ARTUR SIR­GU jä­ne­se­haa­gid Pi­ka­ve­re-Pe­ri­la kan­dis 90 aas­tat ta­ga­si

128
Va­ba­dus­sõ­da­las­te koo­so­le­kul Pär­nus, kõ­ne­leb AR­TUR SIRK.

VAI­NO NAPP

Ar­tur Sirk, kes on pä­rit Leht­se val­last Pruu­na kü­last, on en­da­le ko­ha kind­lus­ta­nud Ees­ti rii­gi tipp­juh­ti­de seas, kui­gi ta sel­lis­tel ame­ti­pos­ti­del po­le ol­nud. Taa­si­se­seis­vu­nud Ees­tis on Ar­tur Sirk Kons­tan­tin Pät­si kõr­val enim tä­he­le­pa­nu saav sõ­jaeel­ne rii­gi­te­ge­la­ne. Jaan Pos­ka ja Jo­han Lai­do­ner ehk ka.

Kuid võrd­le­me nen­de teh­tut. Ar­tur Sirk oli Va­ba­dus­sõ­ja­las­te Kesk­lii­du ideo­loo­gi­li­ne lii­der (nen­de pre­si­den­di kan­di­daat hoo­pis And­res Lar­ka), te­ma et­te­võt­mi­sed lõp­pe­sid krah­hi­ga. Tä­na­päe­val oleks see era­kon­na hä­ving. Ome­ti rää­gi­tak­se sa­jand hil­jem te­mast sa­ge­da­mi­ni kui Ot­to St­rand­ma­nist, Au­gust Reist, ise­gi Jaan Tõ­nis­so­nist. Ar­tur Sir­gu fe­no­men on rii­gi­pöör­de ris­kant­ne plaan, põ­ge­ne­mi­ne vang­last ja rii­gist, surm se­gas­tel as­jao­lu­del. On põh­just vaiel­da ja süü­dis­ta­da siia­ni.

 

AR­TUR JO­HAN­NES SIRK (1990-1937) lii­tus 1918. aas­tal va­ba­dus­sõ­jas va­ba­taht­li­ku­na Tal­lin­na koo­liõ­pi­las­te roo­du­ga, oli soo­mus­ron­gi nr 2 luu­re­ko­man­do üle­ma kä­su­tu­ses. Ta päl­vis II lii­gi 3. jär­gu Va­ba­dus­ris­ti isik­li­ku vap­ru­se eest.

Mä­le­tan sõ­ja­järg­se­test aas­ta­test oma ko­dus ja kü­las jut­te Ar­tur Sir­gust. Aas­ta­te­ga ju­tud vai­bu­sid. Mi­na lu­ge­sin aja­loost ja vap­si­dest raa­ma­tu­test. Kui Rak­ve­res oli va­ja gii­di­tööd te­ha, ka­su­ta­sin am­mu­kuul­dud le­gen­di ta­se­mel: „Sirk põ­ge­nes vang­last. Len­nuk te­ma rii­gist väl­ja­vii­mi­seks oo­tas en­di­sel Pi­ka­ve­re mõi­sa la­ge­dal, si­le­dal põl­lul. Plaan ree­de­ti ja va­rit­se­jad saa­bu­sid põl­luäär­ses­se võs­sa. Ka see plaan ree­de­ti ja Ar­tur Sirk siia ei tul­nud. Lah­kus paa­di­ga. “ Nii rää­gi­ti.

 

Mis Ees­tis 1933.-1934. aas­tal toi­mus, sel­lest lü­hi­dalt tu­gi­ne­des Su­lev Vaht­re toi­me­ta­tud „Ees­ti aja­lu­gu“ VI köi­te­le, mis il­mus 2005. aas­tal.

Ma­jan­dusk­riis, töö­puu­dus tõid kaa­sa po­lii­ti­li­se krii­si, va­lit­su­sed va­he­tu­sid, tek­kis uu­si po­lii­ti­li­si jõu­de. 1931. aas­tal loo­di Ees­ti Va­ba­dus­sõ­ja­las­te Kesk­liit ee­sot­sas And­res Lar­ka­ga. Lii­ku­mi­ne oli ak­tiiv­ne. Oli de­ma­goo­giat ja kat­te­ta lu­ba­du­si. Rah­vas juu­bel­das. Nõu­ti põ­hi­sea­du­se muut­mist, mi­da rah­vas 1933. aas­tal toe­tas. Edu in­nus­tas. 1934. aas­ta ap­ril­li plaa­ni­ti rii­gi­ko­gu ja rii­gi­va­ne­ma va­li­mi­sed (4 kan­di­daa­di­ga: Kons­tan­tin Päts, Jo­han­nes Lai­do­ner, Au­gust Rei, And­res Lar­ka). Va­he­peal oli liid­riks tõus­nud ka­ris­maa­ti­li­ne kõ­ne­mees Ar­tur Sirk. Va­li­mis­võit­lus oli ro­bust­ne. And­res Lar­ka oli po­pu­laar­seim. Edu tii­vul min­di sa­ge­li üle pii­ri.

Lõpp tu­li äk­ki. 12. märt­sil 1934 kor­ral­das va­lit­sus va­ba­dus­sõ­ja­las­te liid­ri­te va­his­ta­mi­se, keh­tes­tas kait­se­sei­su­kor­ra. Ar­tur Sirk põ­ge­nes vang­last Soo­me, te­gut­ses eda­si. See viis 1935. aas­tal va­ba­dus­sõ­ja­la­sed uues­ti po­lii­ti­lis­se võit­lus­se, kaa­sa ar­va­tud va­ja­du­sel jõu ka­su­ta­mi­ne. Nii pi­di­gi 8. det­semb­ril, kui rii­gi juht­kond on ko­gu­ne­nud Es­to­nia teat­ri­maj­ja, toi­mu­ma või­mu üle­võt­mi­ne.

7. det­semb­ri õh­tul ar­re­tee­ris po­lit­sei hoo­pis vap­si­de ju­hid oma staa­bis Ka­da­ka teel. Ar­tur Sirk oli teel Ees­ti poo­le ja pöör­dus ta­ga­si. Ka Soo­mest oli ta sun­ni­tud põ­ge­ne­ma ja Root­sist. Mees jõu­dis lä­bi Ing­lis­maa-Hol­lan­di Luk­sen­bur­gi. Seal 1937. aas­tal Ar­tur Sirk su­ri. Ko­ha­lik po­lit­sei tu­vas­tas ene­se­ta­pu, Ees­tis al­ga­sid ko­he ju­tud va­lit­su­se tel­li­tud mõr­vast. Siia­ni!

Ko­du­loo­la­se­le pol­nud kaua sel­ge see­gi, mis 1934. aas­ta no­vemb­ris Ri­ka­ve­re-Pe­ri­la va­hel toi­mus. Kin­del oli vaid see, et len­nuk sei­sis põl­lul. Roh­kem kü­la­rah­vas nä­ha ei saa­nud. Te­ge­lik­kus oli põ­ne­vam, kui rää­gi­ti. Kee­gi ei tead­nud, et 11. no­vemb­ril too­di Ar­tur Sirk vang­last ot­se siia. Ne­li öö­päe­va seik­les mees Pi­ka­ve­re-Pe­ri­la va­he­li­ses võ­sas ja ma­gas ka­hes hei­na­küü­nis.

Vii­ma­sel aas­ta­küm­nel olen lu­ge­nud mit­meid mä­les­tu­si ja Tar­mo Pik­ne­ri raa­ma­tut „Põ­ge­ne­mi­ne. Surm Ech­ter­nac­his“, mis il­mus 2023. aas­tal. Kind­lad kuu­päe­vad ja osa­le­nu­te mä­les­tu­sed või­mal­da­vad tõe­pä­ra­selt taas­ta­da 90 aas­ta ta­gu­seid sünd­mu­si Pi­ka­ve­res-Pe­ri­las.

Som­bu­se 11. no­vemb­ri päe­va pä­rast­lõu­nal sõi­tis si­ni­ne tõld­au­to Pa­ta­rei vang­la vä­ra­va et­te. Roo­lis oli sõ­ja­väe re­serv­len­dur Ni­ko­lai Tui­man. Val­vur avas vä­ra­va ja Ar­tur Sirk jook­sis au­tos­se, val­vur sul­ges vä­ra­va ja te­gi sa­ma. See toi­mus oo­ta­ma­tult ja kii­res­ti. Paa­ni­ka vang­las tek­kis, kui au­to oli Tal­lin­nast väl­jas ja pea­gi Pi­ka­ve­re-Pe­ri­la va­he­li­sel met­sa­teel. Ar­tur Sirk väl­jus ja au­to ka­dus teist teed lin­na ta­ga­si. Alek­san­der Vil­di ni­me­li­ne mees võt­tis Ar­tur Sir­gu vas­tu ja var­ju­ti en­di­ses Pi­ka­ve­re mõi­sa re­hes, mis nüüd on ta­lu­me­he hei­na­kuur.

Era­len­nuk oli põl­lul ja len­du­rid te­gid ae­ga pa­ra­jaks Pe­ri­la mõi­sas. Üks mees­test Heinz von Un­ger-Stern­berg oli Pe­ri­la mõi­sa­kes­ku­se oma­ni­ku Stern­ber­gi lä­hi­su­gu­la­ne. Pe­ri­la Stern­berg oli tun­tud kui sü­ga­valt ki­bes­tu­nud mees maa­sea­du­se ja mõi­sast il­ma­jää­mi­se pä­rast. Väl­ja­lend pi­di toi­mu­ma ao­val­gel. Öö­sel läks Alek­san­der Vilt kont­roll­rei­di­le len­nu­ki juur­de ja Pe­ri­la mõi­sa. Pool tun­di ta­ga­si olid len­du­rid ar­re­tee­ri­tud ja ära vii­dud. Plaan oli nur­ju­nud ja oht ta­ba­tuks saa­da kas­va­nud. Me­hed jät­sid var­ju­pai­ga ko­he ma­ha ja leid­sid uue hei­na­küü­ni Pa­ras­põl­lu puis­nii­dult. See pi­di asu­ma prae­gu­se Pa­ras­põl­lu loo­dus­kait­sea­la ede­la­ser­val, Se­li kü­la hei­na­maa­del. Need küü­nid hä­vi­ne­sid 60-70 aas­tat ta­ga­si.

Tal­lin­na­ga si­de­pi­da­mi­seks oli mää­ra­tud koht, ku­hu tea­ted jät­ta. Hom­mi­kul läks Alek­san­der Vilt sin­na tea­det vii­ma len­nu ära­jää­mi­sest. Koht asus Tar­tu maan­teelt lä­bi Pi­ka­ve­re Raa­si­ku­le suun­du­va maan­tee 9. ki­lo­meet­ri pos­ti juu­res. Sa­mast läks kõr­val­tee ta­lu­de juur­de.

Koht on prae­gu täp­selt tu­vas­ta­tav. 9. ki­lo­meet­ri­post on nih­ku­nud 400 meet­rit Raa­si­ku poo­le mit­me­te teeõg­ven­da­mis­te käi­gus. Aja­loo­li­ne punkt asub Pi­ka­ve­re ja Pe­ri­la mõi­sa­de pii­ril.

Alek­san­der Vil­di vii­dud sõ­num jõu­dis sa­ma päe­va, 12. no­vemb­ri õh­tuks Tal­lin­nas Hans Pa­ri­se kät­te. Hans Pa­ris oli sa­lao­pe­rat­sioo­ni peaor­ga­ni­saa­tor – ise kait­se­mi­nis­tee­riu­mi töö­ta­ja. Al­gas järg­mi­se kat­se ka­van­da­mi­ne. Alek­san­der Vilt jät­tis 13. no­vemb­ril Ar­tur Sir­gu Pa­ras­põl­lu küü­ni ja lah­kus Tal­lin­na. Oli tead­ma­tus, 9. ki­lo­meet­ril sõ­nu­mit pol­nud. Hans Pa­ri­se saa­di­kud saa­bu­sid 14. no­vemb­ril. Üle­san­ne oli oht­lik, kuid Ar­tur Sirk lei­ti kii­res­ti. Le­pi­ti kok­ku ja öö­sel vas­tu 15. no­vemb­rit vii­di ta Pi­ka­ve­re-Pe­ri­la ra­da­delt Tal­lin­na sa­la­kor­te­ris­se. Ko­du­loo­la­se­le hu­vi­tav etapp sai lä­bi.

Tal­lin­nas re­du­tas Ar­tur Sirk ra­hu­li­kult. Po­lit­sei ak­tiiv­sust ja­hu­ta­ti tea­de­te­ga Soo­mest, et meest on seal näh­tud. Tõe­le ei vas­ta­nud ka lood Ar­tur Sir­gu paa­di­ga põ­ge­ne­mi­sest. Ta viid au­to­ga üle pii­ri Val­gas ja 3. det­semb­ril Vents­pil­sist lae­va­ga Soo­me.

Eelmine artikkelÕpi­las­ma­lev­la­sed te­gid Aru­kü­las ja Raa­si­kul hea­kor­ra­töid ning töö­ta­sid kaup­lu­ses
Järgmine artikkelRaa­si­ku val­la kaa­sa­vas­se ee­lar­ves­se 3 et­te­pa­ne­kut