Aruküla kunstnik EVE-LY VILLBERG avas lillepiltide näituse

3648
Kunstnik EVE-LY VILLBERG armastab joonistada pliiatsiga, sest siis saab rõhku panna detailidele.

Harrastuskunstnik Eve-Ly Villberg on joonistanud alates 2012. aastast, Raasiku rahvamajas avatud näitus on tema kolmas.

Harrastuskunstnik Eve-Ly Villberg elab Arukülas Lille tänaval, koduaia peenardes kasvavad pojengid. Joonistada meeldib talle kõige rohkem samuti lilli, värvi­pliiatsitöid kogunes piisavalt palju, et teha nendest näitus, mis avati Raasiku rahvamajas möödunud nädalal.
Oma esimese näituse avas ta käesoleva aasta alguses Tallinnas Pelgulinna rahvamajas, kus töötab Raasiku elanik Margit Eerik. Suvel olid Eve-Ly Villbergi lillepildid Jüri raamatukogu seintel, nüüd saab pilte vaadata Raasikul: „Uurisin rahvamaja juhatajalt Helle Vagalt, kas mu pildid võiks rahvamajja panna. Ta leidis, et suve lõpetamiseks oleks väga ilus lillepildid üles panna. Järgmine näitus on mul planeeritud Keilas.“
Eve-Ly Villberg on teinud kunsti kogu elu – põhikooli ajal seinalehti, osalenud keraamikaringis. Tallinna 24. keskkoolis, mis oli tarbekunstikallakuga, proovis ta kätt nii metallikunstis kui graafikas, kuid kõige rohkem meeldis kalligraafia. Kujundamisest sai tema töö, kujundas autoteenindusfirmale kutseid, kaarte.
Ta rääkis, et on kujundanud logosid mitmekümnele firmale: „Kaks logo, mille tegi üle 25 aasta tagasi, on veel praegu kasutusel – Saarmas ja Palgardi Kraana.“
Pärast Eesti taasiseseisvumist läks ta tänu rootsi keele oskusele tööle firmasse Ragn-Sells, kus oli klienditeenindaja ja müügitöötaja: „Kunst jäi selles töös paraku tagaplaanile.“
Paar aastat tagasi mõtles ta, et võiks võtta pliiatsi uuesti kätte: „Olen teinud Tallinnas üle 20 aasta müügitööd, mis pole kunstiga seotud. Kujundasin vahel pulmakutseid, kuid tahtsin taas joonistada, sest kooliajal meeldis see mulle väga. Samas ei julgenud kohe proovida, kartsin, et ei tule välja. Võtsin tulbid ja nartsissid ette ning hakkasin joonistama. Esimene töö tuli küll selline, mida välja panna poleks julgenud.“
Kõige rohkem on ta joonistanud lilli, aga ka hobuseid, luiki ja puuvilju. Pildid on ka Ingliste pargi sildadest. Tellimuspilte on teinud nii Hollandisse, Leetu kui Eestisse.
Ta märkis, et peab kunstitegemist harrastuseks, kuid on tulnud ka äriideid: „Hakkasin tegema pilte, mille peal on kellegi kodumaja. Selle ümber kujundasin lilled või midagi muud, mis kodukohaga seostub.“
Pliiatsijoonistusi teeb ta kodus, kuid käib Tallinnas õlimaale tegemas: „Õpin Kerttu Soansi juures Lootuse stuudios, tema juhendab ning annab tarbed. Koolis tegin palju erinevaid kunstiliike, kuid mitte ühtegi neist põhjalikult.“
Ta sõnas, et pliiatsiga joonistamine on hingelähedasem: „Õlimaalide tegemiseks on vaja rohkem ruumi, peab vaatama, et midagi ära ei määriks. Väikese värvitilgaga võib kodus kõik ära rikkuda, võib tekkida ka tärpentinihais. Suvel töötasin koduaias, sest siseruumid jäävad selle jaoks veidi pisikeseks. Õlivärviga tööd jätavad küll võimsama mulje, kuid pliiatsiga saab teha rohkem detaile.“
Eve-Ly Villberg, neiupõlvenimega Luiga, elas kooliajal Raasikul: „Sündisin Keilas, keskkooli lõpuni oli mu kodu Raasikul, olen elanud ka Tallinnas ja Jüris, nüüd lõpuks Arukülas. Lapsena oli mul kaks unistust – saada kunstnikuks nagu mu onu ning elada Arukülas. Mulle meeldib siinne männik, Raasikul on rohkem pajuvõsa. Arukülas tundus olevat rohkem kultuuri, linnale lähemal ning paremate võimalustega.“
Kuigi Tallinnas on tal tööelu, Arukülas koorilaul ja pere, tunneb endiselt tugevat sidet Raasiku rahvamajaga: „Käisin seal lasteringis, laulsin, tegin rahvatantsu ja ringmänge. Hilisemast ajast mäletan kuulsaid diskosid, kuhu tuldi kohale isegi linnast.“
Ta tunnistab, et joonistamisest on saanud suur osa elust: „Igal pildil on oma lugu. Näiteks inspireerisid mind elulõngad ja käokingad, mis õitsesid Raasikul vanemate maja ümber. Maja oli toona tühi, vanemad on surnud, kuid mälestused tugevad. Kui teen portree, siis võibolla ei tule see üldse sarnane sellega, keda kujutan. Lilled on aga mitmenäolised ning neid on loomingulisem kujutada.“
Ta sõnas, et vaid mõni päev on selline, kus ei joonista ühtegi kriipsu: „Ühe töö jaoks võib kuluda 50 kuni 150 tundi, kui on vaja teha rohkem detaile. Vahel jääb pilt seisma ning mõtlen, kuhu teha varjud. Minu jaoks pole meditatsioon ainult palvehelmeste veeretamine, seda saab teha ka joonistades.“
Kunstnik märkis, et on mõelnud reklaamida oma töid rohkem välismaal,  kus  on  ostujõulisem  rah­vas, kuid põhitöö kõrvalt pole veel jäänud selleks aega: „Kui kellelegi hakkab pilt meeldima, siis olen kindlasti nõus müüma. Olen valmis ka kinkima oma lähikondlastele, kui näen, et kellelegi meeldib mu pilt väga ning soovib seda endale.“

Eelmine artikkelVallavalitsus ostis Kehra raudteejaama lähistel 3 kinnistut
Järgmine artikkelRaasiku pensionäride kreekapärane pidu