AVE NAH­KUR hak­kab sel su­vel taas Rau­do­ja ei­deks

„Meie kü­la ei­te­de“ maa­li­de­ga tun­tuks saa­nud kunst­ni­kul AVE NAH­KU­RIL jäi Rau­do­ja kõrts müü­ma­ta ja ta tu­leb mõ­neks kuuks Ees­tis­se uues­ti kõrt­si pi­da­ma.

„Vaa­da­ke se­da väi­kest män­di,“ soo­vi­tab Ave Nah­kur, kui las­ku­me koos te­ma­ga Te­ne­ri­fe kül­je all La Go­me­ra saa­rel kõr­gelt mäelt al­la or­gu. Ük­sik mänd kas­vab kal­ju peal. Me ra­da on 8 ki­lo­meet­rit pikk, tu­le­me Ave Nah­ku­ri, ta kaa­sa Im­re Tolts­ber­gi ehk Imp­si ja nen­de po­ja Ru­dol­fi ko­dust Aru­re kü­last.

Alus­ta­si­me hom­mi­kul kell 9, et po­leks lii­ga kuum. Aru­re on 850 meet­ri kõr­gu­sel me­re­pin­nast. Kit­sas si­ka-sa­ka tee­ra­da ehk ser­pen­tiin, ki­vik­li­bu, pa­la­vus, ae­g-a­jalt pea­tume ja joo­me vett. Saa­re pea­mi­ne tu­ris­mi­kuu­rort Val­le Gran Rey on ku­sa­gil kau­gel all, kui lii­ga hoo­le­ga uu­ri­da, hak­kab pea rin­gi käi­ma.

„Olen sel ra­jal um­bes viis­küm­mend kor­da mat­ka­nud, võib-ol­la ne­li­küm­mend või kuus­küm­mend, po­le ar­vet pi­da­nud,“ sõ­nab Ave Nah­kur. La Go­me­ra­le ko­lis nen­de pe­re sü­gi­sel 2016.

Al­la­tu­le­kuks ku­lub meil 4 tun­di. Üm­ber­rin­gi mäed ja orud ning kau­ge­mal oo­kean. Lä­bi vee ko­hal kõr­gu­va­te pil­ve­de näe­me pla­toolt udu­selt naa­ber­saa­ri El Hier­re ja La Pal­mas.

„Imps tu­leb al­la ka­he ja poo­le tun­ni­ga, mi­na um­bes kol­me­ga. Mul­le meel­dib kõr­gel La Me­ri­ca­se pla­tool va­he­peal me­di­tee­ri­da. Siit pais­tab ot­se­kui pool maail­ma, olen oma joo­gap­lat­sil, saa­dan hal­va ära ja al­la min­nes ei mä­le­ta­gi enam. On na­gu ot­seü­hen­dus uni­ver­su­mi­ga, vä­ga tu­gev koht,“ kõ­ne­leb kunst­nik.

All lä­he­me ko­he Vuel­ta­se ran­da, mis on Ave ja Imp­si lem­mik, käi­vad seal uju­mas.

Jõu­lu­deks il­mu­nud raa­ma­tus „Meie kü­la ei­ded La Go­me­ral“ kir­jel­dab kunst­nik, kui­das on nii hea uju­da, et mi­nes­tus tu­leb pea­le: „Kui oled min­gi ras­ke mat­ka ära tei­nud, on oo­kea­nis uju­mi­ne na­gu au­ta­su. Hi­gi pes­tud ja ja­lad ei tõm­bu enam kram­pi.“

Täp­selt nii on­gi. Ole­me vees, ja­lad ei va­lu­ta, kõr­gel-kõr­gel kal­ju­nu­kil pais­tab see sa­ma ük­sik mänd.
„Kui ot­si­si­me al­les oma­le ma­ja, ela­si­me siin all. Vaa­ta­si­me mä­ge, nä­gi­me ini­me­si lii­ku­mas ja imes­ta­si­me, kas tões­ti võib seal ol­la mat­ka­ra­da,“ sõ­nab Im­re Tolts­berg, kui saa­da­vad Ave­ga meid bus­si pea­le.

Sõi­tes lii­ni­bus­si­ga ta­ga­si La Go­me­ra pea­lin­na San Se­ba­tia­ni lä­bi­me ka Aru­re kü­la ning möö­du­me Ave Nah­ku­ri lõu­na­maa-ko­dust, mil­lest ta on tei­nud koos Imp­si­ga ter­vist ehk mat­ka­mist, uju­mist ja päi­ke­se käes ole­mist ning man­ja­na-tun­net müü­va tu­ris­mi­ta­lu – val­ge pikk ma­ja, vä­lis­sein­tel ja aias suu­red vär­vi­li­sed pil­did.

Kõrt­si­ga uue­le müü­gi­rin­gi­le
Ave Nah­ku­ri juur­de La Go­me­ra­le mi­nek oli Sõ­nu­mi­too­jal ka­van­da­tud tei­si­päe­vaks, 13. märt­siks – kui ju­ba väi­ke puh­kus Te­ne­ri­fel, siis ka­su­ta­da ära mul­lu su­vel te­ma Kuu­sa­lu-ko­dus saa­dud kül­la­kut­set ning te­ha leh­te lu­gu, kui­das kunst­ni­kul ja ta pe­rel soo­jal maal lä­heb.

Ent juh­tus nii, et päev va­rem pos­ti­tas ta Fa­ce­boo­ki tea­te – sai­me ad­vo­kaa­di abi­ga Rau­do­ja kõrt­si­ta­lu ta­ga­si: „Se­da kant­sel­das va­he­peal üks mees, kes ei hin­na­nud ei mi­nu kuns­ti ega Imp­si te­ge­mi­si, ühe­sõ­na­ga va­le mees va­les ko­has. Kõrt­si hak­kab nüüd pi­da­ma OÜ Meie Kü­la Ei­ded, mis kuu­lub mul­le ja mu tüt­re­le Eva­le.“

Ave Nah­kur ja Im­re Tolts­berg olid tei­si­päe­val Aru­res silm­näh­ta­valt en­dast väl­jas ja jutt keer­les sel­le üm­ber, kui­das kõrt­si müük luh­tus, sõl­mi­tud le­pin­gust ning sel­le lõ­pe­ta­mi­se­ga kaas­ne­nud ras­kus­test.

Fa­ce­boo­kis oli tea­det kõrt­si ta­ga­si­saa­mi­sest lai­ki­nud ehk tun­nus­ta­nud sa­maks õh­tuks roh­kem kui 250 ini­mest. Kõrts on en­di­selt müü­gis ja esialg­ne la­hen­dus lei­tud. Ave Nah­kur tu­leb mai al­gu­ses vii­ma­se sel ke­va­del Ees­ti poo­le suun­du­va tšar­ter­len­nu­ga ko­du­maa­le ja te­mast saab uues­ti Rau­do­ja kõrt­si pe­re­nai­ne. Kui­gi tun­dus, et see etapp elust on lä­bi.

„Loo­da­me lei­da tal­le (kõrt­si­le – toim.) vää­ri­li­se uue oma­ni­ku, kes os­kaks ka se­da hin­na­ta, mis seal sees on. Iga­ta­hes üri­tus­te te­ge­mi­seks olen mai­kuus ole­mas, pa­ne­me jäl­le peo püs­ti,“ lu­bab kunst­nik Fa­ce­boo­kis.

Tu­le­kul on laa­dad, nõi­da­de peo võiks te­ha, kind­las­ti raa­ma­tu „Meie kü­la ei­ded La Go­me­ral“ esit­lus, loet­leb Ave Nah­kur. Sõb­rad on asu­nud ap­pi, pa­ku­tak­se ideid, mi­da hu­vi­ta­vat Rau­do­jal veel et­te võt­ta.

Kõrt­si pi­da­mis­se on va­ja lei­da abi­li­si, sest su­veks on kok­ku le­pi­tud raa­ma­tut tut­vus­tav tuur. Ka­vas on sõi­ta pal­ju­des­se koh­ta­des­se üle Ees­ti, rää­ki­da raa­ma­tust ja elust La Go­me­ral, maa­li­da ja müüa pil­te. Üks esit­lus on plaa­ni­tud ka Ani­ja mõi­sa.

Elust La Go­me­ral
„Raa­mat on too­nud mei­le La Go­me­ra­le tu­ris­te juur­de, aga neid võiks tul­la roh­kem, ela­mi­seks on ju tar­vis ra­ha tee­ni­da,“ tõ­deb Ave Nah­kur.
„Va­he­peal oli meil ma­ja rah­vast täis, prae­gu on üks nai­ne Tü­rilt oma ter­vist pa­ran­da­mas. Paar­sa­da tu­ris­ti on vast kok­ku käi­nud tä­na­vu­sel hooa­jal. Oo­ta­me ka­ras­tu­nud mat­ka­sel­le. See ka­hek­sa­ki­lo­meet­ri­ne matk Val­le Gran Reys­se on kesk­mi­se ras­ku­se­ga, mul­le meel­dib ka ras­kem ra­da, aga seal peaae­gu et ri­pud va­he­peal kal­juää­rel.“

Mat­ka­le suun­du­des koh­tu­me naab­ri­nai­se An­ge­li­ta­ga, kel­lest Ave Nah­kur ju­tus­tas su­vel Kuu­sa­lus ja pa­ja­tab raa­ma­tus. Saa­me An­ge­li­talt mu­si mõ­le­ma­le põ­se­le. An­ge­li­ta kut­sub mei­le jä­re­le jooks­nud Mil­vi, pererahva Ees­tist kaa­sa too­dud mus­ta krant­si, en­da tup­pa.

Ra­ja al­gu­ses mur­rab me tee­juht Ave kres­si­le­he, soo­vi­tab maits­ta. Kor­ja­me kõn­di­des muud­ki söö­da­vat – kap­sas kas­vab met­si­kult, sa­mu­ti ru­ko­la, pe­ter­sell, suur jä­ne­se­kap­sas ja võõ­ra­maid tai­mi.

„Olen La Go­me­ral koh­tu­nud pal­ju­de minu jaoks uu­te eest­las­te­ga, Lõu­na-Ees­tist on tul­nud kü­la­li­si. Meil on sel­li­ne mä­gi­ma­ju­tus või ma­ju­tus­mä­gi,“ räägib ta ja li­sab: „Mul on nii kah­ju kõi­gist neist Ees­ti ini­mes­test, kes ei ole siin se­da ilu nä­ge­mas ja ko­ge­mas.“

Järg­mi­sel päe­val on Ave Nah­ku­ril kii­re, ta lä­heb koos naab­ru­ses­se puh­ka­ma tul­nud ka­he eest­lan­na­ga ap­pi Aru­res ela­nud Je­su­se­le, kes avab Her­mi­gua lin­nas oma res­to­ra­ni ni­me­ga Ga­ra – ni­me plaa­nib pan­na UNES­CO kait­se al­la võe­tud loor­be­ri­met­sa­de­ga rah­vus­par­gi Ga­ra­jo­nay jär­gi, meie­gi sõit­si­me bus­si­ga sealt lä­bi.

Ave Nah­kur te­gi res­to­ra­ni jaoks pil­did ning ka­vas on neid seal maa­li­da ka ot­se sein­te­le. Meie kü­la ei­te­de ase­mel on ta La Go­me­ra te­ge­la­sed loo­mad – päi­ke­sep­ril­li­de­ga jä­ne­sed, trii­bu­rõi­vas­tes koe­rad, kü­ba­ra­te­ga kas­sid, lil­le­li­sed kit­sed. Nai­sed ai­ta­vad res­to­ra­nis vär­vi­da suu­re­maid pin­du.