Comeniuse projekti raames külastati Poola väikelinna Bieruni kooli.
„Poolakad on väga külalislahked. Inglise keelt nad väga hästi ei räägi, kuigi on õppinud juba esimesest klassist,“ jagasid muljeid Aruküla õpilased Marianne Laura Saar ja Karoliina Villem, kes käisid ülemöödunud nädalal Comeniuse projekti „Let’s Click“ raames Poolas.
Tüdrukud ning õpetajad Cristina Kaska, Krista Kuusk, Leena Möls ja Mari Möls olid külas umbes Põlva suuruse väikelinna Bieruni koolil. Sealne koolielu oli nii õpilaste kui õpetajate arvates hoopis teistsugune kui Arukülas.
„Neil ei ole sööklat, igaüks võtab oma võileiva ise kaasa,“ jutustasid Marianne Laura Saar ja Karoliina Villem.
„Selle eest on koolis bassein ja kohustuslikud ujumistunnid. Ning staadion on korralik,“ täiendas huvijuht Mari Möls.
Bieruni kooli loodusõpetuse klassis on elusad kalad ja kilpkonnad. Vahetunnid olevat aga oluliselt lärmakamad kui Aruküla koolis. Selleks, et teineteise juttu kuulda, peab suisa kõrva karjuma. Õpetajad kasutavad e-kooli asemel veel koolipäevikuid ja tahvlitele kirjutatakse endiselt kriidiga. Samas on õpilaste ühistegevust päris palju.
„Nad on väga ühtehoidvad. Tundub, et kedagi ei põlata ära,“ lausus Karoliina Villem.
Kunstiõpetaja Krista Kuusk sai proovida, kuidas on õpetada teises riigis teist keelt kõnelevatele neljanda klassi õpilastele. Tema arvates oli tegu väärtusliku kogemusega. Kui Aruküla koolis muretseb õpetaja õppeaasta alguses ühised kunstitarbed, siis Bierunis peavad lapsed need ise kaasa võtma. Seetõttu on kõikidel erinevad vahendid ja tunni alguses käib sagimine, kes kellele midagi laenab.
„Küsima on nad väga julged ja agarad. Kuna inglise keelt eriti hästi ei osatud, siis aidati üksteisel tõlkida. Maalisime õhupalle ja õppisime värvide segamist.
Mis puudutab kunsti, siis tuleb tunnistada, et meie neljanda klassi õpilased on tublimad ja vajavad vähem juhendamist,“ jutustas Krista Kuusk.
Ta lisas, et Poolas andis tundi veel ka üks Leedu õpetaja ja kuna kogemus oli põnev, siis projekti järgmisel külastusel Leedus, annavad tundi kõikide osalevate riikide õpetajad.
Kabjaplagin ja lumekrudin
Külas käinud õpilased majutati peredesse. Karoliina Villem ja Marianne Laura Saar tunnistasid, et sealne elukorraldus erines natukene Eesti perede omast. Näiteks ostavad Poola pered hästi palju toitu korraga.
„Neil on täpselt teada, millest, mis toitu ja millal teha ning üle ei jää midagi. Kõik tarvitatakse ära,“ jutustasid tüdrukud.
Keelebarjäär suhtlemist ei seganud. Näiteks peres, kus elas Karoliina Villem, kutsuti naaber appi tõlkima. Poola peredega koos veedeti ka vaba aega.
Karoliina Villem sai käia peretütrega rahvatantsutrennis.
Peres, kus elas Marianne Laura Saar, tegi pereema käsitööd ning oli ise õmmelnud Poola rahvariided. Nendega tehti Marianne Laura Saarest ja tema emast, õpetaja Krista Kuusest fotostuudios pilt.
Poolas sõideti ka ringi. Üks päev veedeti Krakowis, tutvudes sealsete vaatamisväärsustega. Külastati piisonite reservaati ja Tatra mägedes asuvat veekeskust. Üks põnevamaid külaskäike tehti filmistuudiosse, kus valmivad Poola multifilmid.
„Meile näidati, kuidas multifilme joonistatakse, animeeritakse ja värvitakse. Neil on selleks üle 600 värvi. Näidati ka, kuidas arvutiga on võimalik seda tööd natuke lihtsamaks teha,“ jutustasid tüdrukud.
Cristina Kaska, kes on projekti üks peakoordinaatoritest ütles, et poolakatega oli väga hea koostööd teha: „Nad on hästi abivalmid ning arusaamine ajast ja töökultuur on meie omaga sarnased. Ei pidanud seekord üldse muretsema, et kõik laabuks ja tehtud saaks.
Kõige rohkem nautisid õpetajad ja õpilased reisil olles aga sooja ilma, mis Eestimaa selle-aastasele jahedale kevadele mõnusat vaheldust pakkus.
