Hoolimata vallavolikogu vastuseisust liideti Alavere vald 1939. aastal Anija vallaga.
Eelmises Sõnumitoojas tegime Tartu Ülikooli geograafi Taavi Pae ettekande põhjal kokkuvõtte 1939. aasta Eesti valdade reformist. Septembris MTÜ Kehra Raudteejaam eestvõttel toimunud ajalookonverentsil „Noppeid Alavere kultuuriloost“ kõneles ülikooli teadur ka Alavere valla kaotamisest, õigemini selle liitmisest Anija ja teiste ümberkaudsete valdadega.
Esialgu pidi Alavere vald jääma
Taavi Pae oletas, et valdade reformiga oli esialgu ehk 1935. aastal, mil valdade liitmist hakati ette valmistama, plaan jätta Alavere vald alles. Siseministeeriumis säilinud toimikutes on kirjas, et Peningi ja Alavere valdade vahel pole piirimuudatused sobivad ega teostatavad, kuna Peningi vallast Alavere vallaga liita kavatsetavad osad on majanduslikult ja kultuuriliselt seotud Peningi vallaga. Seoses sellega peeti õigeks jätta Alavere vallamaja endisesse asukohta ja liita Alavere vallaga natuke Ravila vallast.
„Arutati, kuidas oleks kõige soodsam, et vald jääks optimaalse kujuga, et vallamajja oleks igal inimesel enam-vähem võrdne tee. Leiti, et inimene peab saama vallamajas ühe päevaga ära käidud,“ ütles Taavi Pae.
1938. aastal vastuvõetud Harjumaa valdade piiride korraldamise kavas oli Alavere valla lühikirjelduses, et elanikke on 1442, talundeid 299, pindala 10 750 hektarit, valla suurim pikkus ühest servast teise on 16, lühim 11 kilomeetrit. Vald oli kujult sopiline ja piiratud Anija, Peningi, Ravila ning Järvamaa Lehtse ja Albu vallaga, tihedaim asustusühendus oli Peningi ja Ravila valdadega. Kirdes, idas ja lõunapoolses osas oli vald soine ja metsane, tihedalt asustatud läänepoolses osas.
„Kuna oli seisukoht, et vallas võiks olla 2000-3000 elanikku ja Alavere vallas oli sellest vähem, arvati, et seda peaks ikkagi hakkama teistega liitma. Nii et kui algul oli valdade korraldamise kavasse Alavere valla kohta kirjutatud, mida seal tuleks muuta, siis hiljem on see maha tõmmatud ja kirjutatud asemele, et Alavere vald liidetakse Aniija vallaga, väljaarvatud Rasivere ja Mõisaaseme asunduse piirkond. Kõige lõpus on lühikirjeldus, et Alavere vald kaob ära, kuna liidetakse Anija ja Ravila valdadega,“ rääkis Taavi Pae.
Vallavolikogu oli vastu
Nii nagu teistele, saadeti 16. juunil 1938 Harju maavalitsusele info kavandatava reformi kohta, sealt jõudis see edasi omavalitsustesse, teiste seas ka Alavere vallamajja. Arvamuste esitamiseks oli aega mõned nädalad. Alavere vallamajja tuli 28. juunil 1938 kokku vallavolikogu 15st liikmest 14. Koosoleku päevakorra esimene punkt oli seisukoha võtmine valdade territoriaalse ümberkorraldamise kohta. Vallavanem Johannes Meetua luges ette väljavõtte maavalitsuse administratiivosakonna saadetud ringkirjast valdade piirimuutmise kohta ning tegi ettepaneku kiita see heaks.
„Ühesõnaga – vallavanem ja tema abid olid otsustanud kiita Alavere valla kadumine heaks. Kuid volinikud ütlesid, et oot-oot, nii see asi küll ei lähe,“ kõneles Taavi Pae.
Üks volikoguliige tegi ettepaneku valdade ümberkorraldamise kava Alavere valla kohta käivat osa heaks mitte kiita ega vastu võtta. Ta põhjendas: „Esiteks on Alavere vald oma elanike enamusega valdade liitmise vastu, sest vald ei taha näha oma iseseisvuse kadu, seda enam, et valla majanduslik seisukord seda ei tingi. Teiseks: valdade liitmisega ei taha vallakodanike enamus oma kanda võtta ajaviitu ega sõidukulu, mis tuleb kauge maa tõttu uues vallamaja asukohas.“
Veel märkisid volinikud, et vallakodanike enamus on nõus kandma senises vallas suuremat maksukoormat, kui valdade liitmise kaudu tekkivaid kulutusi ja koormatisi.
Hääletustulemusega 11:3 oli volikogu selle poolt, et Alavere vald jääks alles.
„Aga nagu teame, seda ei arvestatud, maavalitsuses leiti, et reform tuleb läbi viia ja Alavere vald kaotati,“ sõnas Taavi Pae.
Ta lisas: „See oli väga tüüpiline, et valdades, mida taheti likvideerida, hakati kohe vastu ütlema, et nad ei soovi kellegagi liituda ja saavad ise kõigega hakkama. Nagu ka tänapäeval, iga vald tahab ehitada oma spordikeskuse, ujula ja palju muud ega soovi naabritega liituda.“
Lõplik otsus oli liita Alavere vald Peningi, Anija ja Ravila valdadega ning 1. aprillist 1939 läks Alavere vald ajalukku. Vallamaja koliti raudtee äärde ning uue tõmbekeskusena hakkas tekkima Kehra.
Anija asemel Hanijõe?
Taavi Pae märkis, et valdade liitmise juures ei olnud vähetähtsad ka uute valdade nimed: „Eesti Rahvusluse Ühing saatis kõigile maakondadele nimekirjad, nimesid analüüsiti. Arutati, mis nimed on eestilikumad, kõik saksa nimed tuli kindlasti kaotada.“
Mitmel pool käisid valdade nimede üle suured võitlused. Näiteks praeguse Raplamaa Kuimetsa ja Kaiu valdade liitmisel soovisid mõlemad oma nime säilimist. Kaasati Akadeemiline Emakeele Selts ja Kohanimenõukogu. Kuna kompromissvariant Kaiumetsa ei leidnud heakskiitu, soovitati lausa panna nimeks Riiu vald – siis teadvat kõik, et seal on kanged mehed.
Väike probleem oli ka Anija valla nimega. Harju maavalitsuse koosolekul, 3. septembril 1938, tegi administratiivosakonna juhataja ettepaneku, et Anija valla asemel tuleks kaaluda Hanijõe nime kasutuselevõttu, kuna Anija olevat selle sõna moonutatud kuju. Põhjendati, et Hanijõe nimekuju esineb juba väga vanades raamatutes ning Anija on kõlalt sarnane Haanjale ja see võib tekitada äravahetamisi.
„Seda püüti ka jälgida, et üle Eesti poleks väga sarnaseid valdade nimesid,“ selgitas Taavi Pae.
Kuid Anija vallavalitsusest saadeti Harju maavanemale vallavanem Johannes Kallangu allkirjaga telefonogramm, milles teatati, et vallavalitsus ei ole nõus Anija vallale Hanejõe nime andmisega. Ta kinnitas, et vallavalitsuse ja volikogu üksmeelne arvamus on, et valla nimeks peab jääma Anija.
„Anijas on olnud kunagi jõetaoline seisev veekogu, kus pesitsenud metshaned ja nimetatud seepärast Hanejõeks. Hanejõe tekkimine ja kadumine oli tingitud ümbruskonnas tehtud maaparandustöödest. Anija nimetus on aga palju vanem ja tal pole mingit ühist Hanejõega,“ teatas vallavanem.
