Ani­ja en­di­ne val­la­sek­re­tär on paa­ri aas­ta­ga sõl­mi­nud Har­jus 30 abie­lu

„Kord hi­li­nes re­gist­ree­ri­mi­ne, ku­na noor­paar läks ko­ju unus­ta­tud sõr­mu­seid too­ma, ühel tei­sel kor­ral kü­sis pruut see­pi, et en­ne abiel­lu­mist sõr­me pan­dud sõr­mus ära võt­ta,“ rää­gib üle ka­he aas­ta abie­lu­sid sõl­mi­nud AN­NI­KA VOO­SEL.

Ani­ja en­di­ne val­la­sek­re­tär An­ni­ka Voo­sel oli üks kol­mest vii­ma­sest Har­ju­maa pe­re­kon­na­sei­sua­met­ni­kust, kel­le töö oli ka abie­lu­de re­gist­ree­ri­mi­ne. Koos maa­va­lit­su­se­ga su­le­ti 1. jaa­nua­rist rah­vas­ti­ku­toi­min­gu­te ta­li­tus, kus sõl­mi­ti ja la­hu­ta­ti abie­lu­sid, re­gist­ree­ri­ti sün­de ja sur­ma­sid, väl­jas­ta­ti vä­lis­maalt töö­le tul­nu­te­le isi­ku­koo­de, si­ses­ta­ti and­me­baa­si­des­se va­nu ar­hii­vi­do­ku­men­te.

Pa­bis­tas ka ise ala­ti
Kui 2015. aas­ta ke­va­del lah­ku­sid kor­ra­ga töölt aas­ta­küm­neid Har­ju maa­va­lit­su­ses töö­ta­nud ne­li pe­re­kon­na­sei­su­amet­nik­ku, oli An­ni­ka Voo­sel üks ka­hest, kes pä­rast lü­hi­kest õp­pi­mi­sae­ga ja ek­sa­mi and­mist asus 1. juu­lil rah­vas­ti­ku­toi­min­gu­te ta­li­tus­se töö­le, kol­mas tu­li pool­teist kuud hil­jem. Esial­gu te­gi ta pea­mi­selt val­la­sek­re­tä­ri ajast tut­ta­vaid toi­min­guid – re­gist­ree­ris las­te sün­de ja väl­jas­tas sur­ma­tun­nis­tu­si, aga ku­na töö­ta­jaid oli vä­he, tu­li pea­gi täi­ta ka ta­li­tu­se tei­si tööü­le­san­deid.

Esi­me­se abie­lu re­gist­ree­ris An­ni­ka Voo­sel 2015. aas­ta sü­gi­sel. Mä­le­tab, et jalg vä­ri­ses hirm­sas­ti.
„Õn­neks sei­sin tse­re­moo­nia­laua ta­ga. Pruut­paar oli va­ne­maealine, um­bes kuue­küm­ne­sed. Tu­lid ka­he­ke­si, see­tõt­tu oli na­tu­ke ker­gem – kü­la­li­sed jäl­gi­vad iga su sõ­na ja lii­gu­tust, abiel­lu­jad on sa­ge­li sa­ma när­vis ega pa­ne tä­he­le­gi, mi­da rää­gi­tak­se,“ ju­tus­tab ta ning li­sab, et väi­ke pa­bin oli sees ka kaks aas­tat hil­jem abie­lu­sid sõl­mi­des. Kok­ku jõu­dis ta abie­lu­sid sõl­mi­da ligi 30.

Jutt, mi­da paa­ri­pa­ni­ja abiel­lu­ja­te­le rää­kis, pol­nud ku­na­gi täp­selt sa­ma, sõl­tus sel­lest, kas abiel­lu­vad ka­he­küm­ne­sed või seits­me­küm­ne­sed, kas nei­le oli see esi­me­ne või ju­ba kol­mas-nel­jas abie­lu, kas tul­di ka­he­ke­si või oli ka kü­la­li­si.

„Mõ­ned tea­ta­sid aval­dust tuues, et tu­le­vad re­gist­ree­ri­mi­se­le ka­he­ke­si, ei ta­ha min­git tse­re­moo­niat, ei soo­vi ise­gi saa­li min­na, an­nak­sid ka­bi­ne­tis all­kir­jad ära. Sõl­mi­si­me abie­lud ala­ti saa­lis. Kui tse­re­moo­nia sai lä­bi, olid ka neil ini­mes­tel pi­sa­rad sil­mis. Üt­le­sid – nad ei osa­nud mõel­da­gi, et see võib ol­la nii ilus. See oli kõi­ge suu­rem tä­nu,“ lausus An­ni­ka Voo­sel.

Sa­ge­li juh­tus, et noo­red, kes abiel­lu­mi­sa­val­dust tuues üt­le­sid, et tu­le­vad re­gist­ree­ri­mi­se­le ka­he­ke­si, tea­ta­sid hil­jem, et kut­su­tud on ka kü­la­li­sed ning soo­vi­vad veel fo­to­graa­fi ja muu­si­kut: „Üks sel­li­ne paar, kes es­malt lu­ba­s vaid ka­he­ke­si tul­la, saa­tis mul­le ööl en­ne re­gist­ree­ri­mist kir­ja, et tu­leb siis­ki 15 kü­la­list. Kui re­gist­ree­ri­mi­ne pi­di al­ga­ma, pol­nud ke­da­gi. Oo­ta­si­me vee­rand tun­di, siis he­lis­ta­si­me peig­me­he­le. Sel­gus, et nad olid kel­laa­ja sas­si aja­nud ja olid al­les teel. Õn­neks olid meil re­gist­ree­ri­mi­sed tun­nia­ja­se va­he­ga, jõud­si­me nad ke­nas­ti paar pan­na.“

Val­ge­test klei­ti­dest ran­na­riie­te­ni
Har­ju maa­va­lit­su­ses sõl­mi­ti abie­lu­sid nel­ja­päe­vi­ti ja ree­de­ti. Kui­gi abiel­lu­da soo­vi­jaid ja­gus ko­gu aas­taks, oli re­gist­ree­ri­mis­te kõr­gaeg su­vel. Kui oli te­gu mõ­ne eri­li­se kuu­päe­va­ga – näi­teks 7.07.17, oli täp­selt kolm kuud va­rem rah­vas­ti­ku­toi­min­gu­te ta­li­tu­se uk­se ta­ga pikk jär­je­kord, ku­na abiel­lu­mi­sa­val­du­se sai esi­ta­da kolm kuud en­ne pul­ma­päe­va. Abiel­lu­mas ei käi­nud seal üks­nes Har­ju­maa ini­me­sed, vaid näi­teks ka tal­lin­la­sed, kui­gi pea­lin­na Õn­ne­pa­lee oli maa­va­lit­su­se­le üs­na lä­he­dal.

„Mõ­ni üt­les, et on meie juu­res tut­ta­va re­gist­ree­ri­mi­sel käi­nud ja meel­dis. Mõ­ni lei­dis, et Õn­ne­pa­lee ma­ja on nen­de jaoks lii­ga suur­su­gu­ne, taht­sid väik­se­mat,“ sõ­nab An­ni­ka Voo­sel.

Oma sõp­ru ja su­gu­la­si tal paa­ri pan­na ei õn­nes­tu­nud, küll aga tut­ta­vaid: „Mi­nu juur­de sat­tu­sid aval­dust and­ma ka ühed Ani­ja val­la ini­me­sed. Olid vä­ga ül­la­tu­nud, sest ei tead­nud, et ma seal töö­tan. Nad pa­lu­sid, et mi­na ka nen­de abie­lu re­gist­ree­rik­sin. Kü­la­li­si neil ei ol­nud, kuid oli muu­sik. Kui tse­re­moo­niao­sa sai lä­bi ja plaa­ni­sin min­na abie­lu­kan­net vor­mis­ta­ma, üt­les pruut, et ta­hab mul­le laul­da. Laul oli ta en­da teh­tud, ilus ja sü­dam­lik. See oli mi­da­gi nii era­kord­set, et lõ­puks nut­si­me mõ­le­mad.“

Et abiel­lu­mi­sed ei käiks na­gu kon­veie­ril, püü­ti Har­ju maa­va­lit­su­ses sät­ti­da neid tun­nia­jas­te in­ter­val­li­de­ga.

„Kord oli si­tuat­sioon, kui üks pulm veel kes­tis, kui järg­mi­ne pruut jõu­dis ko­ha­le. Pa­lu­sin tal oo­da­ta, kuid te­ma pa­lus, et ta se­niks ku­sa­gi­le ära pei­dak­sin, ve­ne­las­tel on kom­me, et kü­la­li­sed ei to­hi pruu­ti en­ne nä­ha. Ku­na meil pol­nud sel­list koh­ta, ar­vas ta, et võiks oo­da­ta meie WCs. Oma laia traa­ti­de­ga klei­di­ga ta aga sel­le uk­sest sis­se ei mah­tu­nud ja vii­sin ta meie pi­si­kes­se koh­vi­nur­ka.“

Pi­du­lik riie­tus ei ole An­ni­ka Voo­se­li sõ­nul tä­na­päe­va abiel­lu­ja­te jaoks enam ree­gel, ta on re­gist­ree­ri­nud ka paa­re, kes tu­lid re­gist­ree­ri­mi­se­le pal­ja­ja­lu või lau­sa ran­na­püks­te ja plä­tu­de­ga: „Siis mõt­le­sin küll, et miks meie käi­me juuk­su­ris ja pa­ne­me pi­du­li­ku klei­di sel­ga, kui ne­mad sel­les­se nii suh­tu­vad.“

Sa­mas on ka vas­tu­pi­di­seid näi­teid, kus vaid ka­he­ke­si re­gist­ree­ri­ma tul­nud pruu­dil oli ime­kau­nis val­ge pul­mak­leit.

Ena­mas­ti män­gi­tak­se abie­lu­de sõl­mi­mi­sel tra­dit­sioo­ni­list Men­dels­soh­ni „Pul­ma­mars­si“, kuid An­ni­ka Voo­sel re­gist­ree­ris ka paa­re, kes tea­ta­sid – ei soo­vi se­da lu­gu min­gil ju­hul, mõ­ned ei taht­nud üld­se, et muu­si­ka män­giks.

„Üks paar soo­vis ise muu­si­kat va­li­da ja tu­li oma plaa­di­ga. Väl­ja­va­li­tud lu­gu oli plaa­dil seits­mes. Peig­mees sät­tis val­mis, aga kui tse­re­moo­nia pih­ta hak­kas – pruut­paar pi­di kü­la­lis­te et­te tu­le­ma tei­sest ruu­mist muu­si­ka saa­tel – va­ju­ta­sin ko­ge­ma­ta va­le nup­pu ning män­gi­ma hak­kas va­le lu­gu. Üt­le­sin vaid ups ja pa­lu­sin ke­da­gi ap­pi. Peig­mees tu­li siis ise ja pa­ni õi­ge loo. Sai na­tu­ke nal­ja.“

Üks vii­ma­seid paa­re, ke­da An­ni­ka Voo­sel re­gist­ree­ris, soo­vis abiel­lu­da tin­gi­ma­ta 18. jaa­nua­ril. Ku­na Har­ju maa­va­lit­su­ses pol­nud see enam või­ma­lik ja mu­ja­le noor­paar min­na ei taht­nud, ot­sus­ta­sid nad üm­ber ja sõl­mi­sid oma abie­lu 14. det­semb­ril.

„Nad jäid vä­ga ra­hu­le. Ka mul­le meel­dis nii see kui ka tei­sed abie­lu­de re­gist­ree­ri­mi­sed, kui­gi see oli vaid üks väi­ke osa pe­re­kon­na­sei­sua­met­ni­ku tööst,“ mär­kis An­ni­ka Voo­sel.