Ani­ja val­la­va­nem käis Uk­rai­na ar­mee­le au­tot vii­mas

„Mil­li­ne soo­jus ja tä­nu­lik­kus neist kiir­gab, kui uk­rain­la­sed saa­vad aru, et oled eest­la­ne. Üks memm tu­li tä­na­val meie juur­de ja tä­nas – ai­täh, et te eest­la­sed meid nii pal­ju toe­ta­te ja ai­ta­te,“ üt­les Ani­ja val­la­va­nem Rii­vo Noor, kes naa­sis äs­ja Kiie­vist.

Ta võt­tis möö­du­nud nä­da­laks puh­ku­se, et osa­le­da hu­ma­ni­taar­mis­sioo­nil, mil­le­ga vii­di Uk­rai­nas ko­du­maa eest võit­le­va­te­le sõ­du­ri­te­le au­to­sid. Ees­tist läk­sid möö­du­nud es­mas­päe­val tee­le 27 au­tot. Maas­ti­ku­au­tod oli Uk­rai­na sõ­du­ri­te jaoks ko­gu­nud sel­leks loo­dud üleilm­ne or­ga­ni­sat­sioon Na­fo. Na­fo Ees­ti üks eest­ve­da­ja on Rii­vo Noo­re hea sõ­ber Pee­ter Rik­ken.
„Kui ta kü­sis, kas ta­han kaa­sa min­na, ei kõ­hel­nud, üt­le­sin ko­he jah,“ sõ­nas Ani­ja val­la­va­nem.

Na­fo ko­gub an­ne­tu­si ko­gu maail­mast ning an­ne­tus­te eest os­te­tak­se rin­de­mees­te­le so­bi­vaid au­to­sid, mis tuuak­se Ees­tis­se. Siin need re­mon­di­tak­se, vär­vi­tak­se, täius­ta­tak­se ja saa­de­tak­se Uk­rai­na rin­de­le. Iga kuu lä­heb uus kon­voi, kok­ku on Na­fo kau­du Uk­rai­nas­se vii­dud üle 550 au­to. Ka need 27 ma­si­nat, pea­mi­selt ne­lik­veo­li­sed Toyo­ta Hi­lu­xid, mis hak­ka­sid möö­du­nud es­mas­päe­val viie-kuue kau­pa ko­lon­nis Ees­tist Uk­rai­na poo­le lii­ku­ma, olid siia too­dud eri rii­ki­dest. Ena­mus au­to­juh­te olid sa­mu­ti väl­jast­poolt Ees­tit – Ing­lis­maalt, Sak­sa­maalt, Bel­giast, kõi­ge kau­gem Amee­ri­kast.

Rii­vo Noor sel­gi­tas, et ma­si­naid ei saa­de­ta umb­mää­ra­selt Uk­rai­na sõ­ja­väe­le, vaid igal au­tol on ju­ba en­ne Ees­tist star­ti­mist oma­nik ole­mas – konk­reet­ne ük­sus või pa­tal­jon. Ma­si­nad saa­de­tak­se rin­del eri piir­kon­da­des­se. Au­to­des­se pan­di ka muud var­tus­tust – me­dit­sii­ni­tar­beid, kon­ser­ve.

Igas au­tos oli kaks meest: „Mi­na olin koos ühe Ees­ti me­he­ga, kes oli ka va­rem mi­tu kor­da Uk­rai­nas­se au­to­sid vii­nud. Meie au­to oli tul­nud Ing­lis­maalt ja oli pa­rem­pool­se roo­li­ga, see oli al­gu­ses üs­na har­ju­ma­tu. Sõit­si­me kor­da­möö­da, iga ka­he-ka­he ja poo­le tun­ni ta­gant oli va­he­tus ja tank­la­pea­tus. Nii sõit­si­me jär­jest 30 tun­di, Kiie­vis­se jõud­si­me tei­si­päe­va lõu­naks.“

Kiie­vis an­ti au­tod pu­has­tus­se, me­hed ma­ju­ta­ti ho­tel­li ning õh­tul kor­ral­da­sid Na­fo esin­da­jad nei­le tä­nuõh­tu­söö­gi.

Järg­mi­sel hom­mi­kul va­rus­ta­ti au­tod droo­ni­de­ga – need os­tis Na­fo Uk­rai­nast, sest droo­nid val­mis­ta­ti Uk­rai­nas. See­jä­rel an­ti ma­si­nad üle nei­le jä­re­le tul­nud sõ­du­ri­te­le: „Sõ­du­ri­te­ga teh­ti mee­dia jaoks in­terv­juud, sai­me ka ise nen­de­ga pi­sut rää­ki­da. Mees, kel­le­le mi­na au­to üle and­sin, on Uk­rai­na eest sõ­di­nud ala­tes no­vemb­rist 2015.“

Val­la­va­nem ju­tus­tas, ta veen­dus oma sil­ma­ga, et Uk­rai­na kaits­jad on vä­ga aa­te­li­sed ja suu­re missioonitundega me­hed, kes al­la ei an­na: „Nen­de ai­nus suur mu­re on, et rin­de­le oleks sõ­ja­me­hi juur­de va­ja. Rin­ne on seal ju ka pikk, li­gi­kau­du 1000 ki­lo­meet­rit.“

Sõ­jast rä­si­tud lin­na­des
Kol­ma­päe­va päe­val teh­ti Uk­rai­nas­se au­to­sid trans­por­ti­nud mees­te­le bus­sieks­kur­sioon Kiie­vi lä­he­das­se sõ­jast rä­si­tud kah­te lin­na.

„Sõit­si­me lä­bi pea­lin­nast mõ­ne­küm­ne ki­lo­meet­ri kau­gu­sel asu­va­te But­ša ja Bo­rod­jan­ka. Nä­gi­me poo­leks pom­mi­ta­tud ma­ju, mil­lel olid uk­sed-ak­nad lau­da­de­ga kin­ni löö­dud. Mit­te mis­ki muu ei reet­nud, et sealt on sõ­da üle käi­nud. Kui­gi uusi ma­ju ehi­ta­ma po­le ha­ka­tud, on kõik pu­rus­tus­te jäl­jed lik­vi­dee­ri­tud, pom­mi- või ra­ke­ti­ta­ba­mu­se saa­nud ma­ja­de ümb­rus kõik­jal kor­ras,“ rää­kis Rii­vo Noor.

Bo­rod­jan­kas ter­veks jää­nud ma­ja­des ela­vad ini­me­sed eda­si: „Ve­ne sõ­ja­vä­gi oli sealt möö­da pea­tä­na­vat tan­ki­de­ga lä­bi sõit­nud ja tu­lis­ta­nud ka­he­le poo­le elu­ma­ja­des­se. Ka need on nüüd re­mon­di­tud ja kroh­vi­tud.“

Bo­rod­jan­ka lin­nas vii­di kü­la­li­sed muu­seu­mis­se, ku­hu oli ko­gu­tud kõik­või­ma­lik­ku sõ­ja­ga seo­tut, näi­da­ti pil­te ja vi­deot, mis oli teh­tud siis, kui ve­ne sõ­ja­vä­gi lin­na tun­gis. „See oli või­gas,“ kom­men­tee­ris Rii­vo Noor.

Ta lisas, et sa­mas lin­nas oli ve­ne sõ­ja­väe len­nuk pä­rast pom­mi­de al­la heit­mist tii­ru­ta­nud pea­tä­na­va ko­hal ning len­nu­ki kuu­li­pil­du­jast tu­lis­ta­ti va­li­ma­tult elu­ma­ju ja pea­väl­ja­kut.

Ra­ke­ti­ta­ba­mu­se saa­nud las­te­haig­las
Kol­ma­päe­va õh­tul oli Ees­tist Uk­rai­nas­se sõit­nud mees­tel koh­tu­mi­ne Ees­ti suur­saa­di­ku An­ne­ly Kol­gi ja saat­kon­na töö­ta­ja­te­ga. Nel­ja­päe­va hom­mi­kul vii­di me­hed Kiie­vi las­te­haig­las­se, mi­da mul­lu su­vel ta­bas ve­ne­las­te ra­kett.

„Meid võt­tis vas­tu peaarst, te­gi väi­ke­se eks­kur­sioo­ni ning rää­kis kõi­gest ot­se ja ilus­ta­ma­ta. Kuul­du oli üs­na ma­sen­dav. On või­ma­tu mõis­ta, kui pom­mi­ta­tak­se las­te­haig­lat, se­da enam veel es­mas­päe­va hom­mi­kul kell 9, kui seal on kõi­ge roh­kem rah­vast,“ lau­sus Rii­vo Noor.
Too­na said sur­ma kaks ini­mest – ju­hus­lik möö­da­käi­ja ning üks haig­la töö­ta­ja. Üle­jää­nud ini­me­sed jõu­ti haig­la­hoo­nest eva­kuee­ri­da: „Siis suu­de­ti kõik haig­las ol­nud lap­sed ja töö­ta­jad pääs­ta, kuid peaarst üt­les, et see on na­gu lo­te­rii – kui ope­rat­sioon on poo­le­li, siis po­le või­ma­lik ra­ke­ti eest ära joos­ta. Ka on neil pat­sien­te, ke­da keld­ris­se var­ju trans­por­ti­da po­le või­ma­lik.“

Las­te­haig­la juht näi­tas kü­la­lis­te­le ka pil­te ja ju­tus­tas, kui­das on nei­le too­dud sõ­jaohv­rid vi­ga saa­nud: „Te­gu oli las­te­ga ja need pil­did olid ju­be­dad. Pal­ju­sid nei­le too­dud lap­si ei ole ars­ti­del pääs­ta õn­nes­tu­nud.“

Ke­va­del uues­ti
Ko­ju­sõit Kiie­vist al­gas ron­gi­ga. Poo­la pea­lin­nast Vars­sa­vist tul­di Tal­lin­nas­se len­nu­ki­ga.

Rii­vo Noor tun­nis­tas, et en­ne Uk­rai­nas­se mi­ne­kut oli kõ­he tun­ne: „Ko­ha­peal see ka­dus. Kiiev oli na­gu iga tei­ne Eu­roo­pa suur­linn, seal käis ta­va­pä­ra­ne elu, ei tund­nud, et ole­me sõ­ja­kol­des. Vaid kesk­väl­ja­kul jõu­dis see ko­ha­le – seal on suu­re­le ala­le pan­dud tu­han­deid Uk­rai­na lip­pe, lil­li ning sei­nal pil­did vä­ga pal­ju­dest mees­test, kes on Uk­rai­na eest või­del­des lan­ge­nud ala­tes 2014. aas­tast. Seal­sa­mas lä­he­dal on uk­rain­las­te hä­vi­ta­tud ve­ne sõ­ja­teh­ni­ka.“

Kiie­vis kuul­sid Ees­ti me­hed ka õhu­häi­ret. Al­gu­ses see eh­ma­tas, kuid ko­ha­li­kud ei tee sel­lest Rii­vo Noo­re sõ­nul enam väl­ja, kee­gi ei püüd­nud var­ju­da. Õhu­häi­reid an­ti ka öö­sel: „Me ei ha­ka­nud siis­ki ho­tel­li keld­ris­se var­ju­ma. Uk­rai­na õhu­tõr­je on maail­ma­ta­se­mel ning meie ho­tell asus pre­si­den­di re­si­dent­sist ki­lo­meet­ri-poo­le­tei­se kau­gu­sel, usun, et oli­me üs­na häs­ti kaits­tud.“

Mai­kuus lä­heb Ani­ja val­la­va­nem uue kon­voi­ga taas Uk­rai­nas­se au­to­sid vii­ma. Ta üt­les, et ehk teeb en­ne se­da ko­du­kan­di ela­ni­ke­le üles­kut­se an­ne­ta­da Uk­rai­na sõ­du­ri­te jaoks va­ja­lik­ke as­ju, mi­da saab au­tos kaa­sa viia.

„Ma ei osa­nud see­kord mi­da­gi kaa­sa võt­ta, jät­sin au­tos­se vaid ühe suu­re šo­ko­laa­di ja vei­di näk­si­mist sõ­du­ri jaoks, kes viis au­to eda­si rin­de­le,“ lau­sus ta.