Aru­kü­la näi­te­ring tõi la­va­le la­vas­ta­ja kir­ju­ta­tud „5 vii­mast päe­va“

73
Aru­kü­la näi­te­ring, kus on vaid üks aru­kü­la­la­ne, pä­rast esie­ten­dust: AL­DO LAID Vask­ja­last, RAIN LOIK­MANN Pi­ka­ve­rest, ÕN­NE PÄES­KE Jü­rist, PEE­TER PAUR Rät­last, la­vas­ta­ja AI­RA JÕÕTS Ka­le­silt, ÜL­LE KAL­DA Aru­kü­last, KAR­RI UR­BAN ja MARK­KO MAA­SIK Pi­ka­ve­rest ja KERT PAUR Rät­last.

„Oli nii hea eten­dus, et teen et­te­pa­ne­ku tul­la uues­ti män­gi­ma ok­toob­ris, kui oma saa­li pä­rast re­mon­ti uues­ti ava­me,“ üt­les kul­tuu­ri­juht GA­RI­NA TOO­MIN­GAS Aru­kü­la näi­te­rin­gi­le.

Pü­ha­päe­va, 9. juu­ni õh­tul Aru­kü­la rah­va­ma­jas esi­eten­du­nud „5 vii­mast päe­va“ on pool­teist aas­tat te­gut­se­nud näi­te­rin­gi tei­ne pikk eten­dus. See on ab­sur­di­ko­möö­dia su­ge­me­te­ga lu­gu tä­na­päe­va Ees­tist, kus ini­me­sest täht­sa­mad ki­pu­vad ole­ma bü­rok­raa­tia ja di­rek­tii­vid. Sel­le, na­gu ka mul­lu la­va­le too­dud näi­te­män­gu „Lööv, aga lü­hi­ke“ au­tor on tru­pi ju­hen­da­ja Ai­ra Jõõts.

„Ül­di­selt kir­ju­tan ise kõik tü­kid, mi­da la­vas­tan. Olen kir­ju­ta­nud las­te­näi­den­deid, sket­še, täis­kas­va­nui­le mõel­dud pik­ka­dest tük­ki­dest on see tei­ne. Kir­ju­ta­des ju­ba tead­sin, kes ke­da hak­kab män­gi­ma,“ rää­kis ta.

La­vas­ta­ja on üht­la­si ka näit­le­ja, uues tü­kis män­gib üht eu­roa­met­nik­ku. Liht­salt kü­la­meest And­rest, kel­le­le spet­sia­lis­ti­dest ko­mis­jon mää­rab diag­noo­siks viis päe­va, män­gib Mark­ko Maa­sik, te­ma naist Ül­le Kal­da, nen­de poe­ga Kert Paur, pas­to­rit Rain Loik­mann, kü­la­me­hi Pee­ter Paur, Al­do Laid ja Kar­ri Ur­ban ning tei­se eu­roa­met­ni­ku rol­lis on Õn­ne Päes­ke.

Ideed elust ene­sest
Tä­na­vu­se esie­ten­du­se pea­te­ge­last ke­has­tav Mark­ko Maa­sik ise­loo­mus­tas la­vas­ta­ja kir­ju­ta­tud näi­den­deid kui elu kõ­ver­peeg­list.

Ai­ra Jõõts sel­gi­tas, et püüab ka­jas­ta­da ak­tuaal­seid tee­ma­sid, ühis­kon­na va­lu­punk­te: „Kõi­ki ras­keid prob­lee­me an­nab kir­ju­ta­da mee­le­la­hu­tu­se­na.“

Ideid saab näi­den­di­te au­tor-la­vas­ta­ja elust ene­sest. Näi­teks esi­me­se st­see­ni, kus pea­te­ge­la­ne on ko­mis­jo­ni ees, kes „tu­lis­tab“ tal­le jär­jest kee­ru­li­se­maid kü­si­mu­si vas­tu­seid ära oo­ta­ma­ta, kir­ju­tas en­da ko­ge­mu­se põh­jal Tar­tu Üli­koo­li sis­seas­tu­mi­sek­sa­mi­telt: „Seal just nii oli­gi, kui ühe­le kü­si­mu­se­le vas­ta­ta ei osa­nud, öel­di, et roh­kem kü­si­mu­si po­le­gi. Ja ik­ka teab kee­gi pa­re­mi­ni, mis on su ni­mi või kui va­na sa oled, sest nii on kind­laks mää­ra­tud ja pa­be­ril kir­jas. Pa­be­rid on kõi­ge täht­sa­mad.“

Kui la­vas­ta­ja teab, kes üht või teist rol­li män­gi­ma hak­kab, kir­ju­tab näi­den­dis­se ka nei­le ise­loo­mu­li­kud nal­jad.

„Kui hak­ka­sin teks­ti lu­ge­ma, sain ko­he aru, ke­da mi­na män­gin. Ai­ra kir­ju­tas­ki sel­le rol­li mi­nu pealt,“ lau­sus teis­me­list koo­li­pois­si ke­has­tav Kert Paur.

La­vas­ta­ja mär­kis, et tru­pi liik­med tea­vad te­ma stii­li ja nei­le see meel­dib, ku­na saa­vad huu­mo­rist üh­te­moo­di aru: „Te­ge­li­kult ei ole tekst ko­he val­mis, kui see on kir­ja pan­dud. Kui tu­le­me kok­ku ja hak­ka­me proo­ve te­ge­ma, saab igaüks mi­da­gi li­sab. Na­tu­ke ole­me sel­les mõt­tes imp­ro­teat­ri moo­di ning proo­vid on meil see­tõt­tu eri­ti to­re­dad.“

Au­gus­tis Pi­ka­ve­res
Tä­na­vu­se la­vas­tu­se­ga hak­kas Aru­kü­la näi­te­ring proo­ve te­ge­ma jaa­nua­ris. Koos käiak­se kord nä­da­las, pü­ha­päe­va õh­tu­ti rah­va­ma­jas. La­vas­ta­ja mui­gas, et kõik on ala­ti ko­hal, sest neil on ree­gel – kes jääb hil­jaks, sel­le­le kir­ju­tab teks­ti juur­de ning tu­leb te­ha mo­no­eten­dus.
Ta tun­nis­tas, et on kee­ru­li­ne vaa­da­ta proo­vi­des tük­ki pub­li­ku poolt ja sa­mal ajal ol­la näit­le­ja­na la­val, kuid leiab, et to­re on pan­na va­he­peal pä­he pa­ru­kas, va­he­ta­da rii­ded ja män­gi­da ke­da­gi teist.

„Sa­mas, eks tei­sed vaa­ta­vad, et kui on la­vas­ta­ja, peab ta ka oma rol­li kolm kor­da pa­re­mi­ni te­ge­ma,“ sõ­nas ta ja li­sas, et trupp ei unus­ta­ta, kui tal Ani­jal eel­mist tük­ki män­gi­des läks tekst tü­kiks ajaks mee­lest ning jõu­dis viis kor­da nõud­li­kult püs­si­ga vas­tu maad ta­gu­da, et kee­gi tei­ne mi­da­gi üt­leks.

„Ai­ra on ala­ti kõi­ge pa­rem kand­va­tes pau­si­des,“ ar­vas sel­le koh­ta Mark­ko Maa­sik.

Lau­päe­va­sel esie­ten­du­sel pub­lik „kand­vaid pau­se“ ei mär­ga­nud, ka osa­täit­jad hin­da­sid, et läks vä­ga häs­ti. La­vas­ta­ja kii­tis, et tal on pa­ri­mad näit­le­jad, kel­le pea­le saab ala­ti ol­la kin­del.

Pä­rast esie­ten­dust läks trupp su­ve­puh­ku­se­le, au­gus­tis män­gi­tak­se tük­ki „5 vii­mast päe­va“ Pi­ka­ve­res ning kui kut­su­tak­se, siis ka mu­jal.