Ani­ja mõi­sas on maa­li­näi­tus val­la 17 har­ras­tus­kunst­ni­ku loo­min­gu­ga

Pü­ha­päe­val, 1. juu­nil ava­ti Ani­ja mõi­sa ai­da ka­tu­se­alu­se saa­lis näi­tus, kus on ligi 60 maa­li val­la 17 har­ras­tus­kunst­ni­kult. Osad neist on ka va­rem oma töid näi­tus­tel eks­po­nee­ri­nud, kuid mõne koh­ta on vaid lä­he­da­sed ja sõb­rad tead­nud, et te­ge­le­vad maa­li­mi­se­ga.

Näi­tu­se kor­ral­da­ja ja ku­raa­tor, kunstnik Eve Kruu­se rää­kis, ühis­näi­tu­se idee tu­li sel­lest, et tea­dis Aeg­vii­du kuns­ti­rin­gist, li­saks tun­dis val­las veel mõn­da ho­bi­kunst­nik­ku.

„Kui rah­va­tant­si­ja või koo­ri­laul­ja käi­b proo­vi­des, saab ta või­ma­lu­se esi­ne­da va­ba­rii­gi aas­ta­päe­va, jõu­lu­de ja muu­de täht­päe­va­de ajal, aga kus on har­ras­tus­maa­li­ja väl­jund? Te­ma loo­ming leiab pal­ju vä­hem tun­nus­ta­mist, sest tal na­pib või­ma­lu­si oma loo­min­gu näi­ta­mi­seks,“ selgitas ta, miks ot­sus­tas kor­ral­da­da har­ras­tus­kunst­ni­ke üleval­la­li­se maa­li­näi­tu­se.

Eve Kruu­se võt­tis ühen­dust ho­bi­kunst­ni­ke­ga, ke­da tea­dis, ja te­gi sot­siaal­mee­dias üles­kut­seid. Ta kin­ni­tas, et on sii­ralt rõõ­mus, et näi­tu­se­le esi­ta­sid oma töid 17 ini­mest: „See on pa­ras jul­gus­tükk, sest iga ini­me­ne, kes mi­da­gi loob, võ­tab en­nast pilt­li­kult öel­des pal­jaks. Sest kui ta ei ole emot­sio­naal­selt aus, ei ta­he­ta se­da pil­ti ka vaa­da­ta.“

Näi­tu­se avamisel pa­lus kor­ral­da­ja igal har­ras­tus­kunst­ni­kul, kel­le tööd on näi­tu­sel, öel­da, kui­das ta maa­li­mi­se­ni jõu­dis ja miks maa­lib.

Ma­ria Mark­na lau­sus, et ühel päe­val tu­li ins­pi­rat­sioon pea­le ning ot­sus­tas, et hak­kab maa­li­ma, hak­kas­ki. Erk­ki Ar­ta­mo­nov vas­tas, et on maa­li­nud lap­se­põl­vest saa­dik, kuid pe­rioo­di­li­selt, hil­ju­ti alus­tas uues­ti. Ksen­ja Gait­šuk sõ­nas, et meie üm­ber on vä­ga pal­ju ilu­sat ning ta soo­vib se­da jääd­vus­ta­da. Rii­na Ro­sin Ste­nier kõ­ne­les, et bu­ta­foor-de­ko­raa­to­ri­na on ta eluaeg täit­nud teis­te kunst­ni­ke soo­ve, ku­ni ot­sus­tas, et maa­li­des saab te­ha se­da, mi­da ise ta­hab. Eg­ne Aa­vik haa­ras pints­li see­tõt­tu, et nüüd on lap­sed suu­red ja te­mal va­ba­dus te­ha, mi­da ta­hab. Sir­je Vool­maa sõ­nas, et te­ma esi­me­ne kuns­ti­teos sai pre­mee­ri­tud 1964. aas­tal, nüüd­ne näi­tus on te­ma lui­ge­lend, kuid ne­ver say ne­ver. Kel­ly Kruus­mann rää­kis, et kuns­ti­hu­vi sai al­gu­se lap­se­põl­ves las­te­raa­ma­tu­test, maa­li­mi­se­ga ta ak­tiiv­selt ei te­ge­le, küll aga muu loo­min­gu­ga. Ok­sa­na Tkatc­hen­ko on las­te kuns­ti­õpe­ta­ja, kuid ise eri­ti ei maa­li­nud.

Kui Eve Kruu­se kut­sus näi­tu­se­le, läks lõuen­deid ost­ma ja hak­kas maa­li­ma. Pi­ret Gai­lit ju­tus­tas, et te­ma tä­di oli kunst­nik ning kui­gi joo­nis­ta­mi­ne tal­le lap­se­na ei meel­di­nud, meel­di­sid õli­vär­vi­de ja ve­neaeg­se tär­pen­tii­ni lõhn. Kui ta oma lap­sed olid väi­ke­sed ja ra­ha oli va­ja, te­ge­les öö­si­ti maa­li­mi­se­ga, maa­lis müü­giks.

Aeg­vii­du kuns­ti­rin­gi liik­me­test üt­les Sir­je Saar, et joo­nis­tas ju­ba lap­se­na kõi­ke, mida nä­gi ja kui va­ne­ma­na hak­kas käi­ma kuns­ti­rin­gis, tõi ju­hen­da­ja te­mas väl­ja os­ku­sed, mi­da ta ei tead­nud­ki en­das ole­vat. Hal­je Pii­be­leht sõ­nas, et te­mal oli koo­lis nel­ja­de-vii­te seas üks kolm – joo­nis­ta­mi­ne. Kui oma lap­sed said suu­reks ja tek­kis ae­ga, ot­sus­tas aren­da­da en­das se­da, mi­da ei os­ka, nüüd­seks on maa­li­nud üle 15 aas­ta. He­li Lil­le­mets on las­teaiaõ­pe­ta­ja­na las­te­ga pi­de­valt joo­nis­ta­nud, kord läks vaa­ta­ma Aeg­vii­du kuns­ti­rin­gi näi­tust ning pä­rast se­da ot­sus­tas rin­gi­ga lii­tu­da. Paul Lää­ne läks proo­vi­ma, ku­na kuns­tiõ­pe­ta­ja on naa­ber, nüüd ju­ba kuues aas­ta „proo­vib“. Tii­na Lõu­ga­selt pa­lus maa­li­rin­gis osa­le­nud ema, et tü­tar lä­heks ja maa­liks te­ma eest rah­va­ma­ja sir­ged män­ni­tü­ved. Nii sat­tus ta ka ise maa­li­ma ning kui­gi prae­gu po­le enam kuns­ti­rin­gi lii­ge, on ko­dus veel mõ­ned poo­li­kud maa­lid. Kai­re Ries, Ai­me Ja­kob­son ja Ti­ja Vaik­re, kel­le tööd on sa­mu­ti näi­tu­sel, ava­mi­sel ei ol­nud.

Li­saks kõi­gi­le ho­bi­kunst­ni­ke­le tä­nas Eve Kruu­se ka Aeg­vii­du kuns­ti­rin­gi ju­hen­da­jat Ül­le Lin­nus­tet. Ül­le Lin­nus­te oma­kor­da kii­tis Eve Kruu­set suu­re et­te­võt­mi­se eest.

Näi­tu­se kor­ral­da­jat ja osa­le­jaid kiit­sid ka Ani­ja val­la­ju­hid.

„Suur ai­täh, et jul­ge­si­te väl­ja tul­la, sest kunst kuu­lub rah­va­le,“ sõ­nas vo­li­ko­gu esi­mees Jaa­nus Ka­lev.

Val­la­va­nem Rii­vo Noor li­sas, et näi­tus ül­la­tas te­da vä­ga po­si­tiiv­selt: „Ma ei tead­nud, et Ani­ja val­las on nii pal­ju har­ras­tus­kunst­nik­ke, li­saks pro­fes­sio­naa­lid. Ar­van, et val­lae­la­ni­ke ar­vu ja kuns­ti­ga te­ge­le­va­te ini­mes­te suh­tarv on Ani­ja val­las Ees­ti üks kõr­ge­maid. Me võiks ol­la kuns­ti­vald.“

Miks te­ma en­da maa­le näi­tu­sel po­le, põh­jen­das Eve Kruu­se ruu­mi­puu­du­se­ga. Ta tõ­des, näi­tu­sel võik­sid maa­lid ol­la eks­po­nee­ri­tud har­ve­malt, kuid ees­märk oli, et kõik ho­bi­kunst­ni­kud saak­sid oma loo­min­gut näi­da­ta. Näi­tu­se ku­raa­tor rää­kis veel, et Ani­ja mõi­sa ai­ta näi­tu­se üles pa­ne­mi­ne on vä­ga kee­ru­li­ne, sest hoo­ne on muin­sus­kait­se all ning sin­na ei to­hi üh­te­gi nae­la lüüa. See­tõt­tu seo­ti maa­lid nöö­ri­ga üm­ber pui­dust ta­la­de, mis oli vä­ga ae­ga ja vae­va nõu­dev. Val­la­ju­hid lu­ba­sid muin­sus­kait­selt kü­si­da, et lu­ba­taks pan­na ai­da näi­tus­te­saa­li piltide riputussüsteemid, sa­mu­ti olid nad nõus, et ruum va­jab juur­de val­gus­teid.

Ani­ja val­la har­ras­tus­kunst­ni­ke näi­tust saab Ani­ja mõi­sa ai­das vaa­da­ta mõi­sa lah­tio­le­ku­ae­ga­del ku­ni 29. juu­ni­ni.