Anija valla aasta vabatahtlik INDREK MATLA tegi Alaverre ja Pikaverre taluturu

1517
Valla aasta vabatahtlik INDREK MATLA on mitu aastat kodukandis korraldanud ka jalgrattamatku.

„Kuulsin OTT päevadest ja mõtlesin, et proovin teha Alaveres turupäevi,“ ütleb INDREK MATLA.

Esimene turuõhtu Alaveres eelmise aasta 25. augustil oli sedavõrd menukas, et need on toimunud nüüd iga kahe nädala järel üle poole aasta. Kohalikud inimesed on nii rõõmsad, et valisid kaubaõhtuid korraldava Indrek Matla Anija valla 2015. aasta vabatahtlikuks. Ka Pikavere külarahvas naabervallast Raasikult, kuhu turuõhtud aasta algusest laienesid, on väga tänulik, et kaks korda kuus tuuakse värske turukraam peaaegu koju kätte ja andis organiseerijale vabariigi aastapäeval küla teenetemärgi.
Indrek Matla töötas müüjana Alaveres tööstuskaupade poes, mis suleti eelmise aasta lõpus. Poes töötamise ajal sõitis ta palju mööda Eestit, kuna müüs poekaupa ka laatadel. Ta käis ka Arukülas Raasiku valla OTT kaubakohtumisel ning tasapisi hakkas arenema mõte, et ka Alaveres võiks korraldada taluturgu.
„Üks soov oli saada sellega oma poele rohkem kliente. Kui pood oli avatud, käis turuõhtutel ka seal päris palju rahvast, oli ju üks tulemine,“ lausub ta.

Tähtsaim turukaup on kala
Alavere turuõhtute algataja jutustab, et pidas esialgu nõu Kiviloo küla talupidaja Rene Truberiga, kes on aastaid osalenud OTTis. Siis pandi Alavere kultuurijuhi Anna Niliskiga edasised plaanid paika – turuplatsiks valiti rahvamaja esine, et müüjad saaksid soovi korral käia tualetis ning kohalikud käsitöönaised müüa rahvamaja fuajees oma toodangut.
„Kutsusin siia müüma oma tuttavaid, Rene Truber otsis müüjaid OTTi kaudu. Konsulteerisime Raasiku OTT juhi Meeli Tederiga. Arvasin, et katsetame mõned korrad ise, siis liitume OTTiga. Aga sain aru, et meie külaturg on sellest pisut erinev.“
Indrek Matla selgitab, üks erinevus on see, et Alavere turupäevadel müüakse ka käsitööd, teiseks korraldavad Alavere 4H grupi noored turuõhtutel noortekeskuses rahateenimiseks kohvikut: „Kui mõni müüa jõuab siia varem, saavad kohvi juua. Müümise eest keegi maksma ei pea, ka mina   ei  saa  sellest  rahalist  kasu.“
Rahvas võttis Alavere turuõhtud kohe väga omaks. Indrek Matla peab edu võtmeks suuresti kala.
„Nii üllatav, kui see ka pole – turg on siis, kui seal on kala. Väärt kalamüüja organiseeris meile Rene Truber. Meie kalakaupmees Tõnu pole mingi silgumüüja, vaid tuleb suure bussiga ja tal on 20-30 sorti kala. See lõi juba esimesel korral rahval silme eest kirjuks. Ja kui on kala, müüvad ka muud asjad kõrval hästi,“ jutustab ta.
Alavere turuõhtute erinevus OTTist on ka selles, et korraldaja valib, keda kauplema kutsub: „Pean valima, sest kui meil oleks siin viis munamüüjat, siis nii väikeses kohas ei teeni neist ükski ja varsti on nad kõik kadunud. Kui neid on üks-kaks, jäävad mõlemad teenistusega rahule.“
Turukorraldaja eelistab neid müüjaid, kes on Alaveres käinud algusest peale ega pea paljuks kohale sõita ja oma kaupa müüja ka talvekülmaga.

Koduvallas pole lehmapidajat?
Peale kala müüakse Alavere turul koduleiba-saia, see tuleb Kuusalu vallast Kanguste Pagaritalust. Muhe talu Kohilast müüb sinki, suitsuvorsti ja kana, Rene Truber mune ja aiasaaduseid, jõulueelsel ajal müüdi ka hapukapsast, kevadel tulevad müüki ka istikud ja ettekasvatatud taimed. Indrek Matla loodab, et suvel pakuvad kohalikud memmed turuõhtul koduaia marju või kutsuvad inimesi neid enda aeda korjama.
„Paanikaosakond: elame maal, aga meie piirkonnas pole lehma! Praegu käib meil piima müümas Annemai Aaman Kuusalust. Õnneks on ta olnud müügiga rahul, kuid tal on siia üsna kauge tulla. Lootus on, et kevadel tulevad Rene Truberi lehmad lüpsma, rohkem ma siinkandis lehmapidajaid ei tea,“ märgib Indrek Matla.
Turuõhtud algavad Alaveres kell kuus ja lõpevad pisut enne seitset, kui liinibussiga linnast tulnud inimesed on jõudnud koju ja saanud ka oma ostud teha. Sealt edasi sõidavad müüjad Pikaverre: „Kui sealsed naised kurtsid, et neil pole kala, viisin meie kalaauto sinna. Kalamüüja vaatas kaardilt, et Pikavere on väga väike koht, aga kuna ka ümbruskonna külade inimesed tulid sinna kokku, müüs ta esimesel korral kalaauto peaaegu tühjaks.“
Nüüd on nii, et pärast Alavere turuõhtu lõppu lähevad koos kalaautoga ka piima-, leiva-, vorsti- ja juurikamüüja edasi Pikaverre ning müüvad tund aega seal oma kaupa.

Ka vabatahtlik jõuluvana
Naabervalla Pikavere küla tegemistega on Indrek Matla kursis, kuna käib seal talvel tegemas jõuluvana.
„Algul tegin  tuttavate tuttavatele, seejärel on ring muudkui laienenud. Nüüd olen jõuluvana olnud juba kümmekond aastat,“ sõnab ta.
Raha ta selle eest ei võta: „Minu taks on: auto viib ja auto toob ning kui jõuluvanale tahetakse midagi anda, võib kingitus olla kotis. Raha eest jõuluvana tegemine ei lähe minu eetikaga kokku. Küsimusele, kui palju maksab jõuluvana, küsin vastu: kui palju maksab laste rõõm?“
Möödunud aastal käis Indrek Matla jõuluvanana ligi kolmekümnes kohas: „Viimati sattusin täiesti ootamatult ka Soodla poodi. Tegin seal lähedal jõuluvana ja perenaine ütles, et peab Soodla poodi viima müüjale kingi. Kuna jõuluvanal oli aega, viisin selle kingi ära. Aga kui poeomanik kuulis, et poodi tuleb jõuluvana, anti ka lastelaste kingid minu kätte. Lõpuks istus jõuluvana Soodla poe kohvikus ja kõik kliendid lugesid salmi.“
Praegu käib töötuna arvel olev Indrek Matla vabatahtlikuna abis Alavere noortekeskuses, millega tal on pikaajaline koostöö – ta on mitu aastat organiseerinud sealsete noorte viimist Tallinnasse Kuulsaali bowlingut mängima. Kuna ta on ka HC Kehra Fännklubi liige, viis hiljuti Alavere lapsed Kehrasse käsipalli vaatama. Seal tegi Helina Lillsoo neile meeskonnatöö koolituse, Kehra peatreener Indrek Lillsoo tutvustas käsipalli, õhtul said lapsed vaadata Eesti meistrivõistluste mängu: „Käisime koos noortejuhiga rääkimas HC Kehra mänedžeri Rene Kaaloga. Tahaks, et ka Alavere lapsed saaksid käia käsipallitrennis. Mõtleme nüüd, kas paneme selleks käima bussi või on äkki sügisest mõni treener nõus käima korra nädalas ka Alaveres.“