
„Milline soojus ja tänulikkus neist kiirgab, kui ukrainlased saavad aru, et oled eestlane. Üks memm tuli tänaval meie juurde ja tänas – aitäh, et te eestlased meid nii palju toetate ja aitate,“ ütles Anija vallavanem Riivo Noor, kes naasis äsja Kiievist.
Ta võttis möödunud nädalaks puhkuse, et osaleda humanitaarmissioonil, millega viidi Ukrainas kodumaa eest võitlevatele sõduritele autosid. Eestist läksid möödunud esmaspäeval teele 27 autot. Maastikuautod oli Ukraina sõdurite jaoks kogunud selleks loodud üleilmne organisatsioon Nafo. Nafo Eesti üks eestvedaja on Riivo Noore hea sõber Peeter Rikken.
„Kui ta küsis, kas tahan kaasa minna, ei kõhelnud, ütlesin kohe jah,“ sõnas Anija vallavanem.
Nafo kogub annetusi kogu maailmast ning annetuste eest ostetakse rindemeestele sobivaid autosid, mis tuuakse Eestisse. Siin need remonditakse, värvitakse, täiustatakse ja saadetakse Ukraina rindele. Iga kuu läheb uus konvoi, kokku on Nafo kaudu Ukrainasse viidud üle 550 auto. Ka need 27 masinat, peamiselt nelikveolised Toyota Hiluxid, mis hakkasid möödunud esmaspäeval viie-kuue kaupa kolonnis Eestist Ukraina poole liikuma, olid siia toodud eri riikidest. Enamus autojuhte olid samuti väljastpoolt Eestit – Inglismaalt, Saksamaalt, Belgiast, kõige kaugem Ameerikast.
Riivo Noor selgitas, et masinaid ei saadeta umbmääraselt Ukraina sõjaväele, vaid igal autol on juba enne Eestist startimist omanik olemas – konkreetne üksus või pataljon. Masinad saadetakse rindel eri piirkondadesse. Autodesse pandi ka muud vartustust – meditsiinitarbeid, konserve.
Igas autos oli kaks meest: „Mina olin koos ühe Eesti mehega, kes oli ka varem mitu korda Ukrainasse autosid viinud. Meie auto oli tulnud Inglismaalt ja oli parempoolse rooliga, see oli alguses üsna harjumatu. Sõitsime kordamööda, iga kahe-kahe ja poole tunni tagant oli vahetus ja tanklapeatus. Nii sõitsime järjest 30 tundi, Kiievisse jõudsime teisipäeva lõunaks.“
Kiievis anti autod puhastusse, mehed majutati hotelli ning õhtul korraldasid Nafo esindajad neile tänuõhtusöögi.
Järgmisel hommikul varustati autod droonidega – need ostis Nafo Ukrainast, sest droonid valmistati Ukrainas. Seejärel anti masinad üle neile järele tulnud sõduritele: „Sõduritega tehti meedia jaoks intervjuud, saime ka ise nendega pisut rääkida. Mees, kellele mina auto üle andsin, on Ukraina eest sõdinud alates novembrist 2015.“
Vallavanem jutustas, ta veendus oma silmaga, et Ukraina kaitsjad on väga aatelised ja suure missioonitundega mehed, kes alla ei anna: „Nende ainus suur mure on, et rindele oleks sõjamehi juurde vaja. Rinne on seal ju ka pikk, ligikaudu 1000 kilomeetrit.“
Sõjast räsitud linnades
Kolmapäeva päeval tehti Ukrainasse autosid transportinud meestele bussiekskursioon Kiievi lähedasse sõjast räsitud kahte linna.

„Sõitsime läbi pealinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvate Butša ja Borodjanka. Nägime pooleks pommitatud maju, millel olid uksed-aknad laudadega kinni löödud. Mitte miski muu ei reetnud, et sealt on sõda üle käinud. Kuigi uusi maju ehitama pole hakatud, on kõik purustuste jäljed likvideeritud, pommi- või raketitabamuse saanud majade ümbrus kõikjal korras,“ rääkis Riivo Noor.
Borodjankas terveks jäänud majades elavad inimesed edasi: „Vene sõjavägi oli sealt mööda peatänavat tankidega läbi sõitnud ja tulistanud kahele poole elumajadesse. Ka need on nüüd remonditud ja krohvitud.“
Borodjanka linnas viidi külalised muuseumisse, kuhu oli kogutud kõikvõimalikku sõjaga seotut, näidati pilte ja videot, mis oli tehtud siis, kui vene sõjavägi linna tungis. „See oli võigas,“ kommenteeris Riivo Noor.
Ta lisas, et samas linnas oli vene sõjaväe lennuk pärast pommide alla heitmist tiirutanud peatänava kohal ning lennuki kuulipildujast tulistati valimatult elumaju ja peaväljakut.
Raketitabamuse saanud lastehaiglas
Kolmapäeva õhtul oli Eestist Ukrainasse sõitnud meestel kohtumine Eesti suursaadiku Annely Kolgi ja saatkonna töötajatega. Neljapäeva hommikul viidi mehed Kiievi lastehaiglasse, mida mullu suvel tabas venelaste rakett.
„Meid võttis vastu peaarst, tegi väikese ekskursiooni ning rääkis kõigest otse ja ilustamata. Kuuldu oli üsna masendav. On võimatu mõista, kui pommitatakse lastehaiglat, seda enam veel esmaspäeva hommikul kell 9, kui seal on kõige rohkem rahvast,“ lausus Riivo Noor.
Toona said surma kaks inimest – juhuslik möödakäija ning üks haigla töötaja. Ülejäänud inimesed jõuti haiglahoonest evakueerida: „Siis suudeti kõik haiglas olnud lapsed ja töötajad päästa, kuid peaarst ütles, et see on nagu loterii – kui operatsioon on pooleli, siis pole võimalik raketi eest ära joosta. Ka on neil patsiente, keda keldrisse varju transportida pole võimalik.“
Lastehaigla juht näitas külalistele ka pilte ja jutustas, kuidas on neile toodud sõjaohvrid viga saanud: „Tegu oli lastega ja need pildid olid jubedad. Paljusid neile toodud lapsi ei ole arstidel päästa õnnestunud.“
Kevadel uuesti
Kojusõit Kiievist algas rongiga. Poola pealinnast Varssavist tuldi Tallinnasse lennukiga.
Riivo Noor tunnistas, et enne Ukrainasse minekut oli kõhe tunne: „Kohapeal see kadus. Kiiev oli nagu iga teine Euroopa suurlinn, seal käis tavapärane elu, ei tundnud, et oleme sõjakoldes. Vaid keskväljakul jõudis see kohale – seal on suurele alale pandud tuhandeid Ukraina lippe, lilli ning seinal pildid väga paljudest meestest, kes on Ukraina eest võideldes langenud alates 2014. aastast. Sealsamas lähedal on ukrainlaste hävitatud vene sõjatehnika.“
Kiievis kuulsid Eesti mehed ka õhuhäiret. Alguses see ehmatas, kuid kohalikud ei tee sellest Riivo Noore sõnul enam välja, keegi ei püüdnud varjuda. Õhuhäireid anti ka öösel: „Me ei hakanud siiski hotelli keldrisse varjuma. Ukraina õhutõrje on maailmatasemel ning meie hotell asus presidendi residentsist kilomeetri-pooleteise kaugusel, usun, et olime üsna hästi kaitstud.“
Maikuus läheb Anija vallavanem uue konvoiga taas Ukrainasse autosid viima. Ta ütles, et ehk teeb enne seda kodukandi elanikele üleskutse annetada Ukraina sõdurite jaoks vajalikke asju, mida saab autos kaasa viia.
„Ma ei osanud seekord midagi kaasa võtta, jätsin autosse vaid ühe suure šokolaadi ja veidi näksimist sõduri jaoks, kes viis auto edasi rindele,“ lausus ta.





