HENRI REEDER
Eesti üks edukamaid kirjanikke JAAN KROSS elas ja töötas aastatel 1954-1958 vaheldumisi Tallinnas ja Arukülas.
Arukülas, Tallinna maantee ääres asub 1930ndatel aastatel ehitatud suvemaja, mis kuulub kirjanik Jaan Krossi teise abikaasa perele. Jaan ja Helga Kross olid abielus 1954-1958 ning kuigi põhielukoht oli neil Tallinnas, elasid nad sageli, eriti suvekuudel, oma Aruküla majas.
„See oli vist mingi põllumajandusnäituse järel kasutamata jäänud hoone, mille Helga isa oli otse näituseväljakult või selle naabrusest omandanud ja lasknud Arukülla äsja ostetud krundile vedada,” kirjutas Jaan Kross oma mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised”.
Helga Krossi isa, ettevõtja ning tõllasepp Otto Roos pidas Tallinnas esmalt vankritöökoda ja seejärel puutööstust. Kuigi maja esmase kasutuse aastaks on märgitud 1931, on maja hoovil asuva kuuri kohta kirjas aastaarv 1926. Sel ajal rajati Arukülla aedlinna ning mitu Tallinna ärimeest ning kultuuritegelast soetasid siis aianduskrundid Aruküla männikusse.
Vastuvõtt Arukülas 1954
Värskelt Siberist vangilaagrist naasnud Jaan ja Helga Kross saabusid Eestisse suvel 1954 ja üheks esimestest peatuskohtadest kodumaal sai neile Arukülas asunud Rooside pere suvemaja, kus noor abielupaar sai ühe toa enda kasutusse.
„Tulime nagu Stalini preemiat saamast. Juba Aruküla jaamas anti meile vagunisse lilli!” meenutas Jaan Kross saabumist kirjas Alma Vaarmanile. Pärast Tallinnas asuvate pereliikmete külastamist seadiski noorpaar end sisse Aruküla majas.
Praeguses korterikitsikuses oli tuba allkorral üüritud võõraste kätte, aga kaks või kolm tuba all ja paar ülakorral olid Helga kahe õe ja juhuslikumalt ka ta ema suvekorteriks” kirjutas Jaan Kross.
Jaanile ja Helgale anti kasutamiseks nurgatuba allkorrusel. Maja seisund ei olnud küll elamiseks ideaalne, aga suvitamiseks sobis. Kross märgib, et maja oli „õieti suvilaks mõeldudki, aga nüüd juba aastakümneid hilinenud remonti ootav.”
Kirjanikutöö algus
Hiljem korduvalt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks esitatud Jaan Krossi kirjanikutee algus ei olnud sugugi nii roosiline. Eestisse naastes tuli tal veel pikalt taluda ideoloogilist survet ning häbimärgistamist, kuna oli viibinud nõukogudevastases tegevuses süüdimõistetuna vangilaagris.
Oma raskustest uue elu alustamisel kirjutas ta Alma Vaarmanile, kes viibis samas vangilaagris: „Ülikool ei tule vähemasti siinse informatsiooni järgi kõnesse. […] Mingit vähegi huvitavat ja sobivat töö-otsa pole seni meile kummalegi suhu jooksnud.”
Esitades poeemivõistlusele oma töö, sai Kross lakoonilise vastuse: „Teatame Teile, et seoses informatsiooniga, mis toimetus on saanud Teie isiku kohta, ei saa Teie poeemi avaldada.”
Siiski püüdis Kross alustada oma loomingu avaldamist ning pöördus selleks Eesti Riikliku Kirjastuse poole. „Minu töö, osalt Arukülas, osalt Tallinnas […] oli peamiselt üks: kirjutada üles oma olemasolevad luuletused ja teha neist mingi kirjastajaile ja nende maitsele enam-vähem vastuvõetav valik,” kirjutas ta.
Jaan Krossi esimene luulekogu „Söerikastaja” ilmus 1958. aastal. Arukülas tegi ta ka tõlketööd ja kirjutas retsensioone.
„Võtsin pikemalt mõtlemata vastu ettepaneku tõlkida Eesti Riiklikule Kirjastusele Balzaci „Tume lugu”, meenutas Kross. „Alustasin tööd selle kallal Arukülas.”
„Elame peamiselt Arukülas”
Jaan Kross kirjutas 1954. aastal ka oma esimest värssromaani „Tiit Pagu“, mis avaldati esmakordselt alles käesoleval aastal Loomingu Raamatukogu numbris.
„Mina rassin päevad otsa Tiidu kallal,” kirjutas ta augustis 1954 Alma Vaarmanile.
Raamatu sisukirjelduses on öeldud: „Jaan Krossi 100. sünniaastapäevaks ilmub esimest korda avalikkuse ette värssromaan „Tiit Pagu“, mille kirjutamist ta alustas arvatavasti 1940. aastate hakul ning mille kallal töötas 1951-1954 Siberis asumisel olles ja seejärel Tallinnas.”
Seda, et kirjanik 1954. aasta suvel peamiselt Arukülas viibis, kinnitab ta ka pidevalt oma kirjades. „Elame peamiselt Arukülas,” kirjutas ta juulis 1954 ning augustis lisas: „Elame endiselt Tallinnas ja Arukülas.”
Isegi, kui noor kirjanik Arukülas palju kirja ei pannud, tõi ta oma töömõtted ka siia kaasa. „Ühesõnaga juuni, juuli, augusti ja septembri elasin vaheldumisi Aruküla ja Tallinna ning Balzaci romaani koordinaatides,” kirjutab ta.
Tihedast liikumisest kahe elukoha vahel annab tunnistust ka Jaan Krossi nimele väljastatud rongi sõidukaart juulist novembrini 1956 liinil Aruküla-Tallinn. Tol ajal oli rongiliiklus ka märksa tihedam.
Kross meenutab üht sõitu Meriväljalt Arukülla selliselt: „Jõudsin südaööjärgse bussi peale ja olin kella ühese rongiga Arukülas tagasi.”
Esimese lapse sünd
Aruküla maja saatis Jaan Krossi elus ka nii olulist elusündmust kui esimese lapse sünd. „Tütar Kristiina sündis 3. juunil 1955. Me olime Helgaga aegsasti Arukülast linna tagasi tulnud ja ühel hommikul võttis Erna oma õekese tööle minnes lihtsalt kodust kaasa ning mõne päeva pärast oli ta, Helga tähendab, kodus tagasi, kaasas meie kummagi esimene laps” meenutab Kross.
Värskelt uue liikme saanud noor pere ei jäänud kauaks Tallinnasse, kuna suvi oli just alanud. „Mõne nädala pärast olime nii kaugel, et läksime taas Arukülla tagasi ja jäime sinna peaaegu et esimese lumeni,” kirjutas Kross. Tütre Kristiina jaoks sai Aruküla maja kindlasti erilise tähenduse, kuna pere viibis seal koos tema elu kolmel esimesel suvel.
Jaani ja Helga Krossi tütar Kristiina Ross on tunnustatud Eesti keeleteadlane ja tõlkija. Pärast ema surma oli ka tema üks Aruküla suvemaja kaaspärijatest. Praegu kuulub maja Helga Krossi õelastele.
Huvitav nüanss on veel see, et Jaan Kross eelistas Arukülas viibida ka oma pikkuse tõttu. Enda uue Tallinna korteri kohta kirjutas ta nii: „Olin noores eas olnud ligi 190 sentimeetrit pikk, aga tuba oli täpselt nii kõrge, et üle viie sentimeetri ei saanud ma teps oma korteritingimuste üle oma vaimustust väljendada […] Aga sirutamas võis ju käia ka teises ruumis Roosi-mamma ja mu naiseõdede ja vist ka Helga enese kaasomandisse kuuluvas majas Arukülas.”
Kolm suurt kirjanikku Arukülas
Et Jaan Krossi esimesed neli aastat pärast vangilaagrit olid tihedalt Arukülaga seotud, oli ka võimalus Arukülla püsima jääda, kuid see jäi siiski teostamata: „Oleksin nähtavasti suutnud piirduda ainult teatud erilistel eluhetkedel sellega, et seada oma ülimaks eesmärgiks pisikest, muidugi alles kunagi edaspidi ehitatavat majakest suure Aruküla krundi tagumisse tänavakaugemasse nurka ja edaspidist elu täielikus eemaldumuses – kogu maailma ülekohtust.”
Ühest küljest on küll kahju, et Kross oma sihiks ei võtnud maja ehitamist Arukülla. Võime aga tunda rõõmu, et Aruküla pakkus ühel olulisel eluperioodil suurele Eesti kirjanikule võimalust eemalduda kas või mõneks päevaks „kogu maailma ülekohtust”, nagu ta Arukülas viibimist kirjeldas.
Aruküla männik on olnud inspiratsiooniks vähemalt kolmele kõrgelt tunnustatud Eesti kirjanikule. 1930ndatel aastatel rajas aedlinna oma maja tuntud lastekirjanik Richard Roht, 1950ndatel aastatel tegi siin kirjatööd Jaan Kross ning pärast teda asus Arukülla elama kirjanik Veera Saar.
Märkimist väärib ka aastaarv 1958. Sel aastal ilmus Jaan Krossi kirjanikutöö esimene vili, luulekogu „Söerikastaja”, mille koostamisega ta tegeles ka Arukülas. Siis lõppes tema pidevam side Arukülaga. Samal aastal kolis Arukülla Veera Saar ning esitas romaanivõistlusele oma esimese romaani „Lõokesed taeva all”.
Allikad:
Jaan Kross „Kallid kaasteelised”
Jaan Undusk „Jaan Krossi kirjavahetus Alma Vaarmani ja Huko Lumetiga aastail 1951–1954. III” Ajakiri Tuna 4/2017.
