Anija valla sotsiaaltöötaja seikles noortega Euroopas

1586

MARIANNE LEIS (vasakul) ning tema 12 „last“ Andorra lumistes mägedes. Keskel hoiab kätt püsti Marianne Leisi poeg, reisiprojekti eestvedaja VAHUR AGAR.
„Olen kuulnud rahvajutte, kui palju ma valla raha oma reisile kulutasin,“ muigas Anija vallavalitsuse sotsiaaltöötaja MARIANNE LEIS.

Ta lisas, et käis tegelikult reisimas oma puhkuse ajast ning kulutas selleks umbes 6000 krooni.

Marianne Leisi poeg Vahur Agar ning teised tantsu- ja meelelahutusagentuuri „Pimp My Party“ liikmed kirjutasid kevadel projekti „Dancing Europe“. Plaan oli teha 8-osaline telesari sellest, kuidas eesti, läti ja vene rahvusest noored tantsijad avastavad kuu aja jooksul Euroopat.

Projektile taotleti toetust hasartmängumaksu nõukogult ja kultuurkapitalilt. Kumbki ettevõtmist ei rahastanud. Ka liikumisest „Euroopa Noored“ vastati, et selliseid projekte ei toetata. Vaid Kanal2 oli valmis noorte seiklusi Euroopas valgustama.

Sellest hoolimata alustas 13-liikmeline reisiseltskond  – 9 Eestist ja 4 Lätist – Tallinnast 31. märtsil kahe autoga teekonda. Eestlaste kasutada oli 8-kohaline Mercedes Benz Sprinter, lätlastel 6-kohaline Crysler. Kaheteistkümne liikme panus reisi ühiskassasse oli 3000 krooni, üks Lätist pärit neiu rentis auto.

Reisiraha lõppes 10. päeval
Marianne Leis oli reisiseltskonna vanim liige, teised olid 20ndates noored, kõik tegelevad või on tegelenud tantsimisega – sõutantsu, hip-hopi ja muuga, üks tantsijaist on näiteks Eesti meister robottantsus ehk poppingus.

Tallinnast sõideti laevaga Rootsi ning sealt edasi liiguti poolteist kuud „ratastel“. Päris kõiki Euroopa maid läbi sõita ei jõutud, kuid kokku käidi 22s riigis.

Kaasa võeti kuivaineid, moosi, konserve. Veidi söögipoolist saadi ka sponsoritelt – Kalev andis kaasa 78 kilo šokolaadi, Red Bull 60 liitrit energiajooki.

 „Üheski hotellis me ei maganud, restoranides ei käinud. Ööbisime peamiselt autodes või tuttavate juures. Kus võimalik, keetsime õhtuks ja järgmiseks päevaks söögi valmis. Kõike jagasime solidaarselt,“ jutustas Marianne Leis.

Raha eest osteti esialgu üksnes kütust ning maksti teede- ja sildademakse.

„Kuid nagu selgus – raha lõppes juba 9. aprillil Pariisis. Ei osanud arvata, et kiirteemaksud on nii kallid. Vahur küll teadis, et raha saab vahepeal otsa sõitu ära jätta ei soovinud, eelistas riskida ja vaadata, mis sellest realitysõust saab,“ ütles Marianne Leis.

Raha lõppemisega tekkisid seltskonnasisesed „rahutused“ ja süüdistamised. Üks lätlasest kaaslane hakanud koguni nutma: „Aga arutasime asja läbi ja otsustasime edasiseks sõiduks ise raha teenida.“

Elatuti tantsimisest
Esimest korda teenisid noored raha juba Taanis.

„Esimesel korral panid nad tantsimise ajaks linoleumi maha, edaspidi pühkisid oma riietega kõigi Euroopa suurlinnade tänavad puhtaks,“ märkis Marianne Leis.

Noortel oli esinemisteks ettevalmistatud spetsiaalne tantsu­kava. Enne tantsimist tutvustati oma projekti ning räägiti, kellega on tegemist. Jutustati, et tuldi tutvustama oma maade tänavatantsukultuuri ja õppima kohalikku.

Tasu, mis esimestes esinemiskohtades Taanis, Hollandis ja Luksemburgis saadi, oli minimaalne. Siiski teeniti kahe-kolme esinemisega igas linnas180-200 eurot ehk kummalegi autole paagitäis kütust ja seltskonnale vähemalt kaks toidukorda. Esinejad ise kusagil raha ei küsinud, kõikjal pakuti seda ise: „Euroopas on tänavamoosekandid tavalised ning inimesed harjunud esinemiste eest maksma.“

Marianne Leis rääkis, et Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias jm lausa jumaldatakse tänavatantsijaid. Ka Baltimaade noorte esinemist vaatasid huviga nii kohalikud tantsijad kui möödakäijad. Aplodeeriti maruliselt, pärast esinemist sooviti tantsijatega koos pilti teha.

Portugalis oli huvi Eesti-Läti tantsijate vastu sedavõrd suur, et nad kutsuti kaks korda televisiooni esinema, ka üks ajakiri intervjueeris neid: „Kohalikud noored ütlesid, et tahaksid ka ise sellises projektis osaleda. Kui kuulsid, et Eestis keegi ettevõtmist ei toetanud, lubasid meil kolm päeva oma koolis tasuta elada, toitlustasid meid, tegid rahvusrestoranis õhtusöögi välja ning panid veel kotitäie toidumoona kaasa.“

Hispaanias organiseerisid tantsijate sõbrad neile esinemise diskoklubis. Kahe 20-minutilise programmiga teeniti 300 eurot. Siiski oli viimasel nädalal enne kojujõudmist Viinis seltskonna finantsseis üsna „nutune“ – ees olid Poola ja Balti riigid, kus tänavatantsuga suurt teenimislootust ei olnud. Kojusõiduks oli vaja aga 1000 eurot.

Kui noored olid Viinis kuulsate heliloojate nimeplaatidega tänaval esitanud mõned tantsud, visati vastasasuva luksushotelli sviidist välja pabe­rike – Araabia ärimehed tänasid neid 500 euroga. Küsisid, kas laulu ka saaks. Kuna kitarr oli jäänud autosse, tantsid noored veel ning tänutäheks lennutati hotelliaknast alla veel teine 500-eurone. Sellega oli kojusõiduks vajalik raha koos.

„Kuna raha teeniti müntides, olid kõik bensiinijaamad meist tüdinud. Mõnel pool ei antudki peenraha eest kütust. Seetõttu hakkasime kasutama neid kohti, kus enne tuli tankida ja seejärel maksta. Ka ühes tasulises parklas tekkis probleem – meile ei tahetud autot müntide eest kätte anda. Lubasime siis helistada politseile ja küsida, miks teie riigis tehakse raha, millega maksta ei saa,“ jutustas Marianne Leis.

Mamma Marianne
Marianne Leisi põhiülesanne oli pidada reisipäevikut. Veel aitas ta noortel esinemiskohtades riideid vahetada, hoidis meeles, kus on kellegi asjad.  Süüa tehti ühiselt. Ka pesu pesti koos ning see oli võimalik noortekeskustes, sõprade korterites ja mujal, näiteks bensiinijaamades. Kõikjal, kus oli pesumasin või kööginurk, kasutati see kohe ära.

Emadepäeva hommikul Viinis tegid noored Marianne Leisile üllatuse. Ta viidi kohvikusse ning üks läti noormees, kes on helilooja, tegi laulu mamma Mariannest, kes kõigi eest hoolitses.

„Olin seal tõesti nagu kaheteistkümne lapse ema,“ naeris ta.

Üks Marianne Leisi ülesanne oli olla ka vahetusautojuht. Palju tuli sõita öösiti ning mägedes, tunnelites, suurlinnades.

„Kui nägime, kui palju meie rahast kulub kiirteedele, hakkasime sõitma kõrvalisi teid pidi. Seetõttu nägime tõelist maaelu, palju väikeseid külasid, kuid palju sõitsime ka mägedes. See oli üsna ekstreemne kogemus,“ lausus ta.

Ühel ööl sõites eksiti Monacos ära ning sõideti kogemata kuulsale vormelirajale. Ühel teisel hommikul Viinis avastati, et auto oli pargitud otse tänavakohvikusse. Lõuna-Prantsusmaal ärkas mere ääres parkinud unine seltskond selle peale, et autoaknale koputati. Koputajaks oli politseinik, kes teatas, et seal ei tohi parkida ning juhatas koha, kus oli parkimine lubatud.

Noored tantsijad leidsid kõikjal palju uusi sõpru. Kui Prantsusmaal Nices ei läinud lätlaste auto akuvea tõttu käima, läks juht sõiduteele, seisis ühe käe peal ning hoidis teises juhtmeid ehk nn krokodille. Seda koduaknast näinud mees hõikas: „Oota, ma lõpetan söömise ja tulen appi!“

Hiljem selgus, et mees oli endine Prantsuse leegioni kolonel, kes nüüd on pensionil. Ta läks ka ise Baltikumi tantsijate esinemist vaatama ning oli sellest vaimustuses. Õhtul korraldas neile oma merevaatega rõdul grillipeo ning õpetas, kuidas mingis riigis käituda. Ka andis ta ränduritele oma telefoninumbri ning palus helistada, kui kusagil hätta satuvad.

„Eelviimasel reisipäeval helistas ta meile ise ja arvas, et meid saatis kaitseingel. Tõepoolest, meid ei röövitud kordagi, keegi meist ei kaotanud midagi väärtuslikku, keegi meist ei jäänud haigeks, meil polnud tülisid,“ märkis Marianne Leis.

Tagasi koju jõuti 13. mail. Poolteise kuuga läbisid Eesti ja Läti noored 13 800 kilomeetrit.