Ani­ja val­la va­nim ela­nik LAI­NE TAN­VALD tä­his­tas 100. sün­ni­päe­va

„Elus on kõi­ke et­te tul­nud – ko­gu aeg po­le ol­nud vi­let­sus, kuid ko­gu aeg po­le ol­nud ka lau­lu­pi­du,“ üt­leb 100aas­ta­ne LAI­NE TAN­VALD.

Möö­du­nud nädala tei­si­päe­val, 6. ap­ril­lil tä­his­tas Keh­ras elav Lai­ne Tan­vald 100. sün­ni­päe­va. Ta on 8 lap­se ema, järeltulijaid on kok­ku 82. Tema va­ra­se­ma­te suur­te juu­be­li­te pu­hul on alati tul­dud kok­ku. Tä­na­vu ei ol­nud suu­re peo kor­ral­da­mi­ne ko­roo­na­pan­dee­mia tõt­tu või­ma­lik. Kõi­ge lä­he­da­se­mad käi­sid juu­bi­la­ri õn­nit­le­mas ko­dus, ku­hu ta oli al­les paar päe­va pa­rem naas­nud haig­la­ra­vi­le järg­ne­nud taas­tus­ra­vist. Va­he­tult en­ne 100. sün­ni­päe­va oli ka Lai­ne Tan­vald põ­de­nud Co­vi­dit.

Eluaeg­ne Ani­ja val­la ela­nik
„Olen eluaeg Keh­ra kan­dis ela­nud, ma po­le Ani­ja val­last ol­nud üld­se väl­ja re­gist­ree­ri­tud,“ üt­leb Loo­kü­las sün­di­nud Lai­ne Tan­vald.

Te­ma va­ne­ma­tel oli väi­ke pop­si­koht: „Meid oli ne­li ven­da ja ne­li õde. Kõi­ge va­nem õde oli mi­nust üks­teist aas­tat va­nem, te­ma nä­gi elus pal­ju vae­va, vii­di Si­be­ris­se. Ven­nad võt­tis sõ­da. Mi­na olin va­nu­selt tei­ne tü­tar. Koo­lis käi­sin Pik­val, seal oli väi­ke kool, ne­li klas­si. Mu tä­di oli seal, käi­sin te­ma juu­res. Pä­rast see kool ka­dus, läk­sin Keh­ra koo­li. Olen lõ­pe­ta­nud 6 klas­si.“

Ju­ba pi­si­ke­se­na hak­kas Lai­ne Tan­vald kar­jas käi­ma, kuid üt­leb, et sai seal käia vä­he. See­jä­rel oli Raa­si­kul ühes ta­lus tee­ni­ja, ku­ni tu­li kol­hoo­si­de aeg. Kui abiel­lus, ko­lis Ani­ja­le.

„Mees oli Ani­jalt. Te­ma oli kol­hoo­sis ehi­tu­se peal, mi­na hak­ka­sin lüps­jaks. Al­gu­ses oli kol­hoos Ani­ja Eda­si, pä­rast liht­salt Ani­ja kol­hoos. Ela­si­me al­gul mõi­sa ja par­gi va­hel suu­res ma­jas, kus en­ne olid val­la­vae­sed. See ma­ja on prae­gu­gi al­les, mõ­ni aas­ta ta­ga­si käi­sin seal, siis olid ak­nad küll kin­ni löö­dud,“ ju­tus­tab Lai­ne Tan­vald.

Ta li­sab, et oli lüps­ja 16 aas­tat: „Tööd tu­li pal­ju te­ha, ker­gust ei ol­nud ku­sa­gilt loo­ta. Na­gu sel ajal see mood oli, ega lüps­ja­na mui­du pal­ka saa­nud, kui pii­ma pi­di pal­ju ole­ma. Olin siis kõi­ge pa­rem lüps­ja, mind ka au­ta­sus­ta­ti, sain Töö­pu­na­li­pu or­de­ni.“

Aas­ta­küm­neid elas ta pe­re­ga Ani­jal Niit­väl­ja ta­lus. Al­les siis, kui see Ees­ti Va­ba­rii­gi al­gu­sae­ga­del ta­gas­ta­ti, ko­lis Laine Tanvald koos noo­re­ma tüt­re pe­re­ga Keh­ras­se os­te­tud maj­ja.

5 tütart ja 3 poega
Suu­rest pe­rest pä­rit juu­bi­la­ril on ka en­dal suur pe­re, 5 tü­tart ja 3 poe­ga. Lap­se­lap­si on 20, lap­se­lap­se­lap­si 32 ja lap­se­lap­se­lapselap­si 22.

Lai­ne Tan­vald oli 52, kui abi­kaa­sa su­ri kop­su­väh­ki. Noo­rim tü­tar oli siis 9aas­ta­ne: „Tu­li hak­ka­ma saa­da. Te­gin tööd ja pi­din ka lap­sed töö­le pa­ne­ma. Kui käi­sin tööl, siis suu­re­mad vaa­ta­sid väik­se­maid lap­si.“

Hel­le Me­he­vits, kes on juu­bi­la­ri las­test noo­rim, mee­nu­tab, et ka ko­dus olid loo­mad ning las­tel tu­li va­ra­kult töö­le ha­ka­ta: „Va­ne­mad õed-ven­nad käi­sid jär­ge­möö­da kar­jas ja ma­jan­dis tööl. Mi­na olen teis­test pal­ju noo­rem, noo­rim vend oli mi­nust küm­me aas­tat va­nem. Kui sün­di­sin, olin ju­ba ka­he­kord­ne tä­di, mi­nu män­gu­kaas­la­sed olid õde­de-ven­da­de lap­sed, kes su­vel olid ala­ti meil. Las­tel olid män­gua­jad, aga kui mi­da­gi oli va­ja, teh­ti hur­raa­ga ära. Ema ei ol­nud ran­ge, vaid ra­hu­lik ja ta­sa­kaa­lu­kas. Kuid kõik me kas­va­si­me nii, et kee­gi töö­ga ei pirt­su­ta­nud. Meil oli or­ga­ni­see­ri­tud, kes ko­ris­tas suu­re, kes väi­ke­se toa, kes oli köö­gi­toim­kon­nas, kes pe­si nõud, kes pi­di puid tas­si­ma, kes vett tup­pa too­ma.“

Pen­sio­ni­le jäi Lai­ne Tan­vald 50aas­ta­selt, kuid töö­tas pä­rast se­da veel roh­kem kui 20 aas­tat.
„Lap­sed taht­sid ju kas­va­ta­mist ja kui soovi­sid ini­me­se moo­di ela­da, tu­li tööd te­ha. Olin hil­jem noor­kar­ja peal, ik­ka Ani­jal,“ lau­sub ta.

Ka juu­bi­la­ri 8 lap­sest ena­mik töö­ta­sid hil­jem põl­lu­ma­jan­du­ses. Po­jad on ju­ba ma­na­la­teel, tüt­red ela­vad Har­ju­maal. Va­nim tü­tar­dest tä­his­tab tä­na­vu su­vel 80., kolmas 70. sün­ni­päe­va. Nende kodud on Kurtnas ja Kosel. Teine tütar Malle Vikat elab Anijal, neljas tütar Tii­na Tuuletare Kuusalus. Ka suur osa Lai­ne Tan­val­di lap­se­lap­si on ko­dud ra­ja­nud Har­ju­maa­le, kuid noo­ri­ma tüt­re, Coo­pi Keh­ra poes töö­ta­va Hel­le Me­he­vit­si tü­tar­dest üks elab pe­re­ga Ing­lis­maal, tei­ne Ka­na­das.

Loeb ja kä­si­tööd teeb pril­li­de­ta
Vii­ma­sed kaks­küm­mend aas­tat Keh­ras ela­nud Lai­ne Tan­vald si­sus­tab prae­gu oma ae­ga pea­mi­selt kä­si­töö­ga. Ta koob sok­ke, ti­kib rist­pis­tes dii­va­ni­pat­ju, hee­gel­dab laud­li­na­de­le ää­re­pi­tse ning ti­kib must­reid pea­le. Va­he­peal läks sil­ma­nä­ge­mi­ne keh­vaks ja kaks ars­ti ar­va­sid, et see on pa­ra­ta­ma­tus. Pä­rast se­da, kui tü­tar viis ema kol­man­da sil­maars­ti juur­de ning mõ­le­malt sil­malt sai ope­ree­ri­tud kae, hak­kas Lin­da Tan­vald nii häs­ti nä­ge­ma, et loeb nüüd ja teeb kä­si­tööd ena­mas­ti il­ma pril­li­de­ta.

„Kui mi­na olen tööl, toi­me­tab ta ko­dus. Ta on har­ju­nud ko­gu aeg mi­da­gi te­ge­ma, trii­gib pe­su või pe­seb nõu­sid. Õues käib ka, ai­nult oma aias. Aga kui meil on ku­sa­gi­le mi­nek, vii­me ka te­ma au­tos­se ja lä­he­me,“ üt­leb tü­tar Hel­le Me­he­vits.

Juu­bi­la­rist ema li­sab: „Käi­mi­ne on ik­ka vi­lets, ot­sin sei­nast abi, et min­git tu­ge saaks.“

Mis on te­ma pi­kaea­li­su­se sa­la­dus, Lai­ne Tan­vald ei tea, kuid mär­gib, et te­ma elu on kul­ge­nud töö tä­he all ning ta on näi­nud nii häid kui vi­let­said päe­vi.

Tü­tar ütleb, et emal on ol­nud ter­vi­se­mu­re­sid, aga kõi­gest on üle saa­nud ja ter­vist on tal jät­ku­nud: „Usun, et sel­le­le, kes viit­sib te­ha tööd ja pal­ju ra­be­leb, an­tak­se ka aas­taid. Ema käed on ko­gu aeg ol­nud tööd täis, nii ei man­du ära.“

Lai­ne Tan­vald sa­jast aas­tast suurt numb­rit ei tee, vaid ar­vab, et see on va­nus na­gu iga tei­ne­gi.