
SVEN-OLAV PAAVEL
Rahvusarhiiv on loonud veebikeskkonna, milles igaüks saab kaasa lüüa ajalooliste vallakohtute protokollide sisestamisel. Vallakohtute protokollide näol on tegu kodukandi ajaloo seisukohalt ülioluliste ajalooallikatega, mis on aastaid tagasi Rahvusarhiivis küll digiteeritud, kui nende süstemaatiline kasutamine on pildimaterjali kujul olnud üksjagu kohmakas. Seetõttu on Rahvusarhiivis loodud abivahend, millega loodetakse kohalike entusiastide toel vallakohtu protokollid transkribeerida, originaalilähedasel kujul sisestada ja märgendada.
Projekti lõpuks peaks valmima üle-Eestiline massiivne tekstikorpus. Selle kasutusvaldkonnad jagunevab eriteadlaste rakendustest kuni koduloo- ja sugupuu-uurijateni. Projektiga võivad ühineda kõik soovijad, see eeldab keskmisel tasemel arvutioskust. Keskkond on leitav aadressil www.ra.ee/vallakohtud, kus on ka välja pandud vajalik abimaterjal.

Vallakohtute kujunemine Eestimaal
Vallakohtu mõistet kasutatakse nii rahvakeelse üldterminina kui ka erimõistena, millega tähistatakse talurahvakohtu konkreetset arenguetappi Eesti- või Liivimaal.
Vallakohtu mõiste hõlmab pikka perioodi alates esimestest eramõisate initsiatiivil loodud kohtukorraldustest 18. sajandi teisel poolel kuni 1918. aastani, mil vallakohus kui institutsioon Eestis kaotati.
Esimene vallakohus asutati Harjumaal Tuhala mõisas umbes 1750. aastal. Esimesed eratalurahvaõigusega asutatud vallakohtud toimisid kroonupoolse sekkumiseta ja põhinesid enamasti eramõisa suulisel tavaõigusel. Mõisaomanik oli see, kellele kuulus kohtuvõim. Eraõigus oli mõisniku koostatud, see kehtis tema maadel, mõisaomanik kinnitas ametisse vallakohtunikud ning ka kohtuotsused. Kohtuvõim oli mõisa omandiõiguse lahutamatu osa, õigus kohut pidada oli osa asjaõigusest.
Suur muutus toimus talurahva tsiviilõiguses 1802. aastal, kui koostati Eestimaa kubermangus talurahvaregulatiiv „Iggaüks“, mille alusel seati 1803. aasta kevadel kõigis Eestimaa eramõisates sisse vallakohus. Riik oli siis see, kes kirjutas kubermangu eramõisatele ette vallakohtu loomise vajaduse, pannes aluse talurahvakohtu kui õigusemõistmise süsteemi kujunemisele. Nende aegade vallakohtute tegemistest on teave äärmiselt napp, kuid näiteks Kiiu mõisast on säilinud uhke vapikujuline vallakohtuniku ametimärk aastast 1803.
Järgmine lehekülg Eestimaa talurahva tsiviilelus keerati ette 1816. aasta talurahvaseadusega, mis määras talurahvakohtu korralduse Eestimaa kubermangus järgnevaks 50 aastaks.
1866. aasta vallareformiga vabanes vald kui omavalitsusüksus mõisa eestkoste alt. Eestimaa kubermangus taasasutati vallakohtu funktsioon kogukonnakohtu näol. Reformi tulemusel tekkis valla omavalitsuse funktsioon: kogukonnakohtu pädevusse jäid kohtuasjad, haldus- ja majandusasjad läksid üle sama reformi alusel moodustatud vallavalitsustele. Seaduse järgi tuli kohtumajad mõisa maadelt üle viia kogukonnamaadele. 1866. aasta vallaseaduse alusel valis valla täiskogu vallakohtu liikmed kolmeks aastaks. Vallakohtunikke kinnitas ametisse kohalik kihelkonnakohus, mitte enam mõisaomanik. Kirjutajaks oli enamasti kohalik koomeister. Mitmel pool paikneski vallakohus esiotsa koolimajaga sama katuse all.
1889. aasta kohtu- ja talurahvaasutuste reformiga kehtestati kõigis Balti kubermangudes ühtsed talurahvaseadused. Kohtureformi tulemusena muutusid vallakohtud riikliku justiitssüsteemi osaks. Talurahvakohtu teiseks instantsiks loodi ülemtalurahvakohus.
1918. aastal seisuslikud kohtud kaotati ning valla- ja ülemtalurahvakohtud likvideeriti. Seni vallamajade juures olnud kohtufunktsioon (mis lahendas väiksemaid kuritegusid, pärandiküsimusi, omavahelisi lepinguid jne) läks üle rahukohtutele. 1919. aastal taasasutatud vallakohtud tegutsesid vaid eestkoste- ja hoolekandeasutustena.
Mis on vallakohtute protokollid?
Valdavalt hakati protokolliraamatuid pidama pärast 1866. aasta vallareformi, kuigi üksikud protokolle leidub ka varasemast ajast. Vallakohtutes lahendati kõik väiksemad tüliküsimused, aktide raamatusse said kirja talupoegade vahel sõlmitud ostu-müügi tehingud, pärandusega seotud lepingud jne. Protokolliraamatuid peeti kindla formulari alusel ja nende korrektset pidamist käis kõrgem instants (kihelkonnakohtu peavanem) revideerimas.
Seetõttu on tegu väga usaldusväärsete allikatega, mis annavad 19. sajandi talupoegade elust-olust detailirohke ja värvika pildi. Mitme projektis osaleja sõnul on protokollide puhul tegu kaasahaarava lugemismaterjaliga. Kohtukirjutaja pidi kohtualuse või tunnistaja ütluse üles kirjutama võimalikult täpselt, mistõttu on protokollide näol tegu tõepoolest justkui 19. sajandi „Õnne 13″ stiilis külaelu episoodide kirjeldustega.
Rahvusarhiiv näeb projektiga seoses lisaks protokollide populariseerimisele aga mitmeid teaduslikke väljundeid, eeskätt ajaloo ja keeleteaduse valdkonnas. Digiteeritav tekst sisestatakse süsteemi võimalikult originaalilähedaselt, kõik koha- ja isikunimed märgendatakse, protokollid klassifitseeritakse temaatiliselt. Tartu Ülikooli keeleteadlase Maarja-Liisa Pilviku sõnul peegeldavad vallakohtu protokollid 19. sajandi Eesti kirjakeele kujunemise protsessi.
Kuusalu kihelkonna protokolle on hulgaliselt sisestanud keeleteadlane Kadri Vider, kes märgib: „Minagi hakkasin sisestama algul sellepärast, et oleks masinloetaval digikujul rohkem keelematerjali, aga töö edenedes sain ma aru, et lisaks muule on protokollid ka väga haarav lugemisvara. Millised draamad ja inimsuhted avanesid neid lugedes! Kohati oli nii põnev, et kuigi kirjutaja käekirja oli dešifreerida kaunis tülikas, siis pooleli ka ei saanud jätta, sest tahtsid ikka teada, mille eest peksa anti ja kui erinevalt üht ja sama olukorda enda kasuks esitleti.“
Kadri Vider: „19. sajandi II pool ja 20. sajandi algus oli alles ühtse eesti kirjakeele kujunemise tormiline arenguetapp, kus eesti keelt hakkasid kirja panema inimesed, kellele see oli emakeel ja igapäevane suulise suhtluse keel. Varasemad kirjaviisid olid ju välja mõelnud saksa päritolu vaimulikud ja õpetlased (niinimetatud vana kirjaviis, mis tugines saksa kirjakeele hääldusreeglitel) ja seda õpetati ka rahvakoolis, kuni Kuusalu pastori Ahrensi algatuseni võeti kasutusele uuem, soome eeskujul häälduspärane eesti kirjaviis, mida suuremate muudatusteta kasutatakse tänapäevani. Kõik need tegurid – üleminek vanalt uuele kirjaviisile, vallakirjutajate endi keeleline ja murdetaust ning keelekõrv, mis püüdis kohtualuste või tunnistajate ütlused võimalikult algupäraselt kirja panna – teevad protokollidest väärtusliku uurimismaterjali paljude keeleteaduse harude jaoks.“
Vallakohtute arhiividest on üle Eesti säilinud vaid ligikaudu pooled. Paljud vallaarhiivid hävisid veel II maailmasõja ajal (Harjumaal näiteks Anija ja Raasiku vallaarhiivid). Tasub ka tähele panna, et väikevaldade materjalid võivad olla arhiivis paigutatud valdade liitmisel tekkinud suuremate valdade alla. Kunagi Kuusalu kihelkonda kuulunud valdade materjalid võivad praegu paikneda sootuks teises kihelkonnas. Näiteks Kodasoo ja Rummu materjalid leiab Jõelähtme all. Vähesed Kiiu valla säilinud materjalid leiab Kolga vallaarhiivi fondis.
Praeguse Raasiku valla aladel paiknenud vallakohtutest on säilinud Peningi, Pikavere ja Kiviloo protokolliraamatuid. Kõige ulatuslikumalt säilinud vallakohtute arhiivid on Kõnnu ja Kolga vallas.
Väljavõtteid kohtute protokollidest
Kahejalgne hobune (Loo, 1880)
Loo mõisa walitseja kaebas, et wabadik Hans Anton on wiimsel teo pääwal mõisas jämeda sõnadega härra wastu hakkand ja pooliku pääwaga mõisast ära tulnud. Ette astus Mae wabadik Hans Anton ja ütles, et tema on minewa kord teopääwal mõisas haiglane olnud. Teda pandud üherataga kärruga keldri lae pele liiwa kärrutama. Tema ütlend nagu iseenesele: „Hul on kül! Ma pean nagu hobune olema. Seda tööd ei jõua inimene ära teha!” Hära kuulnud seda ja ütlend: „Sa pead täna minu kahejalgne hobune olema.” Tema tulnud lõunest kodu.
Kolga mõisapere leivaahju roojamine (Kolga, 1871)
Kaebas Kolga Mõisawalitseja Keller, et Mõisapere leiwaahjust inimese rooja on leitud, kui ka et ahju pealt maha on kustud ja andis nimed üles, kes öösel nimetud toas on maganud, nimelt tallipois Jüri Lindeman, hoostepois Kaarel Laew, anedepois Tõnu Sankman ja wainupois Jüri Pajupu. Peale ülemal tähendud häbemata töö peawad nimetud poisid Mõisa wanemate wastu sõnakuulmatud ja wastalised olema. Ette sai kutsutud: Jüri Lindeman wastab, tema on ahju peal maganud ja sealt olla kutsar teda homiku ülesse aeanud ja talli juure läinud. Tallist tagasi tulles olla ta inimese rooja haisu toas tunnud ja Jüri Pajupu on öösel ahju ees maganud. Kaarel Laew tunnistab ennast oma woodis maganud olewad, mis ka teised poisid tõe ütlewad olema. Tõnu Sankman tunnistab ennast ahju pealt kusijaks, mis raske une läbi olla sündinud. Jüri Pajupu ütleb ennast ahju ees maganud olema, aga salgab ahju roojastust ennesest ära. Ometi arwawad kolm esimist poissi nimetud roojastust Jüri Pajupu töö olema.
Peningi lakalugu (Peningi, 1885)
Astus Kohtu ette Ann Mära ja ütles: Hans Pouk tulli mo jure öse ja heitis mo jure lihhalikult wäggise. Sai Hans Pouk ette kutsutud. Tema ütles: ja ma käsisin kül sel hööl Otti lakkas ja wõtsin tult tikkust agga Anne jures ma ei käinud, heitsin Otti Liso jure maggama. Said nemmas suud suud wasto pantud. Ann ütles: ja sinna tullid mo jure wäggisi. H. Pouk ütles: ei ma olle sinno jure sanud minna, läksin Liso jure ja wõtsin kampsoni seljast ärra ja maggasin homikoni seal lakas. Otsus: kohhus mõistis Hans Poukile selle ette 25 hopi witso, et ta lakkas tult wõttis ja selle lolli tütruku jures käis ja kui A. Mära käimapeale saab, siis Hans Pouk peab sedda wastottama. Witsad said kätte antud.
Kange ema Jumindalt pandi puuri (Kolga, 1873)
Tulli ette Jumindalt Jula Jungwest ja kaebas, et tema poeg Juhan olla teda enese juurest ära aeanud, et ei taha emat toita. Kostab peale kaebataw poeg Juhan Jungwest, et tema ei ole oma emat mitte enese juurest ära aeanud, waid lubab emat nii kaua oma juures pidada, kui tema elab, aga et ema poja tunnistust waleks ajas, saiwad tunnismehed ette kutsutud ja neilt kuulatud, kummal rohkem süüd peaks olema. Tunnistasid nimetud mehed, et süüd külalt mõlemil on, aga siiski suurem sü olla emal see läbi, et sugugi oma lastega koku ei lepi. Kohtu otsus: et wana ema oma kange südamega oma lastega ei tahtnud lepida sai tema kaheks pääwaks puuri pandud.
„Lehmanarrijaks” sõimamine (Kolga, 1887)
Tuli ette Krahwi härra jääger Eduard Dresen 22 aw ja kaebab, et nende majas elav moonamehe Jaagup Teinbergi naene Ann nende rahu alatise sõimamise läbi rikkuda ja oma tua eest teiste kaewu tee ajaga kinni pannud, peale selle tema (Eduardi) wenda Juhannest ropuste sõimanud (lehmanarrijaks). Kaewataw Ann Teinberg 42 aw tunnistab, et tema olla oma tua eest tee sellepärast kinni pannud, et jäägri koerad tema ja ta laste kallale kippunud. Teiseks ei olla tema mitte jäägrid sõimanud, vaid wiimased sõimanud teda „paskeri hooraks“. Tuli kohtu käsu peale tunnistajaks Ann Liiberg 43 aw, kes teab ütelda: „Mina just suurt awaliku sõimamist ei ole kuulnud, kuid ühelpääwal lüpsis An Teinberg oma sahwri otsas lehma ja ütles lehmale: ära karda, ega Just tule. Pärast hüüdis karjast: tule aja lehmad ära, jäägri Just narrib lehmad ära.”
Uuri seebilugu (Kolga, 1871)
Kaebasid Uhrist Isaku teniad tüdrukud Madli ja An Talbak, et perenaene Mari Peelbaum riidepesemise juures nendega olla tapelnud seebi tükki pärast, mis perenaese ütlemise järel wee sees on pidand ligunema, mis aga mite ei ole olnud. Kui nimetud tüdrukud perenaese tapelust seeläbi on püüdnud waigistada, et seep olla ise enesest ilma ligunemata tüma ja pehme, siis olla perenaene Madlit lehmaks sõimand, kelle järele kõik küla mehed jooksma. Kui nimetud tüdruk seepeale olla wastanud: „Mis sa mind ilmaaegu sõimad, kui ma niisugune oleksin olnud, eks ma siis oleks ka sinu mehe ja sinu pojaga ühte nõusse heitnud, kui nad minu juurde kippusid.“ Siis olla perenaene Annele kappaga seebiwet wastu silmi wiskand ja peale seda Madlit kolm korda ja Anne kaks korda wastu silmi ruskikaga löönud, et silm näust weri wälja on tulnud.