Anija valla kodukonkursi võitjad TRIINU KALDOJA ja TARMO KAING on rajanud oma kodu Ülejõe külla Aavoja kallastele.
Anija vallas Kehra külje all Ülejõe külas on Vahevälja kinnistu, mille pererahvas noppis esikoha juulikuus Anija valla kauni kodu konkursil hajaasustuse ehk maakodude kategoorias. Perenaine Triinu Kaldoja lausus, et paljudel on esimene küsimus, kas siin on turismitalu: „Tegelikult on see ainult meie kodu, kuhu kutsume hea meelega külla oma sõpru ja sugulasi.”
Triinu Kaldoja rääkis, et kauni kodu konkurss oli nende jaoks väga üllatav: „Ise me sinna kandidatuuri ei esitanud ning ei tea siiani, kes meid soovitas. Kui vallamajast helistati ja uuriti, kas oleme kodus, et saaks hindama tulla, oli see meile ikka väga ootamatu. Kui komisjon kohale saabus ja üle vaatas, ütles vallavanem, et oleme kindlasti üks favoriit. Siis esikoht enam nii üllatav polnud, teame ju ise ka, et meil on ilus kodu.”
Perekond ostis krundi 2009. aastal ning kolis Vaheväljale 2011. aastal. Enne seda elati Kehras Põrgupõhja linnaosas. Krunti valides lähtusid nad sellest, et Tallinn peaks jääma 50 kilomeetri raadiusesse ning otsiti vaikust ja rahu tiheasustusega Kehrast kaugemal.
Perenaine jutustas, et pilk jäi pidama Vahevälja müügikuulutusel, kuigi see polnud üldse atraktiivne: „Kuna mu vanemad elavad siinsamas lähedal kortermajas, oli krunt meile teada. Ainult müügikuulutuse peale poleks me seda osanud ilmselt tahta. Maja oli lagunenud, ümbrus võssa kasvanud ja kila-kola täis.”
Pererahvas soovis, et uue kodu lähedal oleks veekogu: „Krundilt läheb läbi Aavoja, millest saigi meie kodukujundamise kontseptsiooni keskne koht. Kui esimest korda siia saabusime, ootas meid tihe padrik ning oja polnud nähagi. Hakkasime oja poole kõndima, ees oli kõrge pilliroog ning võsa ning mõtlesime, millal ometi veeni jõuame.”
Nüüdseks on ojakaldad puhtad, niidetud ning üle vee viivad valged sillakesed. Ojal on kohati laiust 10 meetrit ning sügavust kuni 2 meetrit: „Oja on ujumiseks väga mõnus, suvel on oma lapsed ning naabrilapsed peaaegu igal päeval vees.”
Triinu Kaldoja lausus, et potentsiaali nägid nad 1938. aastal ehitatud vanas taluhäärberis kohe: „See oli kunagi metskonna kontor, mis jagatud korteriteks. Ühel kuuendikul elas vanainimene, kellel oli alkoholiprobleem. Ülejäänud maja oli tühi, sodi ja rämpsu täis.”
Ta jutustas, et kulus paar aastat, kui Tamsalus elavatelt omanikelt ostetud majast sai sissekolimiseks valmis kodu: „Jätsime alles ainult vundamendi ja konstruktsioonipalgid. Ehitasime seega kõik uuesti, kuid säilitasime vana joone.”
Ta lisas, et lootusetuse tunnet ei tekkinud, kuna iga sammuga läks aina paremaks: „Kõige raskem osa oli lõhkumine, teiste inimeste rämpsu koristamine ja hävitamine. Iga liigutus tegi maja aina ilusamaks.”
Krundi valikul meeldis pererahvale just selle pinnalaotus. Maja on kõrgemal nõlval, mille all on 4 meetrit langust ja siis oja, mille keskel saar, kus kasvavad kased.
Ruumi on krundil 2,5 hektarit, perenaise sõnul üle 20 korra rohkem, kui eelmises kodus Kehras: „Niita on küll palju, kuid suurte traktoritega pole see eriti keeruline. Kuigi ma ise pole eriline aiandushuviline, on meil lillepeenrad, suur roosiaed, kuuskede varjus peenramaad ja kasvuhooned. Üksi kõigega hakkama ei saaks, minu vanemad aitavad tihti.”
Perenaine märkis, et plaane, mida kodus veel ehitada, rajada, on lõputult: „Maja kolm korrust on peaaegu välja ehitatud. Nüüd tahame veel täiendada ja kaunistada õueala – panna vee mööda kallakut alla voolama, teha purskkaevud.”
Planeerimisel ja kujundamisel pole keegi neid aidanud: „Visuaalne pool tuli kõik loomulikult ning enda soovidest ja vajadustest lähtuvalt. Terrass oli esialgu väike, kuid tegime suuremaks, et saaks panna pika laua ja kutsuda külalisi. Kallakule, kuhu paistab hommikupäike, tahtsime teha lillepeenra, et oleks ka aknast kena vaadata.”
Ta lisas, et suure krundi kujundamisel tuleb osta kõike hulgi: „Kui ostame taimi, siis ikka sadades. Soetasime korraga kakssada elupuud ning ohtralt tulbisibulaid.”
Triinu Kaldoja on elanud kogu elu Anija vallas, sündinud ja kasvanud Alaveres, seejärel rajanud kodu Kehrasse. Ta märkis, et rõõmustab selle üle, et uus kodu on endise lähedal: „Lapsed saavad käia endiselt jalgsi Kehrasse kooli, minul on Piritale tööle sõita lihtne, kiire ja ummikutevaba. Võrreldes Kehra koduga on aga suur erinevus, et siin on vaikus ja rahu. Tulen töölt, viskan kontsakingad nurka ning naudin. Meil on ka imelised naabrid, kellega saame hästi läbi, kuid oma krundilt me neid ei näe. Kogukond on meil siin Ülejõe külas suurepärane.”
