
„Oli nii hea etendus, et teen ettepaneku tulla uuesti mängima oktoobris, kui oma saali pärast remonti uuesti avame,“ ütles kultuurijuht GARINA TOOMINGAS Aruküla näiteringile.
Pühapäeva, 9. juuni õhtul Aruküla rahvamajas esietendunud „5 viimast päeva“ on poolteist aastat tegutsenud näiteringi teine pikk etendus. See on absurdikomöödia sugemetega lugu tänapäeva Eestist, kus inimesest tähtsamad kipuvad olema bürokraatia ja direktiivid. Selle, nagu ka mullu lavale toodud näitemängu „Lööv, aga lühike“ autor on trupi juhendaja Aira Jõõts.
„Üldiselt kirjutan ise kõik tükid, mida lavastan. Olen kirjutanud lastenäidendeid, sketše, täiskasvanuile mõeldud pikkadest tükkidest on see teine. Kirjutades juba teadsin, kes keda hakkab mängima,“ rääkis ta.
Lavastaja on ühtlasi ka näitleja, uues tükis mängib üht euroametnikku. Lihtsalt külameest Andrest, kellele spetsialistidest komisjon määrab diagnoosiks viis päeva, mängib Markko Maasik, tema naist Ülle Kalda, nende poega Kert Paur, pastorit Rain Loikmann, külamehi Peeter Paur, Aldo Laid ja Karri Urban ning teise euroametniku rollis on Õnne Päeske.
Ideed elust enesest
Tänavuse esietenduse peategelast kehastav Markko Maasik iseloomustas lavastaja kirjutatud näidendeid kui elu kõverpeeglist.
Aira Jõõts selgitas, et püüab kajastada aktuaalseid teemasid, ühiskonna valupunkte: „Kõiki raskeid probleeme annab kirjutada meelelahutusena.“
Ideid saab näidendite autor-lavastaja elust enesest. Näiteks esimese stseeni, kus peategelane on komisjoni ees, kes „tulistab“ talle järjest keerulisemaid küsimusi vastuseid ära ootamata, kirjutas enda kogemuse põhjal Tartu Ülikooli sisseastumiseksamitelt: „Seal just nii oligi, kui ühele küsimusele vastata ei osanud, öeldi, et rohkem küsimusi polegi. Ja ikka teab keegi paremini, mis on su nimi või kui vana sa oled, sest nii on kindlaks määratud ja paberil kirjas. Paberid on kõige tähtsamad.“
Kui lavastaja teab, kes üht või teist rolli mängima hakkab, kirjutab näidendisse ka neile iseloomulikud naljad.
„Kui hakkasin teksti lugema, sain kohe aru, keda mina mängin. Aira kirjutaski selle rolli minu pealt,“ lausus teismelist koolipoissi kehastav Kert Paur.
Lavastaja märkis, et trupi liikmed teavad tema stiili ja neile see meeldib, kuna saavad huumorist ühtemoodi aru: „Tegelikult ei ole tekst kohe valmis, kui see on kirja pandud. Kui tuleme kokku ja hakkame proove tegema, saab igaüks midagi lisab. Natuke oleme selles mõttes improteatri moodi ning proovid on meil seetõttu eriti toredad.“
Augustis Pikaveres
Tänavuse lavastusega hakkas Aruküla näitering proove tegema jaanuaris. Koos käiakse kord nädalas, pühapäeva õhtuti rahvamajas. Lavastaja muigas, et kõik on alati kohal, sest neil on reegel – kes jääb hiljaks, sellele kirjutab teksti juurde ning tuleb teha monoetendus.
Ta tunnistas, et on keeruline vaadata proovides tükki publiku poolt ja samal ajal olla näitlejana laval, kuid leiab, et tore on panna vahepeal pähe parukas, vahetada riided ja mängida kedagi teist.
„Samas, eks teised vaatavad, et kui on lavastaja, peab ta ka oma rolli kolm korda paremini tegema,“ sõnas ta ja lisas, et trupp ei unustata, kui tal Anijal eelmist tükki mängides läks tekst tükiks ajaks meelest ning jõudis viis korda nõudlikult püssiga vastu maad taguda, et keegi teine midagi ütleks.
„Aira on alati kõige parem kandvates pausides,“ arvas selle kohta Markko Maasik.
Laupäevasel esietendusel publik „kandvaid pause“ ei märganud, ka osatäitjad hindasid, et läks väga hästi. Lavastaja kiitis, et tal on parimad näitlejad, kelle peale saab alati olla kindel.
Pärast esietendust läks trupp suvepuhkusele, augustis mängitakse tükki „5 viimast päeva“ Pikaveres ning kui kutsutakse, siis ka mujal.