ALAN URVA remondib Kehras Eesti staarbändide kitarre

3640
ALAN URVA näitab basskitarrist Siim Usinale kuuluvat pilli, millele andis omaniku soovil „kulunud mulje“.

Kehras muusikuteed alustanud ALAN URVA on nii kitarrist kui pillitehnik ja hooldaja.

Alan Urva oli umbes 15aastane Kehra koolipoiss, kui käis sõbraga Raplas Terminaatori kontserdil, mida peab siiani oma elus väga otsustavaks. Nimelt oli just pärast seda kontserti kindel: tuleb teha oma bänd.
Nüüd, 15 aastat hiljem, kui Alan Urva on ise muusik, on Terminaatori laulja Jaagup Kreem tema klient, kes toob hooldada oma kitarrid. Kuigi mehed on nüüd tuttavad, ei oska tuntud laulja ilmselt aimatagi, et just tema aastatetagune kontsert on Alan Urva elu väga palju mõjutanud.

Pillipoest pillimeistriks
Pärast keskkooli lõpetamist ei leidnud Alan Urva eriala, mida soovinuks ülikoolis edasi õppida, küll aga soovis olla muusika ja pillide keskel, astus ta sisse Tallinnas Raua tänaval asuvasse muusikainstrumentide kauplusesse Stanford Music. See oli aastal 2005.
„Olin esimene inimene tänavalt, kes võeti sinna tööle,“ ütleb ta. Oletab, et ju oli muusikapoes parajasti töökäsi vaja ning tema kasuks rääkis see, et oli selleks ajaks ka ise viis aastat pilli mänginud. Esialgu aitas ta kaupa vastu võtta, välja panna, kitarre häälestada. Tasapisi hakati teda ka leti taha lubama ning edaspidi kasvas Alan Urvast Stanford Musicu müügijuht, ta tegeles firma kauplustega kogu Eestis.
„Töö kõrvalt nokitsesin ka pille, hooldasin ja häälestasin kitarre. Kuna olin ainuke kitarriteadmistega müüja, siis kõik kitarriga seonduv suunati sujuvalt mulle. Päris palju oli kliente ka tänavalt, tulid poodi ja küsisid, kas oleks võimalik seal pilli remontida või hooldada. Nii see läks,“ meenutab ta.
Tavaline inimene käib oma kitarridega hoolduses just peamiselt pillipoodides, avalikke pillimeistreid, kes end ka internetis reklaamivad, on Alan Urva sõnul Eestis üksikuid, enamasti vanemad mehed. Kui tema töömaht kitarride hooldamisel kasvas juba nii suureks, et seda tuli teha ka väljaspool tööaega, alustas ta oma äri. See oli umbes kolm aastat tagasi. Pillimeistriks Alan Urva end siiski ei nimeta, ta on seda meelt, et pillimeister on see, kes pille ehitab: „Mina olen pigem pillitehnik või hooldaja.“

Pillimeister peab olema pillimees
Pillitehniku tööd saab Alan Urva arvates teha vaid inimene, kes on ka ise pillimees: „Pead olema pilliga väga sinapeal ja seda põhjalikult tundma.“
Tema ise harjutas algul väga palju enda kitarridega, kui tundis, et nendega on mõnus mängida, julges ka teiste kitarride seadmist proovida. Kui klientide arv kasvas ja inimesed hakkasid tema juures korduvalt käima, tekkis ka usk, et tal on selle töö jaoks kätt. Nüüdseks on Alan Urva endale võtnud Eesti kitarrihoolduses päris korraliku turuosa, tema juures käivad näiteks Tanel Padari ansambli The Sun pillimehed.
„Selle üle on väga hea meel, et mehed, kes Eesti mõistes kõige rohkem mängivad ja kelle pillid vajavad kõige rohkem hooldust, kasutavad minu teenust,“ rõõmustab ta.
Möödunud aastani elas ja töötas Alan Urva Tallinnas, mullu kevadel kolis tagasi sünnilinna Kehrasse ning tema pillitöökoda asub isa Aivar Urva autoremonditöökoja hoone teisel korrusel.
Pille võtab ta vastu jätkuvalt Tallinnas, kuid hooldab Kehras: „Kõige lihtsam on üldhooldus. See tähendab, et tuleb vahetada pillikeeled, pill puhastada, vaadata, et poleks mingeid anomaaliaid, elektroonika töötaks ilusasti, likvideerida vead, vajadusel katkised ja vigased jupid välja vahetada või korda teha, lõpuks pill seadistada. Arvestan ka pillimängija erisoovidega.“
Pillitehniku tööd Eestis õppida ei saa. Alan Urva on käinud koolitusel ühes Hollandi pillivabrikus, kuid parimaks õpetajaks peab ta praktikat: „Iga uus pill, mille kallal töötan, arendab. Olen palju läbi töötanud ka internetist leitud infot.“
Aeg-ajalt restaureerib Alan Urva ka vanu pille, võtab kitarri täiesti juppideks, vana värvikihi maha.
„Uus värv tuleb pillile kanda võimalikult õhukese kihina. Pilli puhul on puit väga oluline element, mis kõla tekitab. Seetõttu ei saa pilli peal olla paksu plastmassikihti,“ selgitab pillitehnik.
Kõige haruldasemaks kordatehtud pillidest peab Alan Urva kitarri, mille tõi talle eelmisel suvel kitarrist ja muusikamänedžer Danel Pandre: „See oli 1960ndate algusest pärit Rootsi basskitarr, mis ei teinud alguses piiksugi. Nüüdseks on selleks ka Vallatute Vestide plaat sisse mängitud.“
Praegugi ootab tööjärge üks niinimetatud projektipill, kusagilt kultuurimaja kapiotsast leitud 1960ndate aastate Fender Stratocasteri basskitarr. Selle USA firma kitarrid on Alan Urva enda lemmikud, neid meeldib talle nii hooldada kui mängida.

Ka ise jätkab kitarristina
Kuigi pillitehniku töö kõrvalt peab Alan Urva Tallinnas veel stuudiorežissööri ametit, hindab ta oma elus kõige tähtsamaks endiselt bänditegemist ning loodab, et kunagi õnnestub muusikuna ka maailmas ringi tuuritada.
Kehras umbes 15 aastat tagasi koolipoistest moodustatud ansamblis Ice sai temast kohe kitarrist. Muusikakoolis pole ta käinud, võttis alguses Riho Lilje juures eratunde ja õppis palju ise. Ice kõrval jätkas ta Tallinnas Rocca al Mare koolis õppides ansamblis Juku, mille lugu „Suured tissid“ on siiani üsna legendaarne.
„See oli paras naljategemine, kuid minu senine lava tipphetk on olnud just Jukuga. Olime 17aastased, kui mängisime puupüsti täis Rock Cafés umbes 1500-2000 inimesele ja kogu saal laulis meie surematut hitti. See oli kirjeldamatu emotsioon ning tegi meid kuulsaks,“ naerab Alab Urva.
Pärast Jukut mängis ta ansamblis Pimpfish, mis esitas peamiselt tema loodud muusikat, seejärel oli kitarrist Mihkel Ratti ansamblis. Praegu mängib Alan Urva alternatiivrocki viljelevas ansamblis Sounds of September, millele kirjutab laulud samuti tema. Esmalt oli ansambli solist Teele Viira, praegu laulab Alan Urva elukaaslane Mari-Liis Aljas. Talvel esinetakse peamiselt rockiklubides, suvel vabaõhufestivalidel. Paar aastat tagasi oli esimene välisesinemine Soomes. Sel suvel on kavas salvestada bändi esimene plaat. Peale selle teeb Alan Urva kaasa ka tantsu- ja kantrimuusikaansamblis Hijacking Joe. Muusik Alan Urval endal on neli kitarri.