
„Umbes 15 aastat tagasi oli abipolitseinikke puudu, nüüd on soovijaid küll,“ ütleb Harjumaa aasta turvalisuse tegijaks valitud 17aastase staažiga abipolitseinik Alo Lahtvee Kehrast.
Ta mäletab, et abipolitseinike arv kukkus kõvasti pärast seda, kui kadusid omavalitsustes loodud korrakaitseüksused. Vallad toetasid neid rahaliselt ning patrullides osalemise eest said abipolitseinikud tasu: „Kui dotatsioon kadus, kadusid ka korrakaitseüksused ja abipolitseinikud.“
Praegu abipolitseinikutööd ei tasustata, kuid neid on tulnud juurde. Alo Lahtvee oletab, et üks ajend riigi kaitsmisse panustada võib olla sõda Ukrainas. Teiseks on abipolitseinikel nüüd rohkem pädevust ja valikuid – ei pea enam käima ainult patrullides, võib appi minna lennujaama, sadamasse, piirile, operatiivrühma või muudesse üksustesse. Lisaks võivad nad koos teise abipolitseinikuga iseseisvalt patrullida, sõita patrullautoga, kui alarmsõidukikoolitus on läbitud, loa olemasolul kanda relva.
Alo Lahtveed ajendas 17 aastat tagasi abipolitseinikuks minema 2007. aastal pronksiööga päädinud aprillirahutused. Ta läbis koolituse ning hakkas koos politseiga reageerima väljakutsetele, valvama avalikku korda, tegema liiklusjärelevalvet. Nädalavahetustel osales Kuusalu vabatahtliku korrakaitseühingu patrullides.
„Sel ajal olid abipolitseinike õigused piiratud. Kui oli mingi rikkumine, helistasime välijuhile, tema saatis kohale politseipatrulli, kes tegi vajalikud toimingud,“ räägib ta.
Kui Kuusalu korrakaitseühing tegevuse lõpetas, jätkas Alo Lahtvee patrullides käimist koos Ida-Harju politseijaoskonna politseinikega. Kui abipolitseinikele anti iseseisva tegutsemise pädevus, liitus ta eelmise kümnendi alguses toonase Kõue valla korrakaitsega. Kui ka see kaotati, hakkas Alo Lahtvee abipolitseinikuna abistama Kehra piirkonnapolitseinikke ning osalema politseioperatsioonidel ka Tallinnas.
„Kehras alustasime Kristo Tamsaluga peaaegu koos – tema tuli politseisse, oli sel ajal veel noorsoopolitseinik, kui mina alustasin siin abipolitseinikuna,“ sõnab Alo Lahtvee.
Peamiselt käivadki nad piirkonnapolitseinik Kristo Tamsaluga kahekesi Anija ja Raasiku vallas kord nädalas õhtuti väljas: „Relvakontrollid, lähisuhtevägivalla juhtumite järelkontrollid, teeme ka liiklusjärelevalvet.“
Mõnel nädalal teeb Alo Lahtvee vabatahtliku korrakaitsja tööd mitu korda – kord-paar kuus osaleb enamasti Lasnamäel ja pealinna lähivaldades politseioperatsioonidel, kus tehakse liiklusjärelevalvet ehk mõõdetakse autode sõidukiirust, kontrollitakse, kas juhid on kained, samuti kergliiklussõidukite nõuetele vastavust: „Osa vanemaid on ostnud oma lapsele sisuliselt mõrvarelva – võimsa elektrilise mootorratta või tõukeratta, mis on liikluses keelatud ning lastel pole ka juhtimisõigust. Ometi nendega kihutatakse ja sageli ilma kiivrita.“
Igal abipolitseinikud tuleb seda tööd teha aastas 60 tundi. Alo Lahtveel kogunes eelmisel aastal töötunde politseitöö vabatahtlikuna 458.
„See on huvitav töö, alati erinev, rutiini pole,“ kinnitab ta ning selgitab, et abipolitseiniku töö eeldab õiglustunnet, head füüsilist vormi ning tugevat närvi, sest valmis tuleb olla igasugusteks ootamatusteks.
Pikaaegne vabatahtlik korravalvur tõdeb veel, et võrreldes ajaga, mil ta abipolitseinikuna alustas, tuleb praegu palju rohkem avalikuks lähisuhtevägivalla juhtumeid ning need on läinud jõhkramaks, üha sagedamini kasutavad vägivallatsejad nuga või relva.





