
„Kord hilines registreerimine, kuna noorpaar läks koju unustatud sõrmuseid tooma, ühel teisel korral küsis pruut seepi, et enne abiellumist sõrme pandud sõrmus ära võtta,“ räägib üle kahe aasta abielusid sõlminud ANNIKA VOOSEL.
Anija endine vallasekretär Annika Voosel oli üks kolmest viimasest Harjumaa perekonnaseisuametnikust, kelle töö oli ka abielude registreerimine. Koos maavalitsusega suleti 1. jaanuarist rahvastikutoimingute talitus, kus sõlmiti ja lahutati abielusid, registreeriti sünde ja surmasid, väljastati välismaalt tööle tulnutele isikukoode, sisestati andmebaasidesse vanu arhiividokumente.
Pabistas ka ise alati
Kui 2015. aasta kevadel lahkusid korraga töölt aastakümneid Harju maavalitsuses töötanud neli perekonnaseisuametnikku, oli Annika Voosel üks kahest, kes pärast lühikest õppimisaega ja eksami andmist asus 1. juulil rahvastikutoimingute talitusse tööle, kolmas tuli poolteist kuud hiljem. Esialgu tegi ta peamiselt vallasekretäri ajast tuttavaid toiminguid – registreeris laste sünde ja väljastas surmatunnistusi, aga kuna töötajaid oli vähe, tuli peagi täita ka talituse teisi tööülesandeid.
Esimese abielu registreeris Annika Voosel 2015. aasta sügisel. Mäletab, et jalg värises hirmsasti.
„Õnneks seisin tseremoonialaua taga. Pruutpaar oli vanemaealine, umbes kuuekümnesed. Tulid kahekesi, seetõttu oli natuke kergem – külalised jälgivad iga su sõna ja liigutust, abiellujad on sageli sama närvis ega pane tähelegi, mida räägitakse,“ jutustab ta ning lisab, et väike pabin oli sees ka kaks aastat hiljem abielusid sõlmides. Kokku jõudis ta abielusid sõlmida ligi 30.
Jutt, mida paaripanija abiellujatele rääkis, polnud kunagi täpselt sama, sõltus sellest, kas abielluvad kahekümnesed või seitsmekümnesed, kas neile oli see esimene või juba kolmas-neljas abielu, kas tuldi kahekesi või oli ka külalisi.
„Mõned teatasid avaldust tuues, et tulevad registreerimisele kahekesi, ei taha mingit tseremooniat, ei soovi isegi saali minna, annaksid kabinetis allkirjad ära. Sõlmisime abielud alati saalis. Kui tseremoonia sai läbi, olid ka neil inimestel pisarad silmis. Ütlesid – nad ei osanud mõeldagi, et see võib olla nii ilus. See oli kõige suurem tänu,“ lausus Annika Voosel.
Sageli juhtus, et noored, kes abiellumisavaldust tuues ütlesid, et tulevad registreerimisele kahekesi, teatasid hiljem, et kutsutud on ka külalised ning soovivad veel fotograafi ja muusikut: „Üks selline paar, kes esmalt lubas vaid kahekesi tulla, saatis mulle ööl enne registreerimist kirja, et tuleb siiski 15 külalist. Kui registreerimine pidi algama, polnud kedagi. Ootasime veerand tundi, siis helistasime peigmehele. Selgus, et nad olid kellaaja sassi ajanud ja olid alles teel. Õnneks olid meil registreerimised tunniajase vahega, jõudsime nad kenasti paar panna.“
Valgetest kleitidest rannariieteni
Harju maavalitsuses sõlmiti abielusid neljapäeviti ja reedeti. Kuigi abielluda soovijaid jagus kogu aastaks, oli registreerimiste kõrgaeg suvel. Kui oli tegu mõne erilise kuupäevaga – näiteks 7.07.17, oli täpselt kolm kuud varem rahvastikutoimingute talituse ukse taga pikk järjekord, kuna abiellumisavalduse sai esitada kolm kuud enne pulmapäeva. Abiellumas ei käinud seal üksnes Harjumaa inimesed, vaid näiteks ka tallinlased, kuigi pealinna Õnnepalee oli maavalitsusele üsna lähedal.
„Mõni ütles, et on meie juures tuttava registreerimisel käinud ja meeldis. Mõni leidis, et Õnnepalee maja on nende jaoks liiga suursugune, tahtsid väiksemat,“ sõnab Annika Voosel.
Oma sõpru ja sugulasi tal paari panna ei õnnestunud, küll aga tuttavaid: „Minu juurde sattusid avaldust andma ka ühed Anija valla inimesed. Olid väga üllatunud, sest ei teadnud, et ma seal töötan. Nad palusid, et mina ka nende abielu registreeriksin. Külalisi neil ei olnud, kuid oli muusik. Kui tseremooniaosa sai läbi ja plaanisin minna abielukannet vormistama, ütles pruut, et tahab mulle laulda. Laul oli ta enda tehtud, ilus ja südamlik. See oli midagi nii erakordset, et lõpuks nutsime mõlemad.“
Et abiellumised ei käiks nagu konveieril, püüti Harju maavalitsuses sättida neid tunniajaste intervallidega.
„Kord oli situatsioon, kui üks pulm veel kestis, kui järgmine pruut jõudis kohale. Palusin tal oodata, kuid tema palus, et ta seniks kusagile ära peidaksin, venelastel on komme, et külalised ei tohi pruuti enne näha. Kuna meil polnud sellist kohta, arvas ta, et võiks oodata meie WCs. Oma laia traatidega kleidiga ta aga selle uksest sisse ei mahtunud ja viisin ta meie pisikesse kohvinurka.“
Pidulik riietus ei ole Annika Vooseli sõnul tänapäeva abiellujate jaoks enam reegel, ta on registreerinud ka paare, kes tulid registreerimisele paljajalu või lausa rannapükste ja plätudega: „Siis mõtlesin küll, et miks meie käime juuksuris ja paneme piduliku kleidi selga, kui nemad sellesse nii suhtuvad.“
Samas on ka vastupidiseid näiteid, kus vaid kahekesi registreerima tulnud pruudil oli imekaunis valge pulmakleit.
Enamasti mängitakse abielude sõlmimisel traditsioonilist Mendelssohni „Pulmamarssi“, kuid Annika Voosel registreeris ka paare, kes teatasid – ei soovi seda lugu mingil juhul, mõned ei tahtnud üldse, et muusika mängiks.
„Üks paar soovis ise muusikat valida ja tuli oma plaadiga. Väljavalitud lugu oli plaadil seitsmes. Peigmees sättis valmis, aga kui tseremoonia pihta hakkas – pruutpaar pidi külaliste ette tulema teisest ruumist muusika saatel – vajutasin kogemata vale nuppu ning mängima hakkas vale lugu. Ütlesin vaid ups ja palusin kedagi appi. Peigmees tuli siis ise ja pani õige loo. Sai natuke nalja.“
Üks viimaseid paare, keda Annika Voosel registreeris, soovis abielluda tingimata 18. jaanuaril. Kuna Harju maavalitsuses polnud see enam võimalik ja mujale noorpaar minna ei tahtnud, otsustasid nad ümber ja sõlmisid oma abielu 14. detsembril.
„Nad jäid väga rahule. Ka mulle meeldis nii see kui ka teised abielude registreerimised, kuigi see oli vaid üks väike osa perekonnaseisuametniku tööst,“ märkis Annika Voosel.