilaste arv langeb seetõttu oluliselt, aga nii ei juhtunud, meil on õpilasi isegi rohkem – olenevalt aastast 150-160. Käesoleval õppeaastal on 155 õpilast.“
Varasematel aastatel oli Kolga koolis õpilasi Loksalt venekeelsetest peredest. Loksa koolis on viimastel õppeaastatel algklasside keelekümblusklassid, kas te kooli tuleb jätkuvalt Loksa lapsi?
„Jah, ka tänavu tuli me kooli õpilasi Loksalt. Kui klassis ruumi on, siis on võimalik õppida meie koolis. Näiteks me endiste õpilaste lapsed õpivad Kolga koolis. Aga Loksalt on ka päris uusi peresid, kes panevad lapse Kolka õppima. Ja mitte ainult algklassidesse, ka põhikooli tullakse. Kolga kool on Loksa osade noorte seas päris popp.
Vene või muu kodukeelega noorel pole lihtne alustada eestikeelset õpet, aga oleme hakkama saanud, toetanud. Muidugi tuleb ka jälgida, et liiga palju teise kodukeelega õpilasi ei oleks ühes klassis.“
Kas kõikidesse klassidesse enam õppima ei mahu te koolis?
„Koolimaja valmis 1986. aastal, ehitati põhikooliks. Klassiruumid on üsna väikesed, mahutavad kuni 20 õpilast. Meil on klasse, kuhu rohkem õpilasi ei mahu. Ütleksin nii, et sellisel juhul me soovitaksime panna Kolgast või lähipiirkonnast kaugemal elav õpilane mõnda naaberkooli.
Kui olime keskkool, oli meil ruumipuudus, kolm algklassi õppisid lasteaia ruumides. Nüüd on kõik klassid koolimajas, lisaks on ruumid väikeklassidele, vabu klassiruume pole.“
Viimasel ajal on päris palju räägitud Kolga koolimaja kehvast seisust. Milliseid remonditöid oleks vaja teha?
„Tänavu suvel tehti koolimajale ekspertiis, mahuka akti järgi on kogu hoones vaja teha väga palju erinevaid remonditöid. Vundament vajub, seintes on praod, välja on vaja ehitada ventilatsioon ja teha palju muid remonditöid, näiteks keskküttesüsteemi renoveerimine.
Loetelu on pikk, et mida kõike peaks tegema. Samas kinnitab ekspertiisi tulemus, et kool võib selles majas jätkata, kinni panna pole vaja. Jälgime maja olukorda, teeme lihtsamaid remonditöid.
Oleks tore, kui tuleks Kolga koolimaja teemal põhjalik arutelu ja saaks kohaliku omavalitsuse tasandil kokku leppida, millised tööd ja mis järjekorras ette võetakse edaspidi. Mina arvan, et alustada tuleks vundamendist ja ka sadevete ärajuhtimine tuleks korda teha.“
Kui lihtne või keeruline on Kolga kooli leida õpetajaid?
„See on sama keeruline, nagu on paljudes kohtades Eestis. Lihtne ei ole, õnneks oleme tööle leidnud tublisid inimesi. Tore on see, et meil töötab päris palju oma kooli vilistlasi.
Tore on ka see, et me koolis õpib arvukalt vilistlaste lapsi, keda on umbes pooled õpilastest – see kõik toetab oma kogukonna ja koolipere tunnet.“
Kas lisaks kooli juhtimisele annate ka ainetunde?
„Jah, olen ka õpetaja. Pean õigeks, et koolidirektor peaks andma oma koolis kas või mõned ainetunnid, et tajuda lähedalt kogu seda võlu ja valu – et ei võõrduks, oleks vahetult seotud õpetamise protsessiga. Ka siis, kui olin Võsu vallavanem, andsin Võsu koolis tunde.
Kolga koolis olen õpetanud ühiskonnaõpetust, ajalugu ning loodusõpetust, mis on sissejuhatus keemiasse ja füüsikasse. Olen ka väikeklasside loodusainete õpetaja.“
Olete olnud vallavanem, kus veel enne Kolga kooli töötasite?
„Olen pärit Lõuna-Eestist, Tõrvast. Lõpetasin Tõrva keskkooli, isa oli õppealajuhataja, ema õpetaja. Pärast sõjaväge õppisin Tallinna Pedagoogilises Instituudis üldtehnilisi distsipliine ehk tööõpetuse õpetajaks.
Esimene töökoht oli 1988. aastal Loksa keskkoolis. Elasime perega kooli kõrval endises internaadimajas, mida enam ei ole. Aastal 1992 kolisime Võsule kortermajja, kui mind valiti seal vallavanemaks. Juhtus nii, et läksin uurima, kas Võsu koolis oleks töökohta, sain pakkumise vallavanema kohale, olin selles ametis kuni järgmiste valimisteni, volikogu liikmena jätkasin seal kohalikus poliitikas veel päris mitu aastat.
Aastatel 1995-2002 olin Kunda keskkooli direktor. Seal juurutasime siis merehariduse andmist.
Elame endiselt Võsul samas kohas. Mul on alles ka Tõrva lapsepõlvekodu ja suved veedame seal.“
Kuivõrd on koolidirektori töö aastatega muutunud?
„Suures pildis ei ole muutunud, kõige tähtsam on hoida töörahu, nii õpilastele kui ka õpetajatele. Samas on kool muutuv, nagu kogu me elu on pidevas muutumises.
Ajad on keerulisemaks läinud – Covid, Ukraina sõda, majanduslangus, lõputud haridusreformid. Keerulistel aegadel, kui ühiskond on varasemast ebastabiilsem, on oluline, et sõnumid oleksid selged ja üheselt mõistetavad.
Püüame koolis muutuva eluga kaasas käia. Nutiajastu mure on see, et noored on palju arvutis või nutitelefonis, neid on üha raskem millegagi innustada, vaimustada. Enamik noori ei tarbi sama meediat, mida täiskasvanud. Noored on TikTokis, muudes netikeskkondades, silmaring kipub seetõttu jääma kitsamaks ning laiast maailmast, Eestis ja kodukandis toimuvast teatakse kahjuks seetõttu vähem.
Mulle endale väga meeldib jälgida maailmas toimuvat laiemalt, uurin mitmesuguseid meediakanaleid ja püüan saada üldisemat maailmapilti. Meeldib ka lugeda ja mõnda raamatut võin lugeda korduvalt, näiteks Kivirähki raamatuid.“