Aruküla kanti kerkib teine põhumaja

3616

Aruküla kooli staadioni ääres asub laudisvoodriga eramu, mida möödakäijad põhumajaks ei oska pidada, ja peagi valmib põhumaja Kurglas.


HEIKO VAINSALU põhumaja vajab teiselt poolt veel mitut krohvimist, ka siseviimistlus on tegemata, põrand alles mullast.

Heiko ja Erin Vainsalu ehitavad Aruküla külje alla Kurgla metsade vahele vanale vundamendile puitkonstruktsiooniga maja, mille seinte soojustus koosneb põhupakkidest.

„Idee sai alguse kümmekond aastat tagasi, kui tuttavad rääkisid, et olid osalenud Kanadas ühe põhumaja remontimisel. Alguses pidasin seda veidraks, aga mõtet sai seeditud ja aegamisi hakkas tunduma, et ega põhk ole halvem kui kivi või puit,“ jutustab põhumaja peremees Heiko Vainsalu.

„Kivimüüri ei suudaks igaüks laduda, põhupakkidega on lihtsam ja tagab ka võimalikult väikese töökulu.“

Heiko Vainsalu räägib, et nii tema kui abikaasa on üles kasvanud keskküttega korteris ja omal nahal selle hädad ära tundnud ega soovinud seda oma lastele: „Kui lapsed sündisid, hakkasime rohkem mõtlema, mida panna endale suhu, selga või seina. Sellest langesid valikud tehnoloogiatele, mis on end tõestanud tuhandeid aastaid ning mille puhul ei teki kahtlust, kas see on ikka inimese elu ja tervisega kokku sobiv.“

Vähese rahaga
Ökoehitusfirma Natuurehitus juht Allan Kokkota möönab, et põhumajad on suhteliselt  alternatiivne ehitusviis käputäiele ökofännidele: „Põhumaju on Eestis mõnikümmend. Me ei olegi orienteeritud kasumile, see on rohkem missiooniasi. Arukülas on veel üks põhumaja.”

Aruküla piirkonna esimese põhumaja omanik Age Mets otsustas neli aastat tagasi põhumaja kasuks ehituseelarve tõttu: „Sama raha eest oleksin mõnelt ehitajalt saanud ainult majakarbi, kuid kuna ma ise ei ehita, siis oli mul tarvis kõik osta. Põhumajamõte tuli juhuslikult – mu õde oli varem sellega tegelevate inimestega kokku puutunud ja soovitas. Käisime Peipsi ääres põhuküla vaatamas ja otsustasin ära. Arhitekt oli Rene Valner.“

Age Mets ütleb, et maja oleks väljast saanud krohvitud, kui ehitus oleks toimunud suvel: „Talvel ei saanud krohvida ja nii sai kaetud laudisega. Keegi ei oska arvata, et tegu on põhumajaga. Mina olen rahul: mõnus on elada ja ehitus käis kiirelt, ainult et sisekrohv kuivas niiske kevade tõttu väga kaua.“

Miks põhumaja?
Lisaks sellele, et põhumajas on kasutatud looduslikke materjale, mis on allergiavabad ja reguleerivad hästi ruumi niiskustaset, hoiab põhk hästi sooja.

„Keset maja on puitkarkassiga kandev sein, mille vahel on massiivsavi ja põhku – see akumuleerib päeval lõunapoolsest avarast aknast tuleva päikesesoojuse endasse ja hoiab ka õhtu jahenedes toatemperatuuri stabiilsena,“ räägib Allan Kokkota.

„Tasuta kütte efekt tähendab seda, et loodust tuleb kasutada õigesti: põhjaküljes on aknad väiksemad ja maja varjab külma eest hekk, mis juhib põhja- ja läänetuuled üle maja. Maksimaalse energiasäästu saavutamiseks on oluline valida head aknad – need siin on A-klassi piirist isegi kaks korda soojapidavamad – ja moodne soojustagastusega ventilatsioonisüsteem, sest tavaventilatsiooniga kaotab maja 30 protsenti soojusest.“

Allan Kokkota kinnitab ka põhumaja tulekindlust: „Kui Ameerikas möllanud metsatulekahju hävitas puumajad, siis põhumajad jäid püsti, sest neid kattev krohv tuld ei võtnud. Küll aga tuleb erilist tähelepanu pöörata katuse veepidavusele, sest kui põhupakid seina sees märjaks saavad, tuleb need välja vahetada.“