
„Maakarja veistes on ürgsust ja nad on sama visad nagu eestlased,“ ütleb ANTS AAMAN seenior, Karukämbla farmi kaasomanik.
Isa Ants Aaman seenior ja poeg Ants Aaman juunior peavad Kuusalu vallas Hirvli külas koos piimafarmi. Nad on Karukämmal OÜ omanikud ja juhatuse liikmed. Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi aastakoosolekul möödunud neljapäeval pälvisid nad teenete eest eesti maatõu aretustöös rändhõbekarika.
Parim maakarjakasvataja selgub iga-aastase hindamise tulemusena. Rändauhinda hakati välja andma 1928. aastal, taastati aastal 2004.
Ants Aaman seenior kommenteerib, et vastavalt statuudile saab rändkarika päranduseks, kui seda võidetakse kolmel aastal järgemööda või kümne aasta jooksul vaheldumisi viis korda. Karikat tuleb hoida nähtavas kohas ning au sees peaks olema sellest võõrastele jooki pakkuda. Nädalavahetusel oli Aamanitel külalisi, karikast prooviti juua vahuveini. Kuna karikas on pealt lai, oli see päris keeruline.
Karukämbla farmi hakati maatõugu lehmi ostma kümme aastat tagasi. Maatõugu lehmad on värvilt enamjaolt eri toonides koorekohvi-karva ja nudipead, pole sarvi. Praeguseks on 39pealises piimalehmakarjas neid 26, lisaks mullikad-vasikad. Plaan on muuta kari täielikult maatõu piimakarjaks.
Kui maatõugu piimalehmi on karjas 4 või rohkem, alustatakse selle karja iga-aastast hindamist. Karju hinnatakse eliit-, esimese ja teise klassi tõukarjadeks. Eestis oli 2016.aastal eliitkarju 5, nende seas ka Karukämbla farm. Kokku on maakarja tõugu lehmi Eestis 50-60 farmis-laudas.
Maakarja lehmade aretamine on Karukämbla peremeeste sõnul vaevaline ja andnud tagasilööke. Tegu on ohustatud tõuga, neid lehmi peetakse talulautades ühe-kahe kaupa. Mõnel memmel on selline lehm otsekui lemmikloom – ärahellitatud. Kui niisugune lehm on farmi ostetud, tuleb temaga jändamist üksjagu.
Ants Aaman seenior: „Samas tasub maatõugu lehmi aretada, nende piimas on valgu- ja rasvasisaldus kõrgem. Rammusamast ja valgurikkamast piimast saab rohkem ja maitsvamat juustu ning kohupiima, piim on hea magus. Põhimõtteliselt on tegu elava rahvusliku aardega. Eesti maatõu veis on üks tõeline pärl meie kultuuripärandis, tema abil on võimalik luua kvaliteetseid ning unikaalseid tooteid. Varem arvati, et maakarja lehm ei hakka aastas üle 2000 kilogrammi piima andma, kuid aeg on näidanud, et maatõul on potentsiaali küll. Meie farmi keskmine toodang on peaaegu 6000 kilogrammi piima aastas. Tuleb aga silmas pidada, et eesti maatõu aretuses ei ole eesmärk võidujooks teiste tõugudega saavutamaks üha kõrgeimaid aastatoodanguid. Oluline on siiski kvaliteet kõige üldisemas mõttes – hea tervisega, pikaealine, kerge poegimisega, hästi sööta kasutav ning rammusat piima andev uudishimulik ja inimsõbralik eesti maatõugu veis. Tõug, millel on oma iidne lugu.“
Karukämbla farmi rekordlehm Pauliine lüpsis 2015. aastal 8672 kilogrammi, oli maatõugu lehmadest siis Eestis kolmandal kohal.
Kui madalate hindade tõttu lõpetas piimatootmise Massiaru farm, kuhu 2014. aastal anti maatõu aretaja rändkarikas, müüdi sealsed 9 maatõugu lehma Aamanitele.
Otsitakse lüpsjat
Karukämmal OÜ otsib juba pikemat aega lüpsjat. Ei ole leitud. On helistatud ja uuritud, aga kokkulepeteni pole jõutud. Farmi kõik lehmad lüpsab seetõttu praegu Anne-Mai Aaman. Teda aitab ka abikaasa Ants Aaman juunior.
„Oleneb inimese töövõimest, aga keskmise palga suudame maksta – 1200 eurot bruto. Kui oskaks lisaks lüpsmisele ka loomi sööta, võiks töötasu olla isegi kuni 1500 eurot kuus,“ lubab vanaperemees.
„See töö kerge ei ole, kella viie ajal tuleb hommikul alustada. Õhtul kella viie ajal algab teine lüps. Poegimise ajal võib tööpäev venida kuni 10 tunnini.“
Kergem oleks loomade vabapidamisega ja automatiseeritud laudas, aga pole investeerimisvõimekust, tõdeb ta: „Nüüd makstakse 30-31 senti piimaliitrist, see võimaldab lüpsjale keskmist palka maksta. Kui hind tõuseks 40 sendile liitri eest, võiks juba investeerimisplaane pidada, aga põllumajanduses on olud heitlikud. Juhtub hind taas langema, tekivad raskused.“
Töö on OÜs Karukämmal jagatud nii, et Ants Aaman seenior teeb traktoritöö, juunior tegeleb jõudluskontrolliga, peab karjaraamatuid ja on piimafarmi juht.
Seltsi aastakoosolekule Pärnumaale Are valda oli plaan minna kahekesi, aga juunior pidi jääma farmitööd tegema. Hõbedase rändkarika võttis vastu seenior.