Aruküla waldorfkooli õpilased mängisid „Võluflööti“

3304
Liisa Helena Timmerman (Pamina) ja Karl Kuulma (prints Tamino).

MOZARTI ooperi lavastas Aruküla lastele MAIA-RETA TRAMPÄRK.

Aruküla Vaba Waldorfkooli 6. ja 7. klassi õpilased mängisid reedel, 5.  detsembril  Aruküla  mõisas  ooperit „Võluflööt“. Lapsi juhendas õpetaja Maia-Reta Trampärk, kes tegi 4tunnisest ooperist 1,5tunnise tüki.
Maia-Reta Trampärk sõnas, et hakkas koos lastega ooperit lavastama kuu aega tagasi: „Mozart esines juba viieaastaselt ja sai väga kiiresti kuulsaks. „Võluflööt“ on tema viimane ooper ning kõige tuntum. Seetõttu on „Võluflööt“ sees waldorfkooli 5. ja 6. klassi õppekavas. Mõtlesin, et miks mitte õpetada seda lastele näitemängu kau­du, eriti kui laste hulgas on sellised laululinnukesed nagu meil.“
Ta   sõnas: „Hoian pöialt, et lapsed veel oma häält ära ei murra, nad on praegu just selles eas.“
Lavastaja  rääkis, et lapsed polnud alguses valmis ooperi lavastamise ideega kaasa tulema: „Tuli palju veenda ning oli ka neid, kes uurisid, miks on vaja sellist asja üldse teha. Nad ei teadnud ju sellest ooperist esialgu mitte midagi. Lõpuks tegid nad aga protsessi läbi ja tulemus on hea – kõik elasid näitemängu sisse ning neile hakkas see meeldima. Nüüd nad teavad täpselt, mis on ooper ja kes on Mozart.“
Ta lisas, et ka rollide jagamine ei läinud eriti lihtsalt: „Oluline on aga see, et kõik said hästi hakkama ning jõudsime kuu ajaga lavastuseni, mis 1,5 tunni jooksul tõi välja ooperi põhisõnumi. Osatäitjad said selle mänguga endale seljakotti erilise kingituse eluks, teavad nüüd 15 laulu „Võluflöödist“ ning ooperi ülesehitust.“
Maia-Reta Trampärk märkis, et kuigi ooper on kirjutatud ammu, on selle sõnum aegumatu: „Lastel oli alguses keeruline mõista, miks on tegevus seal just selline. Loo moraal on aga, et armastus võidab alati ning hea alistab kurja.“
Raasiku abivallavanem Ardo Niinre, kes tuli waldorfkooli ooperi esietenduse puhul õnnitlema, sõnas, et ooperit pole Raasiku vallas varem tehtud. Maia-Reta Trampärk täpsustas, et on tehtud küll vanaaegseid lauleldusi ning operetti „Haljal aasal“: „Võib-olla on täiskasvanud ooperit katsetanud, kuid lapsed kindlasti mitte.“
Lavastaja märkis, et lastel oli enne esietendust närv sees: „Vähemalt üks kord plaanime lavastust veel mängida, siis on tulemus kindlasti veelgi parem. Palju on neid, kes soovivad ooperit vaadata. Loodetavasti lapsed peavad vastu ja suudavad veel mängida.“
Ooperit vaatamas käinud Madis Loo sõnas pärast etendust, et oli siiralt üllatunud: „Tulin vaatama oma sõprade last, sest kuulsin, kui elevil nad selle ooperi pärast olid. Teadsin, et waldorfkoolis on palju andekaid lapsi, aga seda, et nad ka keeruliste soolode ja duettidega nii hästi hakkama saavad, ei julgenud ma loota. Meeldisid ka uhked kostüümid, mis andsid lastele enesekindlust ja esinemisjulgust kindlasti juurde.“
Papageno rollis oli Jürg Johannes Würtenberg, prints Taminot mängis Karl Kuulma, Pamina oli Liisa Helena Timmerman, Monostatost mängis Kert Kuulma, Targad Vennad olid Karl Kärgets ja Kermo Kevend, Targad Õed Nele Üts, Carmen Kiisler, Piia Marie Leesme. Daame mängisid Reti Pauklin, Greete Maria Turmann ja Liisa Helena Timmerman. Öövalitsejanna rollis säras Piia Marie Leesme, Sarastrot mängis Ville Mart Volar. Poisse mängisid Andrei Fugelo ja Aksel Arukaevu. Lavatööliste ülesandeid täitsid Karl Kärgets, Andrei Fugelo ja Aksel Arukaevu. Klaverisaatja oli Lilia Semjonova, koori juhendas Tiina Tinn ning flööti mängis Nele Üts.
Lavastaja tunnustas, et ooperis mitut rolli täitnud Piia Marie Leesme oli etenduse hing, kes panustas lavastuse sündi väga palju ning tegi ära kõik, mille peale teised ütlesid, et ei saa hakkama. Lisaks märkis lavastaja, et ooperi alustalad olid ka kolm daami – Liisa Helena Timmerman tõi kodust puuriga kaasa oma linnud ning sai rolli alles nädal enne esietendust. Reti Pauklin liitus samuti trupiga hiljuti – tema jõudis oma rolli harjutada kaks nädalat.