
„Elus on kõike ette tulnud – kogu aeg pole olnud viletsus, kuid kogu aeg pole olnud ka laulupidu,“ ütleb 100aastane LAINE TANVALD.
Möödunud nädala teisipäeval, 6. aprillil tähistas Kehras elav Laine Tanvald 100. sünnipäeva. Ta on 8 lapse ema, järeltulijaid on kokku 82. Tema varasemate suurte juubelite puhul on alati tuldud kokku. Tänavu ei olnud suure peo korraldamine koroonapandeemia tõttu võimalik. Kõige lähedasemad käisid juubilari õnnitlemas kodus, kuhu ta oli alles paar päeva parem naasnud haiglaravile järgnenud taastusravist. Vahetult enne 100. sünnipäeva oli ka Laine Tanvald põdenud Covidit.
Eluaegne Anija valla elanik
„Olen eluaeg Kehra kandis elanud, ma pole Anija vallast olnud üldse välja registreeritud,“ ütleb Lookülas sündinud Laine Tanvald.
Tema vanematel oli väike popsikoht: „Meid oli neli venda ja neli õde. Kõige vanem õde oli minust üksteist aastat vanem, tema nägi elus palju vaeva, viidi Siberisse. Vennad võttis sõda. Mina olin vanuselt teine tütar. Koolis käisin Pikval, seal oli väike kool, neli klassi. Mu tädi oli seal, käisin tema juures. Pärast see kool kadus, läksin Kehra kooli. Olen lõpetanud 6 klassi.“
Juba pisikesena hakkas Laine Tanvald karjas käima, kuid ütleb, et sai seal käia vähe. Seejärel oli Raasikul ühes talus teenija, kuni tuli kolhooside aeg. Kui abiellus, kolis Anijale.
„Mees oli Anijalt. Tema oli kolhoosis ehituse peal, mina hakkasin lüpsjaks. Alguses oli kolhoos Anija Edasi, pärast lihtsalt Anija kolhoos. Elasime algul mõisa ja pargi vahel suures majas, kus enne olid vallavaesed. See maja on praegugi alles, mõni aasta tagasi käisin seal, siis olid aknad küll kinni löödud,“ jutustab Laine Tanvald.
Ta lisab, et oli lüpsja 16 aastat: „Tööd tuli palju teha, kergust ei olnud kusagilt loota. Nagu sel ajal see mood oli, ega lüpsjana muidu palka saanud, kui piima pidi palju olema. Olin siis kõige parem lüpsja, mind ka autasustati, sain Tööpunalipu ordeni.“
Aastakümneid elas ta perega Anijal Niitvälja talus. Alles siis, kui see Eesti Vabariigi algusaegadel tagastati, kolis Laine Tanvald koos noorema tütre perega Kehrasse ostetud majja.
5 tütart ja 3 poega
Suurest perest pärit juubilaril on ka endal suur pere, 5 tütart ja 3 poega. Lapselapsi on 20, lapselapselapsi 32 ja lapselapselapselapsi 22.
Laine Tanvald oli 52, kui abikaasa suri kopsuvähki. Noorim tütar oli siis 9aastane: „Tuli hakkama saada. Tegin tööd ja pidin ka lapsed tööle panema. Kui käisin tööl, siis suuremad vaatasid väiksemaid lapsi.“
Helle Mehevits, kes on juubilari lastest noorim, meenutab, et ka kodus olid loomad ning lastel tuli varakult tööle hakata: „Vanemad õed-vennad käisid järgemööda karjas ja majandis tööl. Mina olen teistest palju noorem, noorim vend oli minust kümme aastat vanem. Kui sündisin, olin juba kahekordne tädi, minu mängukaaslased olid õdede-vendade lapsed, kes suvel olid alati meil. Lastel olid mänguajad, aga kui midagi oli vaja, tehti hurraaga ära. Ema ei olnud range, vaid rahulik ja tasakaalukas. Kuid kõik me kasvasime nii, et keegi tööga ei pirtsutanud. Meil oli organiseeritud, kes koristas suure, kes väikese toa, kes oli köögitoimkonnas, kes pesi nõud, kes pidi puid tassima, kes vett tuppa tooma.“
Pensionile jäi Laine Tanvald 50aastaselt, kuid töötas pärast seda veel rohkem kui 20 aastat.
„Lapsed tahtsid ju kasvatamist ja kui soovisid inimese moodi elada, tuli tööd teha. Olin hiljem noorkarja peal, ikka Anijal,“ lausub ta.
Ka juubilari 8 lapsest enamik töötasid hiljem põllumajanduses. Pojad on juba manalateel, tütred elavad Harjumaal. Vanim tütardest tähistab tänavu suvel 80., kolmas 70. sünnipäeva. Nende kodud on Kurtnas ja Kosel. Teine tütar Malle Vikat elab Anijal, neljas tütar Tiina Tuuletare Kuusalus. Ka suur osa Laine Tanvaldi lapselapsi on kodud rajanud Harjumaale, kuid noorima tütre, Coopi Kehra poes töötava Helle Mehevitsi tütardest üks elab perega Inglismaal, teine Kanadas.
Loeb ja käsitööd teeb prillideta
Viimased kakskümmend aastat Kehras elanud Laine Tanvald sisustab praegu oma aega peamiselt käsitööga. Ta koob sokke, tikib ristpistes diivanipatju, heegeldab laudlinadele äärepitse ning tikib mustreid peale. Vahepeal läks silmanägemine kehvaks ja kaks arsti arvasid, et see on paratamatus. Pärast seda, kui tütar viis ema kolmanda silmaarsti juurde ning mõlemalt silmalt sai opereeritud kae, hakkas Linda Tanvald nii hästi nägema, et loeb nüüd ja teeb käsitööd enamasti ilma prillideta.
„Kui mina olen tööl, toimetab ta kodus. Ta on harjunud kogu aeg midagi tegema, triigib pesu või peseb nõusid. Õues käib ka, ainult oma aias. Aga kui meil on kusagile minek, viime ka tema autosse ja läheme,“ ütleb tütar Helle Mehevits.
Juubilarist ema lisab: „Käimine on ikka vilets, otsin seinast abi, et mingit tuge saaks.“
Mis on tema pikaealisuse saladus, Laine Tanvald ei tea, kuid märgib, et tema elu on kulgenud töö tähe all ning ta on näinud nii häid kui viletsaid päevi.
Tütar ütleb, et emal on olnud tervisemuresid, aga kõigest on üle saanud ja tervist on tal jätkunud: „Usun, et sellele, kes viitsib teha tööd ja palju rabeleb, antakse ka aastaid. Ema käed on kogu aeg olnud tööd täis, nii ei mandu ära.“
Laine Tanvald sajast aastast suurt numbrit ei tee, vaid arvab, et see on vanus nagu iga teinegi.