VAINO NAPP
Artur Sirk, kes on pärit Lehtse vallast Pruuna külast, on endale koha kindlustanud Eesti riigi tippjuhtide seas, kuigi ta sellistel ametipostidel pole olnud. Taasiseseisvunud Eestis on Artur Sirk Konstantin Pätsi kõrval enim tähelepanu saav sõjaeelne riigitegelane. Jaan Poska ja Johan Laidoner ehk ka.
Kuid võrdleme nende tehtut. Artur Sirk oli Vabadussõjalaste Keskliidu ideoloogiline liider (nende presidendi kandidaat hoopis Andres Larka), tema ettevõtmised lõppesid krahhiga. Tänapäeval oleks see erakonna häving. Ometi räägitakse sajand hiljem temast sagedamini kui Otto Strandmanist, August Reist, isegi Jaan Tõnissonist. Artur Sirgu fenomen on riigipöörde riskantne plaan, põgenemine vanglast ja riigist, surm segastel asjaoludel. On põhjust vaielda ja süüdistada siiani.

Mäletan sõjajärgsetest aastatest oma kodus ja külas jutte Artur Sirgust. Aastatega jutud vaibusid. Mina lugesin ajaloost ja vapsidest raamatutest. Kui Rakveres oli vaja giiditööd teha, kasutasin ammukuuldud legendi tasemel: „Sirk põgenes vanglast. Lennuk tema riigist väljaviimiseks ootas endisel Pikavere mõisa lagedal, siledal põllul. Plaan reedeti ja varitsejad saabusid põlluäärsesse võssa. Ka see plaan reedeti ja Artur Sirk siia ei tulnud. Lahkus paadiga. “ Nii räägiti.
Mis Eestis 1933.-1934. aastal toimus, sellest lühidalt tuginedes Sulev Vahtre toimetatud „Eesti ajalugu“ VI köitele, mis ilmus 2005. aastal.
Majanduskriis, tööpuudus tõid kaasa poliitilise kriisi, valitsused vahetusid, tekkis uusi poliitilisi jõude. 1931. aastal loodi Eesti Vabadussõjalaste Keskliit eesotsas Andres Larkaga. Liikumine oli aktiivne. Oli demagoogiat ja katteta lubadusi. Rahvas juubeldas. Nõuti põhiseaduse muutmist, mida rahvas 1933. aastal toetas. Edu innustas. 1934. aasta aprilli plaaniti riigikogu ja riigivanema valimised (4 kandidaadiga: Konstantin Päts, Johannes Laidoner, August Rei, Andres Larka). Vahepeal oli liidriks tõusnud karismaatiline kõnemees Artur Sirk. Valimisvõitlus oli robustne. Andres Larka oli populaarseim. Edu tiivul mindi sageli üle piiri.
Lõpp tuli äkki. 12. märtsil 1934 korraldas valitsus vabadussõjalaste liidrite vahistamise, kehtestas kaitseseisukorra. Artur Sirk põgenes vanglast Soome, tegutses edasi. See viis 1935. aastal vabadussõjalased uuesti poliitilisse võitlusse, kaasa arvatud vajadusel jõu kasutamine. Nii pidigi 8. detsembril, kui riigi juhtkond on kogunenud Estonia teatrimajja, toimuma võimu ülevõtmine.
7. detsembri õhtul arreteeris politsei hoopis vapside juhid oma staabis Kadaka teel. Artur Sirk oli teel Eesti poole ja pöördus tagasi. Ka Soomest oli ta sunnitud põgenema ja Rootsist. Mees jõudis läbi Inglismaa-Hollandi Luksenburgi. Seal 1937. aastal Artur Sirk suri. Kohalik politsei tuvastas enesetapu, Eestis algasid kohe jutud valitsuse tellitud mõrvast. Siiani!
Koduloolasele polnud kaua selge seegi, mis 1934. aasta novembris Rikavere-Perila vahel toimus. Kindel oli vaid see, et lennuk seisis põllul. Rohkem külarahvas näha ei saanud. Tegelikkus oli põnevam, kui räägiti. Keegi ei teadnud, et 11. novembril toodi Artur Sirk vanglast otse siia. Neli ööpäeva seikles mees Pikavere-Perila vahelises võsas ja magas kahes heinaküünis.
Viimasel aastakümnel olen lugenud mitmeid mälestusi ja Tarmo Pikneri raamatut „Põgenemine. Surm Echternachis“, mis ilmus 2023. aastal. Kindlad kuupäevad ja osalenute mälestused võimaldavad tõepäraselt taastada 90 aasta taguseid sündmusi Pikaveres-Perilas.
Sombuse 11. novembri päeva pärastlõunal sõitis sinine tõldauto Patarei vangla värava ette. Roolis oli sõjaväe reservlendur Nikolai Tuiman. Valvur avas värava ja Artur Sirk jooksis autosse, valvur sulges värava ja tegi sama. See toimus ootamatult ja kiiresti. Paanika vanglas tekkis, kui auto oli Tallinnast väljas ja peagi Pikavere-Perila vahelisel metsateel. Artur Sirk väljus ja auto kadus teist teed linna tagasi. Aleksander Vildi nimeline mees võttis Artur Sirgu vastu ja varjuti endises Pikavere mõisa rehes, mis nüüd on talumehe heinakuur.
Eralennuk oli põllul ja lendurid tegid aega parajaks Perila mõisas. Üks meestest Heinz von Unger-Sternberg oli Perila mõisakeskuse omaniku Sternbergi lähisugulane. Perila Sternberg oli tuntud kui sügavalt kibestunud mees maaseaduse ja mõisast ilmajäämise pärast. Väljalend pidi toimuma aovalgel. Öösel läks Aleksander Vilt kontrollreidile lennuki juurde ja Perila mõisa. Pool tundi tagasi olid lendurid arreteeritud ja ära viidud. Plaan oli nurjunud ja oht tabatuks saada kasvanud. Mehed jätsid varjupaiga kohe maha ja leidsid uue heinaküüni Paraspõllu puisniidult. See pidi asuma praeguse Paraspõllu looduskaitseala edelaserval, Seli küla heinamaadel. Need küünid hävinesid 60-70 aastat tagasi.
Tallinnaga sidepidamiseks oli määratud koht, kuhu teated jätta. Hommikul läks Aleksander Vilt sinna teadet viima lennu ärajäämisest. Koht asus Tartu maanteelt läbi Pikavere Raasikule suunduva maantee 9. kilomeetri posti juures. Samast läks kõrvaltee talude juurde.
Koht on praegu täpselt tuvastatav. 9. kilomeetripost on nihkunud 400 meetrit Raasiku poole mitmete teeõgvendamiste käigus. Ajalooline punkt asub Pikavere ja Perila mõisade piiril.
Aleksander Vildi viidud sõnum jõudis sama päeva, 12. novembri õhtuks Tallinnas Hans Parise kätte. Hans Paris oli salaoperatsiooni peaorganisaator – ise kaitseministeeriumi töötaja. Algas järgmise katse kavandamine. Aleksander Vilt jättis 13. novembril Artur Sirgu Paraspõllu küüni ja lahkus Tallinna. Oli teadmatus, 9. kilomeetril sõnumit polnud. Hans Parise saadikud saabusid 14. novembril. Ülesanne oli ohtlik, kuid Artur Sirk leiti kiiresti. Lepiti kokku ja öösel vastu 15. novembrit viidi ta Pikavere-Perila radadelt Tallinna salakorterisse. Koduloolasele huvitav etapp sai läbi.
Tallinnas redutas Artur Sirk rahulikult. Politsei aktiivsust jahutati teadetega Soomest, et meest on seal nähtud. Tõele ei vastanud ka lood Artur Sirgu paadiga põgenemisest. Ta viid autoga üle piiri Valgas ja 3. detsembril Ventspilsist laevaga Soome.