JAAN KROSS alus­tas kir­ja­ni­ku­tööd Aru­kü­las su­vi­ta­des

510
KRIS­TII­NA ja JAAN KROSS Aru­kü­las 1958. aas­tal.

HEN­RI REE­DER

Ees­ti üks edu­ka­maid kir­ja­nik­ke JAAN KROSS elas ja töö­tas aas­ta­tel 1954-1958 va­hel­du­mi­si Tal­lin­nas ja Aru­kü­las. 

Aru­kü­las, Tal­lin­na maan­tee ää­res asub 1930nda­tel aas­ta­tel ehi­ta­tud su­ve­ma­ja, mis kuu­lub kir­ja­nik Jaan Kros­si tei­se abi­kaa­sa pe­re­le. Jaan ja Hel­ga Kross olid abielus 1954-1958 ning kui­gi põ­hie­lu­koht oli neil Tal­lin­nas, ela­sid nad sa­ge­li, eri­ti su­ve­kuu­del, oma Aru­kü­la ma­jas.

„See oli vist min­gi põl­lu­ma­jan­dus­näi­tu­se jä­rel ka­su­ta­ma­ta jää­nud hoo­ne, mil­le Hel­ga isa oli ot­se näi­tu­se­väl­ja­kult või sel­le naab­ru­sest oman­da­nud ja lask­nud Aru­kül­la äs­ja os­te­tud krun­di­le ve­da­da,” kir­ju­tas Jaan Kross oma mä­les­tus­te­raa­ma­tus „Kal­lid kaas­tee­li­sed”.

Kros­si­de Aru­kü­la su­ve­ma­ja 1998. aas­tal.

Hel­ga Kros­si isa, et­te­võt­ja ning tõl­la­sepp Ot­to Roos pi­das Tal­lin­nas es­malt vank­ri­töö­ko­da ja see­jä­rel puu­töös­tust. Kui­gi ma­ja es­ma­se ka­su­tu­se aas­taks on mär­gi­tud 1931, on ma­ja hoovil asu­va kuu­ri koh­ta kir­jas aas­taarv 1926. Sel ajal ra­ja­ti Aru­kül­la aed­lin­na ning mi­tu Tal­lin­na äri­meest ning kul­tuu­ri­te­ge­last soe­ta­sid siis aian­dusk­run­did Aru­kü­la män­ni­kus­se.

Vas­tu­võtt Aru­kü­las 1954
Värs­kelt Si­be­rist van­gi­laag­rist naas­nud Jaan ja Hel­ga Kross saa­bu­sid Ees­tis­se su­vel 1954 ja üheks esi­mes­test pea­tus­koh­ta­dest ko­du­maal sai nei­le Aru­kü­las asu­nud Roo­si­de pe­re su­ve­ma­ja, kus noor abie­lu­paar sai ühe toa en­da ka­su­tus­se.

„Tu­li­me na­gu Sta­li­ni pree­miat saa­mast. Ju­ba Aru­kü­la jaa­mas an­ti mei­le va­gu­nis­se lil­li!” mee­nu­tas Jaan Kross saa­bu­mist kir­jas Al­ma Vaar­ma­ni­le. Pä­rast Tal­lin­nas asu­va­te pe­re­liik­me­te kü­las­ta­mist sea­dis­ki noor­paar end sis­se Aru­kü­la ma­jas.

Prae­gu­ses kor­te­ri­kit­si­ku­ses oli tu­ba all­kor­ral üü­ri­tud võõ­ras­te kät­te, aga kaks või kolm tu­ba all ja paar üla­kor­ral olid Hel­ga ka­he õe ja ju­hus­li­ku­malt ka ta ema su­ve­kor­te­riks” kir­ju­tas Jaan Kross.

Helga Krossi vanemad, Aruküla maja rajajad Otto ja Juula Roos.

Jaa­ni­le ja Hel­ga­le an­ti ka­su­ta­mi­seks nur­ga­tu­ba all­kor­ru­sel. Ma­ja sei­sund ei ol­nud küll ela­mi­seks ideaal­ne, aga su­vi­ta­mi­seks so­bis. Kross mär­gib, et ma­ja oli „õie­ti su­vi­laks mõel­dud­ki, aga nüüd ju­ba aas­ta­küm­neid hi­li­ne­nud re­mon­ti oo­tav.”

Kir­ja­ni­ku­töö al­gus
Hil­jem kor­du­valt No­be­li kir­jan­dusp­ree­mia kan­di­daa­diks esi­ta­tud Jaan Kros­si kir­ja­ni­ku­tee al­gus ei ol­nud su­gu­gi nii roo­si­li­ne. Ees­tis­se naas­tes tu­li tal veel pi­kalt ta­lu­da ideo­loo­gi­list sur­vet ning hä­bi­mär­gis­ta­mist, ku­na oli vii­bi­nud nõu­ko­gu­de­vas­ta­ses te­ge­vu­ses süü­di­mõis­te­tu­na van­gi­laag­ris.

Oma ras­kus­test uue elu alus­ta­mi­sel kir­ju­tas ta Al­ma Vaar­ma­ni­le, kes vii­bis sa­mas van­gi­laag­ris: „Üli­kool ei tu­le vä­he­mas­ti siin­se in­for­mat­sioo­ni jär­gi kõ­nes­se. […] Min­git vä­he­gi hu­vi­ta­vat ja so­bi­vat töö-ot­sa po­le se­ni mei­le kum­ma­le­gi su­hu jooks­nud.”

Esi­ta­des poee­mi­võist­lu­se­le oma töö, sai Kross la­koo­ni­li­se vas­tu­se: „Tea­ta­me Tei­le, et seo­ses in­for­mat­sioo­ni­ga, mis toi­me­tus on saa­nud Teie isi­ku koh­ta, ei saa Teie poee­mi aval­da­da.”

Siis­ki püü­dis Kross alus­ta­da oma loo­min­gu aval­da­mist ning pöör­dus sel­leks Ees­ti Riik­li­ku Kir­jas­tu­se poo­le. „Mi­nu töö, osalt Aru­kü­las, osalt Tal­lin­nas […] oli pea­mi­selt üks: kir­ju­ta­da üles oma ole­ma­so­le­vad luu­le­tu­sed ja te­ha neist min­gi kir­jas­ta­jai­le ja nen­de mait­se­le enam-vä­hem vas­tu­võe­tav va­lik,” kir­ju­tas ta.

Jaan Kros­si esi­me­ne luu­le­ko­gu „Söe­ri­kas­ta­ja” il­mus 1958. aas­tal. Aru­kü­las te­gi ta ka tõl­ke­tööd ja kir­ju­tas ret­sen­sioo­ne.

„Võt­sin pi­ke­malt mõt­le­ma­ta vas­tu et­te­pa­ne­ku tõl­ki­da Ees­ti Riik­li­ku­le Kir­jas­tu­se­le Bal­za­ci „Tu­me lu­gu”, mee­nu­tas Kross. „Alus­ta­sin tööd sel­le kal­lal Aru­kü­las.”

„Ela­me pea­mi­selt Aru­kü­las”
Jaan Kross kir­ju­tas 1954. aas­tal ka oma esi­mest värss­ro­maa­ni „Tiit Pa­gu“, mis aval­da­ti es­ma­kord­selt al­les käe­so­le­val aas­tal Loo­min­gu Raa­ma­tu­ko­gu numb­ris.

„Mi­na ras­sin päe­vad ot­sa Tii­du kal­lal,” kir­ju­tas ta au­gus­tis 1954 Al­ma Vaar­ma­ni­le.

Raa­ma­tu si­su­kir­jel­du­ses on öel­dud: „Jaan Kros­si 100. sün­niaas­ta­päe­vaks il­mub esi­mest kor­da ava­lik­ku­se et­te värss­ro­maan „Tiit Pa­gu“, mil­le kir­ju­ta­mist ta alus­tas ar­va­ta­vas­ti 1940. aas­ta­te ha­kul ning mil­le kal­lal töö­tas 1951-1954 Si­be­ris asu­mi­sel ol­les ja see­jä­rel Tal­lin­nas.”

Se­da, et kir­ja­nik 1954. aas­ta su­vel pea­mi­selt Aru­kü­las vii­bis, kin­ni­tab ta ka pi­de­valt oma kir­ja­des. „Ela­me pea­mi­selt Aru­kü­las,” kir­ju­tas ta juu­lis 1954 ning au­gus­tis li­sas: „Ela­me en­di­selt Tal­lin­nas ja Aru­kü­las.”

Ise­gi, kui noor kir­ja­nik Aru­kü­las pal­ju kir­ja ei pan­nud, tõi ta oma töö­mõt­ted ka siia kaa­sa. „Ühe­sõ­na­ga juu­ni, juu­li, au­gus­ti ja sep­temb­ri ela­sin va­hel­du­mi­si Aru­kü­la ja Tal­lin­na ning Bal­za­ci ro­maa­ni koor­di­naa­ti­des,” kir­ju­tab ta.

Ti­he­dast lii­ku­mi­sest ka­he elu­ko­ha va­hel an­nab tun­nis­tust ka Jaan Kros­si ni­me­le väl­jas­ta­tud ron­gi sõi­du­kaart juu­list no­vemb­ri­ni 1956 lii­nil Aru­kü­la-Tal­linn. Tol ajal oli ron­gi­liik­lus ka märk­sa ti­he­dam.

Kross mee­nu­tab üht sõi­tu Me­ri­väl­jalt Aru­kül­la sel­li­selt: „Jõud­sin sü­daöö­järg­se bus­si pea­le ja olin kel­la ühe­se ron­gi­ga Aru­kü­las ta­ga­si.”

Esi­me­se lap­se sünd
Aru­kü­la ma­ja saa­tis Jaan Kros­si elus ka nii olu­list elu­sünd­must kui esi­me­se lap­se sünd. „Tü­tar Kris­tii­na sün­dis 3. juu­nil 1955. Me oli­me Hel­ga­ga aeg­sas­ti Aru­kü­last lin­na ta­ga­si tul­nud ja ühel hom­mi­kul võt­tis Er­na oma õe­ke­se töö­le min­nes liht­salt ko­dust kaa­sa ning mõ­ne päe­va pä­rast oli ta, Hel­ga tä­hen­dab, ko­dus ta­ga­si, kaa­sas meie kum­ma­gi esi­me­ne laps” mee­nu­tab Kross.

Värs­kelt uue liik­me saa­nud noor pe­re ei jää­nud kauaks Tal­lin­nas­se, ku­na su­vi oli just ala­nud. „Mõ­ne nä­da­la pä­rast oli­me nii kau­gel, et läk­si­me taas Aru­kül­la ta­ga­si ja jäi­me sin­na peaae­gu et esi­me­se lu­me­ni,” kir­ju­tas Kross. Tüt­re Kris­tii­na jaoks sai Aru­kü­la ma­ja kind­las­ti eri­li­se tä­hen­du­se, ku­na pe­re vii­bis seal koos te­ma elu kol­mel esi­me­sel su­vel.

Jaa­ni ja Hel­ga Kros­si tü­tar Kris­tii­na Ross on tun­nus­ta­tud Ees­ti kee­le­tead­la­ne ja tõl­ki­ja. Pä­rast ema sur­ma oli ka te­ma üks Aru­kü­la su­ve­ma­ja kaas­pä­ri­ja­test. Prae­gu kuu­lub ma­ja Hel­ga Kros­si õe­las­te­le.

Hu­vi­tav nüanss on veel see, et Jaan Kross ee­lis­tas Aru­kü­las vii­bi­da ka oma pik­ku­se tõt­tu. En­da uue Tal­lin­na kor­te­ri koh­ta kir­ju­tas ta nii: „Olin noo­res eas ol­nud li­gi 190 sen­ti­meet­rit pikk, aga tu­ba oli täp­selt nii kõr­ge, et üle viie sen­ti­meet­ri ei saa­nud ma teps oma kor­te­ri­tin­gi­mus­te üle oma vai­mus­tust väl­jen­da­da […] Aga si­ru­ta­mas võis ju käia ka tei­ses ruu­mis Roo­si-mam­ma ja mu nai­seõ­de­de ja vist ka Hel­ga ene­se kaa­so­man­dis­se kuu­lu­vas ma­jas Aru­kü­las.”

Kolm suurt kir­ja­nik­ku Aru­kü­las
Et Jaan Kros­si esi­me­sed ne­li aas­tat pä­rast van­gi­laag­rit olid ti­he­dalt Aru­kü­la­ga seo­tud, oli ka või­ma­lus Aru­kül­la pü­si­ma jää­da, kuid see jäi siis­ki teos­ta­ma­ta: „Olek­sin näh­ta­vas­ti suut­nud piir­du­da ai­nult tea­tud eri­lis­tel elu­het­ke­del sel­le­ga, et sea­da oma üli­maks ees­mär­giks pi­si­kest, mui­du­gi al­les ku­na­gi edas­pi­di ehi­ta­ta­vat ma­ja­kest suu­re Aru­kü­la krun­di ta­gu­mis­se tä­na­va­kau­ge­mas­se nur­ka ja edas­pi­dist elu täie­li­kus ee­mal­du­mu­ses – ko­gu maail­ma üle­koh­tust.”

Ühest kül­jest on küll kah­ju, et Kross oma si­hiks ei võt­nud ma­ja ehi­ta­mist Aru­kül­la. Või­me aga tun­da rõõ­mu, et Aru­kü­la pak­kus ühel olu­li­sel elu­pe­rioo­dil suu­re­le Ees­ti kir­ja­ni­ku­le või­ma­lust ee­mal­du­da kas või mõ­neks päe­vaks „ko­gu maail­ma üle­koh­tust”, na­gu ta Aru­kü­las vii­bi­mist kir­jel­das.

Aru­kü­la män­nik on ol­nud ins­pi­rat­sioo­niks vä­he­malt kol­me­le kõr­gelt tun­nus­ta­tud Ees­ti kir­ja­ni­ku­le. 1930nda­tel aas­ta­tel ra­jas aed­lin­na oma ma­ja tun­tud las­te­kir­ja­nik Ric­hard Roht, 1950nda­tel aas­ta­tel te­gi siin kir­ja­tööd Jaan Kross ning pä­rast te­da asus Aru­kül­la ela­ma kir­ja­nik Vee­ra Saar.

Mär­ki­mist vää­rib ka aas­taarv 1958. Sel aas­tal il­mus Jaan Kros­si kir­ja­ni­ku­töö esi­me­ne vi­li, luu­le­ko­gu „Söe­ri­kas­ta­ja”, mil­le koos­ta­mi­se­ga ta te­ge­les ka Aru­kü­las. Siis lõp­pes te­ma pi­de­vam si­de Aru­kü­la­ga. Sa­mal aas­tal ko­lis Aru­kül­la Vee­ra Saar ning esi­tas ro­maa­ni­võist­lu­se­le oma esi­me­se ro­maa­ni „Lõo­ke­sed tae­va all”.

Al­li­kad:
Jaan Kross „Kal­lid kaas­tee­li­sed”
Jaan Un­dusk „Jaan Kros­si kir­ja­va­he­tus Al­ma Vaar­ma­ni ja Hu­ko Lu­me­ti­ga aas­tail 1951–1954. III” Aja­ki­ri Tu­na 4/2017.