AADIK – Kol­ga mõi­sa va­lit­se­ja­ma­ja keld­ri­baa­ri näh­ta­ma­tu ela­nik

NE­LE REIAL, Kol­ga muu­seu­mi fon­di­hoid­ja

Kol­ga baar väi­ke­ses Kol­ga ale­vi­kus Har­ju­maal oli omal ajal tun­tud üle Ees­ti. Ki­ro­vi kol­hoo­si­le kuu­lu­nud Kol­ga baar alus­tas oma te­ge­vust 1. au­gus­til 1990. aas­tal vast­selt re­no­vee­ri­tud Kol­ga mõi­sa va­lit­se­ja­ma­ja keld­ri­ruu­mi­des. Kol­hoos la­gu­nes, aga baar jäi. Miks ei peaks, kui me­nüüs oli va­ba­rii­gi pa­rim sel­jan­ka, suu­re­pä­ra­ne sea­p­raad või le­gen­daar­ne „Soe sõ­na“ – juus­tu-sin­gi kat­te ja roo­sa „sous­ti­ga“ ah­ju­sai. Kui va­ja, siis pa­lun vä­ga, kell 2 öö­sel sai ka suhk­ru­ga ve­ri­vors­ti.

Sig­ne Blum, kauaaeg­ne baa­ri­daam mee­nu­tab: „Tal­lin­na tak­so­par­gi dis­pet­še­rid, ke­da rah­va­suu kii­su­deks ni­me­tas, ei kü­si­nud tak­so tel­li­mi­sel ku­na­gi baa­ri asu­koh­ta – see liht­salt oli seal tea­da. Et baa­ri sis­se saa­da, oli tar­vis ko­had en­ne kin­ni pan­na. Uk­se­hoid­jal oli õh­tud lä­bi te­ge­mist jär­je­kor­ras ole­va­te klien­ti­de ära­pai­gu­ta­mi­se­ga täis­tuu­bi­tud saa­li, kus­juu­res koh­ta­de arv oli 120 ning pol­nud har­vad ju­hud, kui is­tu­ti ko­ri­do­ris pin­ki­del ja saa­lis ak­na­lau­da­del. Riie­tus pi­di ole­ma kor­rekt­ne: dres­si­des-ket­si­des kü­las­ta­jaid sis­se ei las­tud.“

Me­nu­kat baa­ri tu­li aga ava­da kolm kor­da. Hä­ma­rad ruu­mid ku­ni 2 meet­ri pak­sus­te sein­te ja ma­da­la­te võl­vi­de­ga ei and­nud end nii­sa­ma kät­te. Esi­me­sel ava­mis­kat­sel oli ko­gu lae ja sein­te val­ge krohv al­la sa­da­nud. Tei­sel kor­ral üt­les jää­ma­sin eel­ne­val ööl üles ja uju­tas saa­li­põ­ran­da üle. Kol­man­dal kor­ral olid Ki­ro­vi „sak­sad“ isik­li­kult ko­hal ja no ku­ri­vaim: süüa te­hes läks ahi põ­le­ma. Aga baar sai ava­tud, sui­sa tu­le­vär­gi­ga.

Al­les aja kul­ge­des sel­gus, et baar ei asu­ta­tud su­gu­gi tüh­ja­des­se keld­ri­ruu­mi­des­se. Seal oli kee­gi. Ni­meks pa­ni baar­man Jaan Lo­rens näh­ta­ma­tu­le ela­ni­ku­le Aa­dik – Root­si ku­nin­gas Gus­tav Adol­fi jär­gi, sest mõi­sa juu­red ula­tu­vad Root­si aad­li­ke­ni väl­ja.

Näi­da­nud on Aa­dik end vä­he. Sig­ne Blum nä­gi te­da, kui ta lip­sas oma hal­li­de püks­te ja he­le­si­ni­se, lü­hi­kes­te var­ru­ka­te­ga sär­gi­ga lä­bi lu­kus­ta­tud uk­se vii­na­lat­tu.

Küll aga võis Aa­di­ku ko­ha­l­olu tun­da. Tund­ma­tuks soo­vi­da jääv baa­ri­daam mä­le­tab vä­li­s­ees­ti va­nap­roua­sid, kes pä­rast ei­net tal­le lä­he­ne­sid ja kõr­va so­sis­ta­sid: „Tea­te, me ei ol­nud seal lauas ük­si. Seal on veel kee­gi.“

Baa­ri­rah­va­le ei ol­nud kü­la­lis­te tä­he­le­pa­nek su­gu­gi ül­la­tu­seks ega ka see, et täies­ti võõ­rad Aa­di­kut tun­ne­ta­sid. Ini­me­si just­kui tõm­bas saa­li kõi­ge ta­gu­mi­se nur­ga­laua poo­le. Kui baa­ris olid kõik lauad tüh­jad, siis esi­me­se­na min­di ik­ka sin­na lau­da. Kui ka va­hel juh­tus, et kee­gi va­lis mõ­ne tei­se ko­ha, siis pä­rast tel­li­mist võt­sid nad oma as­jad ja ko­li­sid üm­ber Aa­di­ku lau­da. Sin­na jät­sid baa­ri­töö­ta­jad tal­le sa­ge­li ka hea tah­te mär­giks pit­si vii­na.

Lai­ne Ro­sin, baa­ri pi­kaa­ja­li­ne kokk, ja­gab, et 1990nda­te aas­ta­te al­gus oli pe­riood, kus käi­di kül­lalt­ki pal­ju va­ras­ta­mas, rüüs­ta­mas ning baa­ri­töö­ta­jaid kiu­sa­mas. Tih­ti olid baa­ri­nai­sed oma­päi ja sis­se as­tus iga­su­gu­seid hir­mu­ta­vaid te­ge­la­si, seal­hul­gas ka Lok­sa maf­fia ja muud püs­si­me­hed. Aga Aa­di­kut ei kart­nud nai­sed mit­te ku­na­gi. „Meie pi­da­si­me te­da oma poi­siks, täies­ti – meie Aa­dik.“

Lai­ne Ro­sin rää­gib veel ühe loo, kus ta õh­tul oli kol­lee­gi­ga ka­he­ke­si tööl. Kõik kü­la­li­sed olid lah­ku­nud. „Tek­kis sel­li­ne ras­ke tun­ne ja kõ­he­dus – ei ol­nud meel­div ol­la nen­des tüh­ja­des ruu­mi­des. Pa­ni­me­gi baa­ri va­rem kin­ni ja läk­si­me ära. Hil­jem kuul­si­me, et üm­ber baa­ri ol­di au­to­de­ga tii­ru­ta­tud ja kor­ra­li­kult möl­la­tud. Na­gu oleks mei­le mär­ku an­tud, et min­ge, nai­sed, mi­ne­ma, siin ei ole hea ol­la. Aa­dik hoia­tas ja sel­le­pä­rast pi­da­si­me te­da heaks. Mi­da­gi kur­ja ta mei­le ei tei­nud.“

Sig­ne Blum ja­gab sar­nast ko­ge­must: „Oli­me Lai­ne­ga tööl. Oli pi­me sü­gi­se­ne ar­gi­päev, kü­la­li­si pol­nud. Kus­juu­res hu­vi­tav on see, et me is­tu­si­me seal keld­ris ja ma ei kart­nud. Mit­te ku­na­gi ma ei kart­nud, et see Aa­dik kui­da­gi seal oli. Meil oli te­ma­ga vä­ga tur­va­li­ne. Is­tu­si­me köö­gi­laua ää­res ja rää­ki­si­me jut­tu. Min­gil het­kel Lai­ne kü­sib, et miks sa tä­na ko­gu aeg üle õla sin­na saa­li poo­le va­hid. Mi­na üt­le­sin, et tead, mi­nu­le ei meel­di siin tä­na ol­la, läh­me ära! Küm­ne pai­ku õh­tul läk­si­me­gi ära. Järg­mi­sel päe­val sel­gus, et va­ras oli käi­nud. Õn­neks ei ol­nud mi­da­gi lõ­hu­tud ega ära võe­tud. Lub­ja­tol­mu­sed ja­la­jäl­jed vii­sid köö­ki, kus sig­na­li­sat­sioon möir­ga­ma hak­kas, aga ma­jast väl­ja häi­ret ei and­nud. Ra­ha, mis hoiul sü­gav­kül­mas sea­li­ha ta­ga, jäi avas­ta­ma­ta. Ma ar­van, et jäl­le see Aa­dik oli seal män­gus.“

Kõi­ge roh­kem oli Aa­di­kut aga kuul­da. Sig­ne Blum mee­nu­tab, et te­ma sam­mud ki­vi­põ­ran­dal olid me­tal­se kõ­la­ga, na­gu oleksid ja­la­nõu­de all ol­nud me­tal­list kont­sap­le­kid, mi­da va­nas­ti saa­bas­te pu­hul ku­lu­mi­se kait­seks ka­su­ta­ti: „See kõn­di­mi­ne võis ol­la ka päi­se päe­va ajal. Näi­teks is­tu­me Lai­ne­ga ka­he­ke­si köö­gis, üh­te­gi ini­mest ei ole. Lä­hen vet­su ja ko­ri­do­ris kuu­len, et sam­mud tu­le­vad. Tu­len ta­ga­si, no kur­ja küll, ter­ve päev po­le ke­da­gi ja nüüd, kui ta­had vet­su min­na, siis ko­he kee­gi tu­leb! Lai­ne siis üt­leb, et mi­ne, mi­ne, Aa­dik kõn­nib, po­le siin ke­da­gi.“

Ena­mas­ti kõ­la­sid sam­mud vä­li­suk­sest baa­ri­le­ti­ni, aga tel­li­jat ei ku­sa­gil. Sig­ne Blu­mi tü­tar An­ni­ka­gi mä­le­tab köö­gi ko­hal kõn­di­mist ja us­te kin­ni­pa­ne­mist. Kui ta üles vaa­ta­ma läks, ei ol­nud seal ke­da­gi.

Lai­ne Ro­sin mä­le­tab sel­gelt 1994. aas­ta sep­temb­rit: „Siis oli sel­li­ne õh­tu, kus Aa­dik hak­kas us­te ja aken­de­ga mee­le­tult mä­rat­se­ma. Rah­vast ei ol­nud pal­ju. Väl­jas oli tuul, aga neid tuu­li oli seal ka va­rem ol­nud. Nä­dal ae­ga en­ne se­da oli meil laul­ja Ur­mas Alen­der käi­nud. Järg­mi­sel päe­val tu­li tea­de rei­si­lae­va Es­to­nia hu­kust. Siis me ka mõt­le­si­me, et kas Aa­dik tun­dis se­da kao­tust et­te.“

Kes siis Aa­dik ik­ka­gi oli?
Lii Elf­rie­de Rand, sa­mu­ti kauaaeg­ne baa­ri­kokk ja raa­ma­tu­pi­da­ja: „Ma ar­van, et ta oli ik­ka­gi min­gi tee­ni­ja seal mõi­sas, sest ta oli sel­li­ne väi­ke mees ja kui neid Sten­boc­ki aeg­seid as­ju uu­ri­da, siis seal on sel­li­ne väi­ke mees ole­mas.“

Anu Tä­he­maa, Kol­ga muu­seu­mi töö­ta­ja mõ­tisk­leb, et ehk oli ta ku­na­gi­ne ai­da­mees, kes neid lao­va­ru­sid ar­ves­tas ja po­le suut­nud oma va­ru­de juu­rest ära tul­la.

Ivi­ka Kok­ke­ril, Rap­la­maa sel­gelt­nä­gi­jal ja ime­ra­vi­jal, kes 1994. aas­tal Aa­di­kut käis ära saat­mas, on oma nä­ge­mus Aa­di­kust: „Ta oli va­nem mees, mul­le peas öel­dak­se, et ku­sa­gil 69. Ta tu­le­tab meel­de Kih­nu Jõn­ni – sel­li­ne kop­sa­kam, 90 ki­lo kind­las­ti. Ta võis ol­la kõi­ge roh­kem mee­ter seit­se­küm­mend pikk. Kui ma te­da vaa­tan, siis ma näen pu­na­kaid juuk­seid, na­tu­ke­ne ted­re­täp­pe oli ka. Ta kan­dis pool­saa­paid, tu­mep­ruu­ne, tu­ge­vast li­na­sest pük­se ja suu­re­mat kamp­su­nit. Ta võis ol­la ta­luo­ma­nik, sest ma näen te­da vä­ga tõ­si­se­na – ka­he ja­la­ga maa peal, vä­ga ras­ke ise­loo­mu­ga mees. Ta ei ol­nud vae­ne, tal oli oma ra­ha. See võis ol­la ku­sa­gil aas­tal 1700. Ta oli tü­li käi­gus noa­ga ära ta­pe­tud. Ta oli seal sur­nud ja te­ma hing ei saa­nud va­baks. Ja vaa­ta, ta pa­lus­ki kõi­ki­de käest abi – ta tah­tis sealt ära saa­da. Ma ise­gi mä­le­tan se­da lau­da. See oli­gi te­ma laud, sest sel­le ko­ha peal, ma ar­van, et ta ka ära ta­pe­ti. Ma üt­le­sin baa­ri­nais­te­le, et see ei ole hea, et teil see Aa­dik seal on. Lä­bi mi­nu sai­gi see hing va­baks. Ku­na Aa­dik sai va­baks, läks ka baar kin­ni. See koht sai va­baks, sest pä­rast se­da ei toi­mu­nud seal enam üh­te­gi kak­lust, üh­te­gi röö­vi, üh­te­gi prob­leem­set as­ja. See Aa­dik on nüüd sealt läi­nud ja kõi­ki­del on ra­hu.“

2023. aas­ta ke­va­del tu­lid sel­gelt­nä­gi­jad Žan­na ja Ok­sa­na mõi­sa va­lit­se­ja­ma­ja vai­m­olen­di­te­ga tut­vu­ma. Ka ku­na­gi­se baa­ri saa­li­des käi­sid nai­sed küün­la­val­gel tun­ne­ta­mas. Aa­di­kut nad tões­ti enam ei leid­nud, küll aga kaks mun­ka. „See on vä­ga hea koht vaim­se­teks te­ge­vus­teks,“ tõ­de­vad tun­tud ta­ju­jad.

Kol­ga mõi­sa va­lit­se­ja­ma­jas asu­va muu­seu­mi ka­su­tu­ses on osad ruu­mid ka keld­ri­kor­ru­sel. Mul­lu ok­toob­ris nä­gi meie muu­seu­mi kü­las­ta­ja en­di­se baa­ri­saa­li sis­se­käi­gus üht meest, kes val­ju­hääl­selt mi­da­gi nõu­dis. Muu­seu­mi ju­ha­ta­ja Ul­vi Meie­ri kü­si­mu­se pea­le, mi­da siis vaim soo­vib, näi­tas nai­ne root­si­keel­sel os­tu­ni­me­kir­jal sõ­na „sp­rit“. Sp­rit tä­hen­dab root­si kee­les nii vai­mu kui kan­get al­ko­hool­set joo­ki.

„Võ­ta nüüd kin­ni, kas tüüp ta­hab nap­si või hoo­pis teis­te vai­mu­de­ga koh­tu­da? Aga kui­das saa­nuks poe­ni­me­kir­ja jär­gi en­ne­va­nas­ti kaup­lu­sest vai­mu­sid os­ta, ju ik­ka pii­ri­tust,“ mõ­tisk­leb Ul­vi Meier.

Nüüd on meie, muu­seu­mi­töö­ta­ja­te, kord jät­ta pits laua­le ja tõ­de­da, et Kol­ga mõis on rik­ka vai­mu­pä­ran­di­ga koht.