
„Mõis oli vanasti koht, kuhu ei olnud igal ühel asja. Tänapäeval on teisiti – uksed on avatud kõigile,“ ütles Anija mõisa tegevjuht Ülle Daut möödunud neljapäeval, kui Anijal avati ligi kolm aastat pärast mõisa restaureerimist püsinäituse „Mõisa aja lugu“ täiendused.
Ta lisas, et tänu EASi rahastusele ning Anija valla toele on mõisa moodsate lahendustega püsinäitus saanud juurde tehnilisi seadmeid, mis aitavad mõisa ajalugu tutvustada veelgi rohkem kaasaegses võtmes. Mõisa püsinäituse edasiarendus läks maksma 190 520 eurot, sellest 133 364 eurot on EASi kaudu Euroopa Regionaalfondi toetus, ülejäänu eraldati Anija valla eelarvest.

Seni oli Anija mõisa püsiekspositsioon eesti- ja inglisekeelne. Nüüd on ka saksa, soome ja vene keeles. Viies keeles on ka audiogiidid – nuppudega mobiiltelefoni meenutavad seadmed, mille abil saab Anija mõisaga tutvuda, kui nii-öelda elavat giidi võtta ei taha. Igas toas on seinal kirjas number, kui audiogiidil selle numbriga nupule vajutada, saab kuulata toa kohta salvestatud tutvustust. Näiteks salongis kuuleb uhke kahhelahju päritolu, et põrandal on säilinud originaalne tammepuidust parkett ning et läbi laiade uste pääseb verandale.
„Teksti kuulata on alati mõnusam kui seinalt või ekraanilt lugeda. Lisaks on audiogiid väga hea võimalus mõisaga tutvuda nägemispuudega inimestel,“ selgitas Anija mõisa püsiekspositsiooni ja selle edasi-arenduse loonud OÜ Pult loovjuht Erika Saks.
Liikumispuudega inimestele, kes mõisa teisele korrusele ei pääse, on mõeldud virtuaaltuur, mida saab vaadata tahvelarvutist. Anija mõisa tutvustab 12-13 minuti pikkuses videos näitleja Ester Kuntu.

Avamisel tekitasid suurimat elevust virtuaalreaalsuse prillid. Kes need pähe paneb, näeb end esmalt Anija mõisa ees talvel, seejärel satub mõisa, kus antakse lahendamiseks viis ülesannet.
„Virtuaalreaalsuse prillide sisu on üles ehitatud mõisapreili Anna Hedwigi unenäole. Tal on suur saladus. Kes tahab teada, mis see on, peab ülesanded ära lahendama,“ lausus Erika Saks.
Mõisa saalis saab vaadata seitset „multikat“ ehk õpetliku sisuga animatsiooni. Selleks tuleb mõisa mõisategelaste kiipkaartide juurest võtta lastekaart. Sellega saalis mesilaste piltidega ikoone puudutades käivituvad seintel joonisfilmid, kus selgitatakse lihtsal moel, kes Anija mõisas elasid, milline oli mõisa elu-olu ja kes milliseid töid tegi. Võrreldakse mõisa- ja talurahvaelu, lõpus on väike mõistatusemäng. Ka uued animatsioonid on viies eri keeles.
Teise korruse kostüümitoas on nüüd fotoboks – soovijad saavad end riietada mõisaaegsetesse kostüümidesse end Anija mõisa vaate taustal pildistada ja foto välja printida. Teisel korrusel on nüüd lõplikult valmis ka kooli- ja kodulootuba, kus on väga palju infot Anija mõisas kuni 2002. aastani tegutsenud algkooli kohta, ning pargituba, kus tutvustatakse 10 hektari suurust mõisaparki, selle puu- ja linnuliike. Lisaks on keskendutud mesilastele, sest mõisapargis on mesilasteraapia maja.
Suurim eksponaat on Anija mõis ise
Uuendatud püsiekspositsiooni avamisel tänas Ülle Daut lapsepuhkusel olevat mõisa programmijuhti Kadri Raudkivi, kelle idee oli, et näitust tuleks täiendada võõrkeeltega ning rohkem tegevust tuleks pakkuda lastele ja puuetega inimestele. Tegevjuht sõnas ka, et kooli- ja kodulootoa tegemises oli hindamatu panus Pille Kullal ja Tiiu Trisbergil, kes andsid Anija kooliloo kohta väga palju teavet ja ürikuid, mis nüüd on digitaliseeritud ja kõigile nähtavad. Veel tänas ta Liivi Siili, kelle laululapsed salvestasid Anija kooli laulu, ka seda saab koolitoas kuulata.
Anija endine koolijuht Tiiu Trisberg kinkis Anija mõisale enda koostatud kokkuvõtva albumi „Hetki kooli elust“: „Minu käes oli väga palju originaalseid materjale Anija kooli avamisest, meie tegemistest, laste töödest ja muust. Tahan, et see säiliks.“
Ülle Daut ütles, et nii püsinäituse kui uuenduste tegemisel oli mõisal suurepärane koostööpartner, loovagentuur Pult. Ta kinkis Puldi loovjuhile Erika Saksale lillekimbu. Puldi tegevjuht Aleksei Saks andis mõisa tegevjuhile omakorda Puldi tänukirja.
„Anija mõis on sellistele moodsatele lahendustele väga tore keskkond. Tavaliselt tehakse neid kusagil muuseumides, kus on hallid seinad, siin ei oskaks neid oodata,“ märkis Aleksei Saks.
Kas mõisa püsiekspositsioon on nüüd lõplikult valmis?
Ülle Daut: „Praegu ei oska midagi rohkem tahta, kuid elame nende uuendustega mõnda aega, võibolla aasta pärast soovime jälle midagi juurde.“
Erika Saks: „Iga ekspositsiooni saab alati arendada ning ka püsiekspositsiooni tuleb kunagi muuta ja uuendada. Kui palju kasutada selleks tehnikat, sõltub teemast ja kohast. Teadus-arenduskeskuses võib seda olla piiramatul hulgal, kuid ajaloolises keskkonnas ei saa üle doseerida. Inimestele meeldivad pärisasjad ning Anijal on üks kõige suurem eksponaat mõis ise.“