ANTS AA­MAN esit­leb Kuu­sa­lus oma jut­tu­de ja mä­les­tus­te ko­gu­mik­ku

ANTS AA­MA­NI raa­mat „Maa ja ar­mas­tus“ si­sal­dab ka ko­du­kan­di tõ­sie­lu­lu­gu „Nõm­meot­sa ta­lu tra­göö­dia“.

Tä­na­vu Ees­ti va­ba­rii­gi aas­ta­päe­val pre­si­den­dilt Ees­ti ta­lu­lii­ku­mi­se eden­da­ja­na Val­ge­tä­he IV klas­si tee­ne­te­mär­gi päl­vi­nud Ants Aa­man, Rät­se­pa ta­lu pe­re­mees Kur­si kü­last, kor­ral­dab 30. mail Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas en­da loo­min­gust koos­ta­tud esi­me­se raa­ma­tu esit­lu­se. Ko­gu­mi­ku „Maa ja ar­mas­tus“ pa­ni kok­ku Sir­je End­re kir­jas­tus SE&JS.

Raa­ma­tus on Ants Aa­ma­ni va­ra­se­mat, aja­leh­te­des-aja­kir­ja­des il­mu­nud ning se­ni aval­da­ma­ta loo­min­gut, ka au­hin­na­tud lü­hi­jutt „Kuues meel“ ning kuul­de­mäng „Po­lü­goon“. Sa­mu­ti Maa­le­hes aas­ta­te jook­sul il­mu­nud „Pii­bu­ju­tud“.

Põ­hi­lu­gu on au­to­ri sõ­nul ilu­kir­jan­dus­lik ju­tus­tus „Nõm­meot­sa ta­lu tra­göö­dia“, mis ka­jas­tab tões­ti­sün­di­nud võit­lust tal­lu röö­vi­ma tul­nud viie ve­ne sõ­du­ri­ga. Röö­vi­ta­vad olid Jo­han­nes ja Ida Ma­ria Hei­na­ru – au­to­ri va­nao­nu koos abi­kaa­sa­ga.

Nõm­meot­sa ta­lu­koht asub Kuu­sa­lu val­las Aru kü­las, nüüd­se Sood­la har­ju­tus­väl­ja­ku pii­ril. Nõm­meot­sa ta­lu­ma­ja vun­da­men­di vee­re­le on Ants Aa­man pai­gal­da­nud va­nao­nu auks mä­les­tus­ki­vi, mis se­ni on kir­ja­de­ta.

„Võit­lus toi­mus 1946. aas­ta mai­kuus ja se­da on mul­le küm­neid kor­di kir­jel­da­nud mi­nu va­nae­ma ja va­nai­sa ning ema ja isa, kes kõik sel­les osa­le­sid,” üt­leb Ants Aa­man.
„Olin ju­ba nai­se­mees, kui veel vii­ma­ti va­nao­nu­ga vest­le­sin ja võit­lu­ses abiks ol­nud puss­nu­ga oma käes hoid­sin,” li­sab ta.

Põh­ja­li­ku Nõm­meot­sa loo kir­ju­tas Ants Aa­man üle aas­ta ta­ga­si: „Tund­sin ko­hus­tust, ku­na on ai­nus elus ini­me­ne, kes se­da teab. Kü­sin lu­ge­ja­telt ar­va­must, mi­da võiks Nõm­meot­sa mä­les­tus­ki­vi tahv­li­le kir­ju­ta­da. Raa­ma­tu toi­me­ta­ja pa­kub: „Au Ees­ti­le, et üks ees­ti mees jul­ges nii vap­ralt või­del­da.” Es­malt oli va­nao­nu vap­rus lü­hi­dalt kir­jas ka 1990nda­te aas­ta­te al­gu­ses val­mi­nud loos „Kui kauaks jääb Ees­ti­maa Koit­jär­ve­ta“. Mih­kel Tiks, kes oli siis aja­kir­ja Vi­ker­kaar pea­toi­me­ta­ja, võt­tis loo tä­nu­ga vas­tu ja vars­ti saa­de­ti pos­ti va­hen­du­sel kül­jen­da­tud le­he­kül­jed tut­vu­mi­seks, saat­sin poog­nad mõ­nin­ga­te pa­ran­dus­te­ga ta­ga­si. Ent Vi­ker­kaa­re järg­mi­ses numb­ris lu­gu ei aval­da­tud. Sel­gus, et Mih­kel Tiks oli va­he­peal edu­ta­tud aja­kir­ja Tea­ter. Muu­si­ka. Ki­no pea­toi­me­ta­jaks ja aja­kir­ja Vi­ker­kaar järg­mi­ne noor pea­toi­me­ta­ja oli mu loo numb­rist väl­ja tõst­nud. Kui Mih­kel Tiksiga koh­tu­si­me, üt­les ta sel­le pea­le vaid ühe sõ­na: „Poi­si­ke.” Aga po­le hal­ba il­ma hea­ta, nüüd on Nõm­meot­sa lu­gu saa­nud raa­ma­tuks.”

Ants Aa­man peab po­ja Ants Aa­man juu­nio­ri­ga Hirv­li kü­las Ka­ru­kämb­la pii­ma­far­mi. Ta oli aas­taid ta­ga­si Ta­lu­rah­va Era­kon­na asu­ta­ja­lii­ge, prae­gu kuu­lub Ta­lu­pi­da­ja­te Kesk­lii­du nõu­ko­gus­se ja Ees­ti Maa­kar­ja kas­va­ta­ja­te Selt­si ju­ha­tus­se.

Ants Aa­man ju­tus­tab, et kir­ju­ta­mi­ne meel­dis ju­ba koo­lia­jal, ta kir­jan­deid loe­ti Lok­sa koo­lis ae­g-a­jalt klas­sis et­te. Hil­jem saa­tis aja­kir­jan­dus­lik­ke teks­te noor­te­le­he­le Sä­de ning pseu­do­nüü­mi all ar­tik­leid ja ves­teid Har­ju ra­joo­ni­leh­te. Ilu­kir­jan­dus­lik­ke teks­te hak­kas kir­ju­ta­ma siis, kui töö­tas pii­maau­to ju­hi­na. Lü­hi­jutt „Kuues meel“ aval­da­ti 1982. aas­tal Vil­jan­di ra­joo­ni­le­hes.

Te­ma üks tun­tu­maid teks­te on kuul­de­mäng „Po­lü­goon“, mil­le Aa­re Toik­ka la­vas­tas Ees­ti Raa­dio­teat­ris 1989. aas­tal. Aas­ta hil­jem la­vas­ta­ti „Po­lü­goon“ Köl­ni Raa­dio­teat­ris.