Aruküla waldorfkool mängis muusikalist lavastust „Väikesed naised” 5 korda, publikut toodi bussidega ka teistest waldorfkoolidest.
Aruküla waldorfkool lõpetab igal kevadel kooliaasta lavastusega, mida esitab 8. klass ehk waldorfkoolide põhihariduse lõpuklass. Sel aastal õppisid lapsed selgeks Louisa May Alcotti romaani „Väikesed naised” põhjal lavastatud 3tunnise näidendi, mida pole Eestis varem lavastatud. Näidendist on plaanis teha ka film.
Noori juhendas ja õppimist korraldas klassijuhataja Karmen Püü, kes sõnas, et esietenduseks valmistuti poolteist kuud: „Lavastas noor näitleja Katre Kaseleht, kes elab Viljandis ning on praegu lapsega kodune. Leidsime ta tänu meie kooli kõnekujundusõpetaja tütrele, kes temaga koos õppis. Kaheksanda klassiga on raske lavastust teha, sest iga on keeruline. Võttis aega, et saada kõik kuulama, tähele panema ning käsi taskutest välja võtma.”
„Väikesed naised” on ilmunud eestikeelse raamatuna, kuid libreto on inglise keeles. Waldorfkool tellist Ameerikast noodid ning Eve Laur tõlkis libreto eesti keelde. Laulude tekstid tõlkis ja õpetas muusiklaõpetaja Tiina Tinn.
Kostüümid tegi koolipere ise: „Poiste ülikonnad leidsime kaltsukast, kohendasime riideid ning kasutasime eelmiste aastate näidendite rõivaid. Proovisime hakkama saada võimalikult odavalt.”
Lavastuse valmimisse oli kaasatud kogu koolipere, kes aitas ettevalmistustega: „Muusikali mängiti 5 korda, lisaks lapsevanematele nägid seda kaasõpilased ning vaatama tuldi ka teistest waldorfkoolidest, kellega on meil traditsioon käia vaatamas üksteise lavastusi. Tekkis isegi fännklubi, kes käis vaatamas mitu korda.”
Näidendi lava oli ehitatud Aruküla mõisas asuva waldorfkooli saali, kasutusele võeti ka kamin: „Kuna lava on eriline, oleks mujal esineda keeruline, sest kaminat kaasa võtta ei saa.”
Viimase etendusega samal ajal toimus Aruküla rahvamajas Harjumaa kooliteatrite festival, Karmen Püü sõnas, et oleks võinud minna ka sinna: „Meie lavastus oli aga festivali jaoks liiga pikk ning registreerumise ajaks polnud me lavastusega veel päris valmis. Viimistlesime koolivaheajal, harjutasime kolm pikka päeva. Kui ülejäänud kool oli suusalaagris, tegime meie draamalaagrit ja õmblesime kostüüme.”
Karmen Püü sõnas, et sügisel alustas klass „Vigaste pruutide” õppimist. See on kooliteatritele mõeldud väike näidend, seal aga oli sõnaline osa ainult poistel, tüdrukud vaid laulsid ja tantsisid: „Lubasin, et ka tüdrukud saavad osa. Meil on väga tubli klass, kus kõik lapsed laulavad.”
Lavastuse üks peaosalistest Hanna Laura Leesme rääkis, et jäi lõpptulemusega rahule, kuigi õppida oli üsna keeruline: „Alguses ei tahtnud laulud pähe jääda. Kui tuli aga lavale tekstita minna, siis lihtsalt pidi pähe jääma.”
Ta lausus, rolle jagati nii, et esmalt lugesid osalised teksti läbi, siis otsustati üheskoos, mis roll kellelegi kõige paremini sobiks.
Karmen Püü rääkis, et lavastus võeti ka filmilindile, mille jaoks toodi spetsiaalne valgustus. Video võeti üles mitme kaameraga ning tehakse monteeritud CD–plaat: „Lavastaja pakkus, et suvel võiks teha filmivõtted mere ääres.”
