Aasta õpetaja MAARIKA LEKARKIN: „Mu töö on mu hobi.“

2977
MAARIKA LEKARKIN hoiab käes enda portreed. Lasteaia sünnipäevaks joonistas ta koos oma tütre ja lasteaialastega portreed Raasiku Oravakese töötajatest. Foto Meelis Ahven

Harju aasta õpetaja MAARIKA LEKARKIN on töötanud Raasiku lasteaias 5 aastat.

Maarika Lekarkin ütles, et Harju aasta õpetaja tiitel oli talle ootamatu nagu külm dušš: „Kui teed iga päev oma tööd pühendumuse ja armastusega, tundub see normaalne. Nii tekkis mul küsimus, mis mõttes sain auhinna? Õpetajatöö on nagu ema töö kodus, mis jääb samuti taustale ega paista välja, kui kõik on tehtud ja toimib.“
Ta tõdeb, et tunnustust on siiski vaja, et jaksaks edasi minna: „Kui mõtlen, kas minust oleks võinud saada aasta õpetaja mõnes teises lasteaias, siis ilmselt mitte. Tiitel sõltub kollektiivist. Kui panna õpetajad majja, kus ei hinnata loomingulist vabadust, jääb see inimese sisse. Täidad normid ja isiksust pole näha.“
Maarika Lekarkin märkis, et auhind tuli kogu Raasiku lasteaiale: „Meie kollektiivi õhkkond soosib seda, et erinevate inimeste anded tulevad välja. Raasikul on küll palju nooremõpetajaid, kuid minu arvates on see meie maja rikkus. Vahel tuleb hirm, et kui hakkab väga hea, viib elu meid perega taas kuhugi mujale.“
Raasikule tuli ta koos perega kaheksa aastat tagasi jaanipäeval – abikaasa Leo Lekarkin on diakon ning kirikuõpetaja Jaanus Jalakas kutsus ta Raasikule tööle.
Ta ei mõelnud kolimisest pikalt, otsus sündis kiiresti, pere pakkis Tallinna Veskimetsa kodus asjad kokku: „Kirikuõpetaja peres on nii, et kui abikaasa liigub edasi, lähen ka mina temaga kaasa.“
Tallinnast ära tulles olid tal ootused suured ning hirm nahas: „Kipun jääma asjadesse kinni. Mu eelmine töökoht Tallinna Karikakra lasteaias oli väga hea ning mul oli raske sealt ära tulla.“
Õpetajana on ta töötanud kolmes lasteaias, esimene amet oli Tallinnas Kopli lastesõimes: „Kui seal töötasin, oli see Raasiku lasteaiale väga sarnane, samamoodi pisike ja kolme rühmaga. Hiljem tuli töö mulle sealt koju kaasa – olin oma lastega kodus ning lapsevanemad tulid küsima, kas saaksin võtta enda juurde vene lapsi, et neid hoida ning õpetada. Minu esimene hoiulaps lõpetas eelmisel suvel ülikooli.“
Ta lausus, et hoiulapsi oli rohkesti: „Ei pidanud neid kusagilt otsima. Kui üks lõpetas, tuli teine. Töötasin FIEna ning tegin lastega kodus kõike seda, mida nüüd teen nende lasteaias.“
Ta võrdles, et vene laste vanemad on teistsugused: „Koplis oli tavaline, kui ema või isa tuli hommikul lillekimbuga uksele ja teatas – lilled on mulle selleks, et tuleks tore päev. Rohkem erinevusi maa- ja linnalaste vahel pole ma märganud.“
Karikakra lasteaias, oma järgmises töökohas, oli Maarika Lekarkinil küll loominguline kollektiiv, kuid suur maja: „Lasteaias oli 12 rühma ning ei jõudnud kõigiga nii palju suhelda. Nüüd Raasikul on võrdlusmoment tuntav – siin elame koos nagu perekond ja küsime üksteiselt abi.“
Oma eriala peab ta enda hobiks: „Olen õnnelik inimene, sest mu töö on üks loovamaid. Saan teha kõike läbi mängu ning kuidas midagi teen, on mu enda kätes.“
Ta lisas, et lasteaiaõpetaja töös võib tekkida ka rutiin, mis ei pruugi olla halb: „Kui päeva jooksul korduvad rituaalid, tagab see lastele turvalisuse ja järjepidevuse. Samas peab lähtuma lastest – kui nad leiavad sajajalgse ning tahavad seda mikroskoobi all vaadata, siis võib planeeritud tegevused edasi lükata. Lasteaia eelis algklassidega on see, et meil on rohkem vabadust. Lapsed on meiega päeva jooksul kauem koos. Otsin neile huvitavaid ja uusi ideid, mida on vaja nii laste kui minu jaoks, et ei kukuks rutiini.“
Ta pooldab õppimist mängu abil: „Mida saab õppida õues, tuleb seda teha. Viimasel aastal tuleb muidugi õppida laua taga istuma ja võtta rangemalt, kuid mind kurvastab näiteks see, kui lapsed tunnevad teoorias kõik puud pildilt ära, aga looduses mitte. Tegin Raasiku kiriku ümber mängulise seiklusraja, isegi Raasiku lapsed ei tundnud puid.“
Loova töö tegemise soov oli Maarika Lekarkinil lapsepõlvest alates: „Tahtsin saada kokaks. Ema saatis mu tädi juurde praktikale, tegin matuse- ja pulmalaudasid ning kui pärast seda pidin veel ka kodus süüa tegema, ei tundunud see hea mõte. Oskused on hiljem kasuks tulnud kiriku juures köögis toimetades. Huvi pakkus ka aednikutöö, seda olen saanud teha kiriku ümber aedades ning oma koduaias.“
Tallinna Pedagoogilisse Instituuti läks ta pabereid sisse andma käsitööõpetaja erialale: „See ühendati aga keemia-, füüsika- ning joonistamisõpetaja erialaga ning teadsin, et nende aladega ma enam tegemist ei tee, andsin dokumendid lasteaiaõpetaja kohale ega ole seda kordagi kahetsenud.“
Kui õpetajatöö ja perekonna kõrvalt aega üle jääb, tegeleb ta maalimisega: „Ka selle hobi taga on tegelikult Jaanus Jalakas. Ta kinkis me tütardele akrüülvärvid ja maalimistarbed, kuid lapsed ei hakanud neid kohe kasutama. Vaja läks neid siis, kui hoiulaps ja mu enda laps tahtis kunstigümnaasiumisse sisse saada ning palusid, et ma neid juhendaksin. Kui tulin tööle Raasiku lasteaeda, öeldi esimese asjana, et joonista oravaid.“
Maalimishobist kasvas välja tõsisem huvi ning sügisel avas ta Raasiku lasteaias oma esimese näituse: „Juhataja pakkus välja, et võiksin näituse teha juba jaanuaris, kui avasime juurdeehituse. Siis polnud aeg selleks veel küps. Enim meeldib mulle maalida seda, mida kõige rohkem armastan – lapsi ja lilli.“
Maalimist õpib ta sageli interneti abil: „Vaatan YouTube’ist videosid ning õpin tehnikat. Päriskursused on kallid.“
25 aastat oma elust on ta pühendanud vabatahtlikule tööle: „Kui teen järjekorra, siis esikohal on mu elus Jumal, siis mees, lapsed ja töö. Jumal on juhtinud kõiki mu otsuseid ja valikuid. Alustasin vabatahtlikuna Rannamõisa koguduses, jätkasin Raasikul pühapäevakoolis. Sellest sügisest tõmbusin veidi tagasi ja võtan koguduse juures kergema aasta, et jõuvarud taastuksid.“
Kolm aastat tagasi kolis ta perega Raasikult Arukülla: „Kiriku kõrval olevas õpetajamajas oli küll hea, kuid Arukülas tunnen end rohkem kodus.“
Oma neljale tütrele pole ta õpetaja olnud: „Üks tütar küll oli ajutiselt minu rühmas, kuid palusin vahetust. Laps hakkas ütlema mulle õpetaja, sest ei tahtnud teistest eristuda. Nii saan ise ning lapsed olla vabamad ning ei pea kartma, et teen lastel vahet.“