CRIS­TI­NA KAS­KA on Ees­ti aas­ta õpe­ta­ja no­mi­nent

Aru­kü­la põ­hi­koo­li loo­dus­tea­dus­te õpe­ta­ja on no­mi­nee­ri­tud aas­ta põ­hi­koo­li ai­neõ­pe­ta­ja tiit­li­le.

Eel­mi­sel nä­da­lal kuu­lu­tas Har­ju­maa Oma­va­lit­sus­te Liit väl­ja Har­ju­maa tä­na­vu­sed no­mi­nen­did Ees­ti aas­ta õpe­ta­ja tiit­li­le. Küm­nes­se ka­te­goo­rias­se esi­ta­ti kok­ku 126 kan­di­daa­ti, HO­Li ha­ri­dus- ja kul­tuu­ri­ko­mis­jon va­lis igas ka­te­goo­rias 1-2 no­mi­nen­ti, kes esi­ta­tak­se Ees­ti aas­ta õpe­ta­ja tun­nus­tu­se­le.

Aas­ta põ­hi­koo­li ai­neõ­pe­ta­ja üks ka­hest Har­ju­maalt esi­ta­tud no­mi­nen­dist on Aru­kü­la põ­hi­koo­li loo­dus­tea­dus­te õpe­ta­ja ja ha­ri­dus­teh­no­loog Cris­ti­na Kas­ka. Te­ma esi­ta­ja oli Aru­kü­la põ­hi­kool, toe­tas Raa­si­ku val­la­va­lit­sus.

„Ta on õpe­ta­ja, kes jõuab oma töös vä­si­ma­tult nii an­da teis­te­le kui lei­da iseen­da­le sä­det, mis in­nus­tab koos te­gut­se­des eda­si lii­ku­ma ja oma töö tu­le­mus­test uut ins­pi­rat­sioo­ni am­mu­ta­ma,“ põh­jen­das kool, miks vää­rib mul­lu­ne Raa­si­ku val­la aas­ta ha­ri­dus­te­gi­ja Cris­ti­na Kas­ka Ees­ti aas­ta õpe­ta­ja tiit­lit.

Kui val­la­va­lit­sus kü­sis ke­va­del lap­se­va­ne­ma­te ar­va­mu­si-et­te­pa­ne­kuid dis­tant­sõp­pe koh­ta, sai kü­sit­lus­le­hel esi­ta­da kan­di­daa­te Ees­ti aas­ta õpe­ta­jaks. Ka mit­u lap­se­va­ne­mat kir­ju­ta­sid sin­na Cris­ti­na Kas­ka ni­me.

„Loo­mu­li­kult on aas­ta õpe­ta­ja no­mi­nat­sioon mul­le väi­ke ego­kõ­di, kuid se­da tööd ei saa te­ha ük­si, mul on vä­ga pal­ju la­he­daid kol­lee­ge, kel­lelt olen aas­ta­te­ga õp­pi­nud, nad on mind toe­ta­nud ja ins­pi­ree­ri­nud,“ mär­kis Cris­ti­na Kas­ka.

Tun­nus­tu­sü­ri­tus „Ees­ti­maa õpib ja tä­nab“, kus sel­gu­vad Ees­ti­maa tä­na­vu­sed pa­ri­mad ha­ri­dus­töö­ta­jad, toi­mub 2. ok­toob­ril Vil­jan­di Uga­la teat­ris.

Kesk­kon­na­teh­no­loo­gist õpe­ta­jaks
Lää­ne­maalt pä­rit Cris­ti­na Kas­ka töö­tab Aru­kü­la põ­hi­koo­lis 2004. aas­tast. Ta õp­pis Tar­tu Üli­koo­lis kesk­kon­na­teh­no­loo­giat, kuid ot­sus­tas pä­rast lõ­pe­ta­mist min­na töö­le koo­li.

„Olin üli­koo­li vii­ma­sel kur­su­sel prak­ti­kal ühes Tar­tu­maa val­la­va­lit­su­ses. Al­les siis sain aru, et amet­ni­kuks ma üld­se ei so­bi. Ma pol­nud mõel­nud õpe­ta­jaks saa­mi­se­le, kuid läk­sin raa­ma­tu­kok­ku, te­gin Õpe­ta­ja­te Le­he lah­ti, nä­gin kuu­lu­tust, et Aru­kü­la põ­hi­kool ot­sib õpe­ta­jat ja nii ma siia jõud­sin,“ rää­gib ta.

Esi­me­ne plaan oli viis aas­tat õpe­ta­ja­na töö­ta­da, siis ot­si­da muu amet: „Kuid ei ole nii­sa­ma liht­ne, et tu­leb üks kesk­kon­na­teh­no­loog ja hak­kab õpe­ta­jaks. Esi­mes­tel aas­ta­tel nä­gid di­rek­tor ja õp­pea­la­ju­ha­ta­ja vae­va, et mi­nust õpe­ta­jat te­ha. Siin on su­per­kool, kus noor õpe­ta­ja saab are­ne­da, ei mõis­te­ta huk­ka, vaid toe­ta­tak­se ja ai­da­tak­se.“

Viie aas­ta möö­du­des lei­dis Cris­ti­na Kas­ka, et kõi­ge ras­kem on möö­das ja hak­kab ju­ba üht­teist os­ka­ma, sa­mas õp­pi­da on veel pal­ju. See­tõt­tu ot­sus­tas õpe­ta­ja­töö­le jää­da veel viieks aas­taks. Nüüd­seks on ta Aru­kü­la koo­lis töö­ta­nud 17 aas­tat ning kin­ni­tab, et igav po­le veel ha­ka­nud – töö on vä­ga loo­min­gu­li­ne, ko­gu aeg on mi­da­gi õp­pi­da, kol­lee­gid on to­re­dad, juht­kond usal­dab ja lu­bab kat­se­ta­da eri­ne­vaid as­ju, noo­red on vä­ga po­si­tiiv­sed, nen­de­ga aja­veet­mi­ne ai­tab ka en­da mõt­te­maail­ma hoi­da noo­re.

Kol­lee­gid mär­ki­sid te­da aas­ta õpe­ta­jaks esi­ta­des, et Cris­ti­na Kas­ka är­gi­tab õpe­ta­des õpi­las­te loo­vust, õp­pi­mi­sel luuak­se fo­to­la­vas­tu­si, õp­pe­vi­deoid. Küm­me aas­tat koo­lis fil­mi­rin­gi tei­nu­na põh­jen­dab, et püüab aeg-ajalt õpe­ta­da loo­du­sai­neid teis­te mee­to­di­te­ga kui ai­nult õpi­ku ja töö­vi­hi­ku­ga. Õp­pe­vi­deo­te te­ge­mi­sel õpi­vad lap­sed te­ma sõ­nul li­saks ai­nea­las­te­le tead­mis­te­le koos­tööd, väl­jen­du­sos­kust, ma­ter­ja­li or­ga­ni­see­ri­mist. Kee­mia­tun­di­des on Aru­kü­la koo­li õpi­la­sed saa­nud kat­se­ta­da kree­mi, van­ni­soo­la või huu­le­pal­sa­mi te­ge­mist, bio­loo­gias uu­ri­nud skal­pel­li­ga ka­na­tii­bu lõi­ga­tes li­ha­se­hi­tust, luid ja kõõ­lu­seid. Aas­ta õpe­ta­ja no­mi­nent tõ­deb siis­ki, et ta­haks pal­ju roh­kem te­ha prak­ti­li­si töid, kus õpi­la­sed saa­vad ise mi­da­gi kat­se­ta­da, kuid nen­de et­te­val­mis­ta­mi­ne võ­tab vä­ga pal­ju ae­ga ning ae­ga ki­pub täis­ko­ha­ga õpe­ta­jal nap­pi­ma.

Värs­ke ha­ri­dus­teh­no­loog
Kol­lee­gid tõid te­da aas­ta õpe­ta­jaks esi­ta­des esi­le, et li­saks töö­le ai­neõ­pe­ta­ja ja rin­gi­ju­hi­na on Cris­ti­na Kas­ka mus­ter­näi­dis õp­pi­vast õpe­ta­jast.

„Õpe­ta­ja töö on elu­kes­tev õp­pi­mi­ne, õp­pi­da on va­ja, et oma töö­ga hak­ka­ma saa­da ja are­ne­da. Olen ko­gu aeg ku­sa­gil kur­sus­tel käi­nud, et mi­da­gi juur­de õp­pi­da,“ sõ­nab üt­leb Cris­ti­na Kas­ka.

Möö­du­nud aas­tal lõ­pe­tas ta Tal­lin­na Üli­koo­lis ma­gist­riõp­pe ha­ri­dus­teh­no­loo­gi­na ning tä­na­vu märt­sist on Aru­kü­la koo­lis ka ha­ri­dus­teh­no­loog: „See tu­le­nes va­ja­du­sest. Tund­sin, et upun in­fo­tul­va al­la ja mul on va­ja sel­lest pa­re­mi­ni aru saa­da ja sel­les orien­tee­ru­da. Te­ge­len ka mee­diaõp­pe­ga, olen di­gi­maail­mas na­gu­nii ot­sa­pi­di sees. Ja mul­le vä­ga meel­dib ha­ri­dus­teh­no­loo­gi­na kol­lee­ge nõus­ta­da.“

Ko­roo­nak­rii­si­ga kaas­ne­nud dis­tant­sõ­pe te­gi Cris­ti­na Kas­ka sõ­nul koo­li­de juht­kon­da­de­le häs­ti sel­geks, et ha­ri­dus­teh­no­loo­ge, ke­da on Ees­tis koo­li­ta­tud vaid mõ­ned aas­tad, on vä­ga va­ja: „Po­le õi­ge öel­da õpe­ta­jai­le, kes po­le teh­ni­ka­maail­mas üles kas­va­nud, et pea­te sel­le­ga ise hak­ka­ma saa­ma. Õpe­ta­jad va­ja­vad abi, ise­gi need, kes on di­gi­taal­selt pä­de­vad, ei pea kõi­ke ise väl­ja mõt­le­ma. Mul­le vä­ga meel­dib ha­ri­dus­teh­no­loo­gi­na lei­da la­hen­du­si, õpe­ta­jaid nõus­ta­da ja toe­ta­da, kui nad on ras­kus­tes. Õn­neks po­le nad se­ni vä­ga kee­ru­lis­te mu­re­de­ga pöör­du­nud.“