Aruküla helilooja KRISTEL KOLKANENI teos kõlas Eesti Muusika Päevadel

1401
Teosesse „Võlumets” kombineeris KRISTEL KOLKANEN harfi, kandle, saeketaste, okste, pudelite ja vihmapilli helid.

Võimaluse kirjutada teos Eesti Muusika Päevadel esitamiseks sai KRISTEL KOLKANEN konkursi „Noor helilooja 2015” võitmisega.

„Mulle kui algajale heliloojale oli see pakkumine suur au ja tunnustus,” ütles Aruküla elanik, Tallinna waldorfgümnaasiumi 11. klassi õpilane Kristel Kolkanen pärast seda, kui Tallinna Kunstihoones tuli 7. aprillil esiettekandele tema teos „Võlumets” samal kontserdil, kus kõlas ka Rene Eespere, Helena Tulve ning mitme teise tuntud helilooja looming.
Kristel Kolkanen, kes oli Eesti Muusika Päevade heliloojatest noorim, kirjutas „Võlumetsa” harfile, kandlele ja heliobjektidele. Selle kandis ette ansambel Una Corda.
Kristel Kolkanen lõpetas 2014. aastal Aruküla huvialakeskuse Pääsulind, kus õppis 7 aastat klaverit. Ise on ta juurde harjutanud kitarri ja waldorfkoolis plokkflööti. Praegu õpib Tallinnas Otsa-koolis 2. kursusel heliloomingut, lisaks klaveri- ja trummimängu. Kõige südamelähedasemaks on helilooja sõnul jäänud talle aga klaver.
Möödunud aastal võitis ta konkursi „Noor helilooja 2015”. Pärast esikohta võttis sügiseni aja maha: „Hakkasin koos oma kompositsiooniõpetaja Tatjana Kozlova-Johannesega mõtlema tellimusloo peale. Idee tekkis mõeldes „kangelase teekonna” peale, kus väljakutsed, pannes inimest proovile, toovad esile tema kangelaslikkuse. Sidusin selle psühholoogilis-arengulise mustri enda elukogemustega.”
Ta kirjeldas, et „Võlumets” on üks teekond inimese elus: „Igal on see omamoodi, erinevate hirmude ja väljakutsetega, millest tuleb üle saada. Võlumetsa sisenedes võtad vastu oma hinge kutse. Hing tahab edasi liikuda vaatamata raskustele ning takistustele. Teos leiab lahenduse valguse leidmises.”
Muusikapala kirjutamine oli Kristel Kolkaneni jaoks täiesti uus kogemus, kuna lisaks traditsioonilistele keelpillidele kasutas ta ka heliobjekte – saekettaid, oksi, pudeleid, vihmapilli: „Ma ei teadnud, kuidas see kõik hakkab täpselt kokku kõlama. Lõpptulemus üllatas mind, avastasin, et heliobjektidega on võimalik luua väga iseloomulikku atmosfääri. Ma ei saanud seda  teost  kordagi  kõrvalt  kuulata, sest osalesin ise selle ettekandel.”
Heliloominguga alustas ta Arukülas klaveriõpingute ajal. Esimene teos sai kirja 15aastaselt ning tuli ettekandele muusikakoolis, heliteoses kõlasid klaver ja tšello.
Helilooja sõnas, et esimene teos võeti väga hästi vastu ning andis talle innustust komponeerimisega edasi tegeled. Otsa-koolis õppimise ajal kirjutas ta naiskooriloo, mis tuli ettekandele Ludus Tonalise kontserdisarjas. Lisaks on kõlanud noore helilooja konkursi võidulugu „Kuma” ja koorilaul „Tasa, tasa” Lydia Koidula sõnadele. Kirjutanud on ta ka lood „Perpetuum”, „Reveur” ja „Ma otsin, ma leian”, mida saab kuulata internetis Soundcloudi leheküljel, „Võlumetsa” salvestus on Klassikaraadiol. Kõikides nendes lugudes on Kristel Kolkanen ka ise üks esitajatest.
Ta lausus, et muusikakoolis õppimine andis võimaluse tegeleda vaid komponeerimisega ning teha koostööd kogenud muusikutega: „Kuulata kedagi teist enda muusikat esitamas annab mulle parema võimaluse oma teose analüüsimiseks. Kuigi enda loomingut esitada on meeldiv, siis loominguliseks arenguks on rohkem kasu oma heliteose kuulamisest.”
Kristel Kolkaneni tuleviku­plaanid on seotud filmimuusikaga ning soovib teha koostööd filmitööstusega: „Muusika ja filmi koostööga on minu soov tõsta kuulajad argielust hetkeks välja, et  meenuksid nende endi unistused.”
Eeskujusid noorel heliloojal pole, küll aga mõjutajaid, kelle loomingust on saanud inspiratsiooni: „Soovin saavutada endale iseloomuliku muusikastiili, mis oleks üsna laiaulatuslik. Puhas muusika tuleb helilooja seest, vaikusest. Tehes ükskõik millist loomingulist tööd, tuleb häälestuda sellele lainele, kus muusika hakkab läbi sinu voolama nii, et sinust saab lihtsalt vahendaja.”
Kristel Kolkanen jutustas, et kuulab ja naudib väga paljusid muusikažanre klassikast nüüdismuusikani: „Lemmikut mul pole. Proovin olla loomingus samamoodi võimalikult avatud, katsetan erinevaid stiile, millega tahan leida endale iseloomuliku stiili.”
Ta tõdes, et elutempo on praegu kahes koolis õppimise ajal kiire ning kuigi väga tahaks, kõikidel konkurssidel osaleda ei jõua: „Proovid ja kontserdid on enamasti kõige kiirematel aegadel – kevadel ja jõulude ajal. Kõik, mis jääb selle vahele, on iseseisev töö ning vaimne pingutus. Võimalusel käin kuulamas teiste heliloojate loomingut, mida esitatakse tihtipeale erinevatel festivalidel.”