Rah­vu­sar­hiiv oo­tab va­ba­taht­lik­ke ap­pi val­la­koh­tu­te ühis­loo­mes kaa­sa löö­ma

138
Fotograaf Heinrich Tiidermanni lavastatud Peningi vallakohtu väliistung. Tiidermann (vasakult esimene) oli ise Peningi vallakirjutaja. Kogu: Tallinna Linnamuuseum

SVEN-OLAV PAAVEL

Rah­vu­sar­hiiv on loo­nud vee­bi­kesk­kon­na, mil­les igaüks saab kaa­sa lüüa aja­loo­lis­te val­la­koh­tu­te pro­to­kol­li­de si­ses­ta­mi­sel. Val­la­koh­tu­te pro­to­kol­li­de näol on te­gu ko­du­kan­di aja­loo sei­su­ko­halt ülio­lu­lis­te aja­looal­li­ka­te­ga, mis on aas­taid ta­ga­si Rah­vu­sar­hii­vis küll di­gi­tee­ri­tud, kui nen­de süs­te­maa­ti­li­ne ka­su­ta­mi­ne on pil­di­ma­ter­ja­li ku­jul ol­nud üks­ja­gu koh­ma­kas. See­tõt­tu on Rah­vu­sar­hii­vis loo­dud abi­va­hen­d, mil­lega loo­de­tak­se ko­ha­li­ke en­tu­sias­ti­de toel val­la­koh­tu pro­to­kol­lid transk­ri­bee­ri­da, ori­gi­naa­li­lä­he­da­sel ku­jul si­ses­ta­da ja mär­gen­da­da.

Pro­jek­ti lõpuks peaks val­mi­ma üle-Ees­ti­li­ne mas­siiv­ne teks­ti­kor­pus. Sel­le­ ka­su­tus­vald­kon­nad ja­gu­nevab eri­tead­las­te ra­ken­dus­test ku­ni ko­du­loo- ja su­gu­puu-uu­ri­ja­te­ni. Pro­jek­ti­ga või­vad ühi­ne­da kõik soo­vi­jad, see eel­dab kesk­mi­sel ta­se­mel ar­vu­tios­kust. Kesk­kond on lei­tav aad­res­sil www.ra.ee/vallakohtud, kus on ka välja pandud vajalik abimaterjal.

Kiiu valla vana kohtumaja asus praeguse Hinnu seafarmi kõrval. Kogu: Sven-Olav Paavel

Vallakohtute kujunemine Eestimaal
Vallakohtu mõistet kasutatakse nii rahvakeelse üldterminina kui ka erimõistena, millega tähistatakse talurahvakohtu konkreetset arenguetappi Eesti- või Liivimaal.

Vallakohtu mõiste hõlmab pikka perioodi alates esimestest eramõisate initsiatiivil loodud kohtukorraldustest 18. sajandi teisel poolel kuni 1918. aastani, mil vallakohus kui institutsioon Eestis kaotati.

Esimene vallakohus asutati Harjumaal Tuhala mõisas umbes 1750. aastal. Esimesed eratalurahvaõigusega asutatud vallakohtud toimisid kroonupoolse sekkumiseta ja põhinesid enamasti eramõisa suulisel tavaõigusel. Mõisaomanik oli see, kellele kuulus kohtuvõim. Eraõigus oli mõisniku koostatud, see kehtis tema maadel, mõisaomanik kinnitas ametisse vallakohtunikud ning ka kohtuotsused. Kohtuvõim oli mõisa omandiõiguse lahutamatu osa, õigus kohut pidada oli osa asjaõigusest.

Suur muutus toimus talurahva tsiviilõiguses 1802. aastal, kui koostati Eestimaa kubermangus talurahvaregulatiiv „Iggaüks“, mille alusel seati 1803. aasta kevadel kõigis Eestimaa eramõisates sisse vallakohus. Riik oli siis see, kes kirjutas kubermangu eramõisatele ette vallakohtu loomise vajaduse, pannes aluse talurahvakohtu kui õigusemõistmise süsteemi kujunemisele. Nende aegade vallakohtute tegemistest on teave äärmiselt napp, kuid näiteks Kiiu mõisast on säilinud uhke vapikujuline vallakohtuniku ametimärk aastast 1803.

Järgmine lehekülg Eestimaa talurahva tsiviilelus keerati ette 1816. aasta talurahvaseadusega, mis määras talurahvakohtu korralduse Eestimaa kubermangus järgnevaks 50 aastaks.

1866. aasta vallareformiga vabanes vald kui omavalitsusüksus mõisa eestkoste alt. Eestimaa kubermangus taasasutati vallakohtu funktsioon kogukonnakohtu näol. Reformi tulemusel tekkis valla omavalitsuse funktsioon: kogukonnakohtu pädevusse jäid kohtuasjad, haldus- ja majandusasjad läksid üle sama reformi alusel moodustatud vallavalitsustele. Seaduse järgi tuli kohtumajad mõisa maadelt üle viia kogukonnamaadele. 1866. aasta vallaseaduse alusel valis valla täiskogu vallakohtu liikmed kolmeks aastaks. Vallakohtunikke kinnitas ametisse kohalik kihelkonnakohus, mitte enam mõisaomanik. Kirjutajaks oli enamasti kohalik koomeister. Mitmel pool paikneski vallakohus esiotsa koolimajaga sama katuse all.

1889. aasta kohtu- ja talurahvaasutuste reformiga kehtestati kõigis Balti kubermangudes ühtsed talurahvaseadused. Kohtureformi tulemusena muutusid vallakohtud riikliku justiitssüsteemi osaks. Talurahvakohtu teiseks instantsiks loodi ülemtalurahvakohus.

1918. aastal seisuslikud kohtud kaotati ning valla- ja ülemtalurahvakohtud likvideeriti. Seni vallamajade juures olnud kohtufunktsioon (mis lahendas väiksemaid kuritegusid, pärandiküsimusi, omavahelisi lepinguid jne) läks üle rahukohtutele. 1919. aastal taasasutatud vallakohtud tegutsesid vaid eestkoste- ja hoolekandeasutustena.

Mis on vallakohtute protokollid?
Valdavalt hakati protokolliraamatuid pidama pärast 1866. aasta vallareformi, kuigi üksikud protokolle leidub ka varasemast ajast. Vallakohtutes lahendati kõik väiksemad tüliküsimused, aktide raamatusse said kirja talupoegade vahel sõlmitud ostu-müügi tehingud, pärandusega seotud lepingud jne. Protokolliraamatuid peeti kindla formulari alusel ja nende korrektset pidamist käis kõrgem instants (kihelkonnakohtu peavanem) revideerimas.

Seetõttu on tegu väga usaldusväärsete allikatega, mis annavad 19. sajandi talupoegade elust-olust detailirohke ja värvika pildi. Mitme projektis osaleja sõnul on protokollide puhul tegu kaasahaarava lugemismaterjaliga. Kohtukirjutaja pidi kohtualuse või tunnistaja ütluse üles kirjutama võimalikult täpselt, mistõttu on protokollide näol tegu tõepoolest justkui 19. sajandi „Õnne 13″ stiilis külaelu episoodide kirjeldustega.

Rahvusarhiiv näeb projektiga seoses lisaks protokollide populariseerimisele aga mitmeid teaduslikke väljundeid, eeskätt ajaloo ja keeleteaduse valdkonnas. Digiteeritav tekst sisestatakse süsteemi võimalikult originaalilähedaselt, kõik koha- ja isikunimed märgendatakse, protokollid klassifitseeritakse temaatiliselt. Tartu Ülikooli keeleteadlase Maarja-Liisa Pilviku sõnul peegeldavad vallakohtu protokollid 19. sajandi Eesti kirjakeele kujunemise protsessi.

Kuusalu kihelkonna protokolle on hulgaliselt sisestanud keeleteadlane Kadri Vider, kes märgib: „Minagi hakkasin sisestama algul sellepärast, et oleks masinloetaval digikujul rohkem keelematerjali, aga töö edenedes sain ma aru, et lisaks muule on protokollid ka väga haarav lugemisvara. Millised draamad ja inimsuhted avanesid neid lugedes! Kohati oli nii põnev, et kuigi kirjutaja käekirja oli dešifreerida kaunis tülikas, siis pooleli ka ei saanud jätta, sest tahtsid ikka teada, mille eest peksa anti ja kui erinevalt üht ja sama olukorda enda kasuks esitleti.“

Kadri Vider: „19. sajandi II pool ja 20. sajandi algus oli alles ühtse eesti kirjakeele kujunemise tormiline arenguetapp, kus eesti keelt hakkasid kirja panema inimesed, kellele see oli emakeel ja igapäevane suulise suhtluse keel. Varasemad kirjaviisid olid ju välja mõelnud saksa päritolu vaimulikud ja õpetlased (niinimetatud vana kirjaviis, mis tugines saksa kirjakeele hääldusreeglitel) ja seda õpetati ka rahvakoolis, kuni Kuusalu pastori Ahrensi algatuseni võeti kasutusele uuem, soome eeskujul häälduspärane eesti kirjaviis, mida suuremate muudatusteta kasutatakse tänapäevani. Kõik need tegurid – üleminek vanalt uuele kirjaviisile, vallakirjutajate endi keeleline ja murdetaust ning keelekõrv, mis püüdis kohtualuste või tunnistajate ütlused võimalikult algupäraselt kirja panna – teevad protokollidest väärtusliku uurimismaterjali paljude keeleteaduse harude jaoks.“

Vallakohtute arhiividest on üle Eesti säilinud vaid ligikaudu pooled. Paljud vallaarhiivid hävisid veel II maailmasõja ajal (Harjumaal näiteks Anija ja Raasiku vallaarhiivid). Tasub ka tähele panna, et väikevaldade materjalid võivad olla arhiivis paigutatud valdade liitmisel tekkinud suuremate valdade alla. Kunagi Kuusalu kihelkonda kuulunud valdade materjalid võivad praegu paikneda sootuks teises kihelkonnas. Näiteks Kodasoo ja Rummu materjalid leiab Jõelähtme all. Vähesed Kiiu valla säilinud materjalid leiab Kolga vallaarhiivi fondis.

Praeguse Raasiku valla aladel paiknenud vallakohtutest on säilinud Peningi, Pikavere ja Kiviloo protokolliraamatuid. Kõige ulatuslikumalt säilinud vallakohtute arhiivid on Kõnnu ja Kolga vallas.

Väl­ja­võt­teid koh­tu­te pro­to­kol­li­dest

Ka­he­jalg­ne ho­bu­ne (Loo, 1880)
Loo mõi­sa wa­lit­se­ja kae­bas, et wa­ba­dik Hans An­ton on wiim­sel teo pää­wal mõi­sas jä­me­da sõ­na­de­ga här­ra was­tu hak­kand ja poo­li­ku pää­wa­ga mõi­sast ära tul­nud. Et­te as­tus Mae wa­ba­dik Hans An­ton ja üt­les, et te­ma on mi­ne­wa kord teo­pää­wal mõi­sas haig­la­ne ol­nud. Te­da pan­dud ühe­ra­ta­ga kär­ru­ga keld­ri lae pe­le lii­wa kär­ru­ta­ma. Te­ma üt­lend na­gu isee­ne­se­le: „Hul on kül! Ma pean na­gu ho­bu­ne ole­ma. Se­da tööd ei jõua ini­me­ne ära te­ha!” Hä­ra kuul­nud se­da ja üt­lend: „Sa pead tä­na mi­nu ka­he­jalg­ne ho­bu­ne ole­ma.” Te­ma tul­nud lõu­nest ko­du.

Kol­ga mõi­sa­pe­re lei­vaah­ju roo­ja­mi­ne (Kol­ga, 1871)
Kae­bas Kol­ga Mõi­sa­wa­lit­se­ja Kel­ler, et Mõi­sa­pe­re lei­waah­just ini­me­se roo­ja on lei­tud, kui ka et ah­ju pealt ma­ha on kus­tud ja an­dis ni­med üles, kes öö­sel ni­me­tud toas on ma­ga­nud, ni­melt tal­li­pois Jü­ri Lin­de­man, hoos­te­pois Kaa­rel Laew, ane­de­pois Tõ­nu Sank­man ja wai­nu­pois Jü­ri Pa­ju­pu. Pea­le üle­mal tä­hen­dud hä­be­ma­ta töö pea­wad ni­me­tud poi­sid Mõi­sa wa­ne­ma­te was­tu sõ­na­kuul­ma­tud ja was­ta­li­sed ole­ma. Et­te sai kut­su­tud: Jü­ri Lin­de­man was­tab, te­ma on ah­ju peal ma­ga­nud ja sealt ol­la kut­sar te­da ho­mi­ku üles­se aea­nud ja tal­li juu­re läi­nud. Tal­list ta­ga­si tul­les ol­la ta ini­me­se roo­ja hai­su toas tun­nud ja Jü­ri Pa­ju­pu on öö­sel ah­ju ees ma­ga­nud. Kaa­rel Laew tun­nis­tab en­nast oma woo­dis ma­ga­nud ole­wad, mis ka tei­sed poi­sid tõe üt­le­wad ole­ma. Tõ­nu Sank­man tun­nis­tab en­nast ah­ju pealt ku­si­jaks, mis ras­ke une lä­bi ol­la sün­di­nud. Jü­ri Pa­ju­pu üt­leb en­nast ah­ju ees ma­ga­nud ole­ma, aga sal­gab ah­ju roo­jas­tust en­ne­sest ära. Ome­ti ar­wa­wad kolm esi­mist pois­si ni­me­tud roo­jas­tust Jü­ri Pa­ju­pu töö ole­ma.

Pe­nin­gi la­ka­lu­gu (Pe­nin­gi, 1885)
As­tus Koh­tu et­te Ann Mä­ra ja üt­les: Hans Pouk tul­li mo ju­re öse ja hei­tis mo ju­re lih­ha­li­kult wäg­gi­se. Sai Hans Pouk et­te kut­su­tud. Te­ma üt­les: ja ma kä­si­sin kül sel hööl Ot­ti lak­kas ja wõt­sin tult tik­kust ag­ga An­ne ju­res ma ei käi­nud, heit­sin Ot­ti Li­so ju­re mag­ga­ma. Said nem­mas suud suud was­to pan­tud. Ann üt­les: ja sin­na tul­lid mo ju­re wäg­gi­si. H. Pouk üt­les: ei ma ol­le sin­no ju­re sa­nud min­na, läk­sin Li­so ju­re ja wõt­sin kamp­so­ni sel­jast är­ra ja mag­ga­sin ho­mi­ko­ni seal la­kas. Ot­sus: koh­hus mõis­tis Hans Pou­ki­le sel­le et­te 25 ho­pi wit­so, et ta lak­kas tult wõt­tis ja sel­le lol­li tüt­ru­ku ju­res käis ja kui A. Mä­ra käi­ma­pea­le saab, siis Hans Pouk peab sed­da was­tot­ta­ma. Wit­sad said kät­te an­tud.

Kan­ge ema Ju­min­dalt pan­di puu­ri (Kol­ga, 1873)
Tul­li et­te Ju­min­dalt Ju­la Jung­west ja kae­bas, et te­ma poeg Ju­han ol­la te­da ene­se juu­rest ära aea­nud, et ei ta­ha emat toi­ta. Kos­tab pea­le kae­ba­taw poeg Ju­han Jung­west, et te­ma ei ole oma emat mit­te ene­se juu­rest ära aea­nud, waid lu­bab emat nii kaua oma juu­res pi­da­da, kui te­ma elab, aga et ema po­ja tun­nis­tust wa­leks ajas, sai­wad tun­nis­me­hed et­te kut­su­tud ja neilt kuu­la­tud, kum­mal roh­kem süüd peaks ole­ma. Tun­nis­ta­sid ni­me­tud me­hed, et süüd kü­lalt mõ­le­mil on, aga siis­ki suu­rem sü ol­la emal see lä­bi, et su­gu­gi oma las­te­ga ko­ku ei le­pi. Koh­tu ot­sus: et wa­na ema oma kan­ge sü­da­me­ga oma las­te­ga ei taht­nud le­pi­da sai te­ma ka­heks pää­waks puu­ri pan­dud.

„Leh­ma­nar­ri­jaks” sõi­ma­mi­ne (Kol­ga, 1887)
Tu­li et­te Krah­wi här­ra jää­ger Eduard Dre­sen 22 aw ja kae­bab, et nen­de ma­jas elav moo­na­me­he Jaa­gup Tein­ber­gi nae­ne Ann nen­de ra­hu ala­ti­se sõi­ma­mi­se lä­bi rik­ku­da ja oma tua eest teis­te kae­wu tee aja­ga kin­ni pan­nud, pea­le sel­le te­ma (Eduar­di) wen­da Ju­han­nest ro­pus­te sõi­ma­nud (leh­ma­nar­ri­jaks). Kae­wa­taw Ann Tein­berg 42 aw tun­nis­tab, et te­ma ol­la oma tua eest tee sel­le­pä­rast kin­ni pan­nud, et jääg­ri koe­rad te­ma ja ta las­te kal­la­le kip­pu­nud. Tei­seks ei ol­la te­ma mit­te jääg­rid sõi­ma­nud, vaid wii­ma­sed sõi­ma­nud te­da „pas­ke­ri hoo­raks“. Tu­li koh­tu kä­su pea­le tun­nis­ta­jaks Ann Lii­berg 43 aw, kes teab ütel­da: „Mi­na just suurt awa­li­ku sõi­ma­mist ei ole kuul­nud, kuid ühel­pää­wal lüp­sis An Tein­berg oma sahw­ri ot­sas leh­ma ja üt­les leh­ma­le: ära kar­da, ega Just tu­le. Pä­rast hüü­dis kar­jast: tu­le aja leh­mad ära, jääg­ri Just nar­rib leh­mad ära.”

Uu­ri see­bi­lu­gu (Kol­ga, 1871)
Kae­ba­sid Uh­rist Isa­ku te­niad tüd­ru­kud Mad­li ja An Tal­bak, et pe­re­nae­ne Ma­ri Peel­baum rii­de­pe­se­mi­se juu­res nen­de­ga ol­la ta­pel­nud see­bi tük­ki pä­rast, mis pe­re­nae­se üt­le­mi­se jä­rel wee sees on pi­dand li­gu­ne­ma, mis aga mi­te ei ole ol­nud. Kui ni­me­tud tüd­ru­kud pe­re­nae­se ta­pe­lust see­lä­bi on püüd­nud wai­gis­ta­da, et seep ol­la ise ene­sest il­ma li­gu­ne­ma­ta tü­ma ja peh­me, siis ol­la pe­re­nae­ne Mad­lit leh­maks sõi­mand, kel­le jä­re­le kõik kü­la me­hed jooks­ma. Kui ni­me­tud tüd­ruk see­pea­le ol­la was­ta­nud: „Mis sa mind il­maae­gu sõi­mad, kui ma nii­su­gu­ne olek­sin ol­nud, eks ma siis oleks ka si­nu me­he ja si­nu po­ja­ga üh­te nõus­se heit­nud, kui nad mi­nu juur­de kip­pu­sid.“ Siis ol­la pe­re­nae­ne An­ne­le kap­pa­ga see­bi­wet was­tu sil­mi wis­kand ja pea­le se­da Mad­lit kolm kor­da ja An­ne kaks kor­da was­tu sil­mi rus­ki­ka­ga löö­nud, et silm näust we­ri wäl­ja on tul­nud.

Eelmine artikkelRan­na­kee­le aa­bits „Kee­le­te­gu 2021“ lõ­puü­ri­tu­sel
Järgmine artikkelSoo­me ja Lä­ti et­te­võt­jad tut­vu­sid kolleegidega Ida-Harjust