Kuu­sa­lu­las­te väl­ja­rän­ne ja eest­las­te asun­dus­te ku­ju­ne­mi­ne 19. sajandil Ve­ne­maal

Ulvi Meier

Sis­se­rän­dest
Põh­ja­sõ­ja ja kat­ku mõ­jul oli ko­gu ki­hel­kon­nas jää­nud tüh­jaks li­gi 300 ta­lu, kus ei ol­nud ini­me­si ta­lu oma põl­du­sid ha­ri­ma ega ol­nud neis ta­lu­des ka töö­li­si mõi­sas põl­du­del. Sel­li­ne sei­su­kord oli ras­ke maa­le ja rah­va­le. Kus­kilt pi­did tu­le­ma uued ini­me­sed, kes asus­ta­sid jäl­le ta­lud. Ko­ha­lik rah­vas ei suut­nud se­da üle­san­net täi­ta täiel mää­ral, sest just noo­red ini­me­sed olid huk­ku­nud sõ­jas ja tau­di­des ja jä­re­le jää­nud va­ne­mad ini­me­sed, kes ei suu­da enam kui­gi kii­res­ti suu­ren­da­da ini­mes­te ar­vu. Ku­sa­gilt pi­di tu­le­ma juur­de uu­si ini­me­si, kes täi­da­vad tüh­jad ta­lud. Ja vars­ti pä­rast sõ­ja lõp­pe­mist hak­ka­vad ini­me­sed lii­ku­ma vä­he­sel mää­ral. Sun­nis­mai­sus oli sõ­ja kes­tel nõr­ge­ne­nud ja sel­le jä­re­le val­va­jad ja asu­tu­sed jää­nud loiuks. Sel­le tu­le­mu­se­na tu­le­vad kü­las­se võõ­rad ini­me­sed mu­jalt.

Ran­na­kü­la­des­se tu­leb uu­si ini­me­si ena­mu­ses Soo­mest, eri­ti Soo­me lõu­nao­sast, mis tol ajal oli veel Root­si va­lit­su­se all. Üld­se on sis­se­rän­na­nud soom­las­te hul­gas pe­re­kon­da­de­ga ini­me­si, aga ka ük­si­kuid lesk­nai­si las­te­ga, vi­ga­seid, hul­gu­seid, ka paar tüd­ru­kut, kel kaa­sas laps. Maa­kü­la­des­se on läi­nud va­ne­mad me­hed kar­jas­te­na.

Soom­las­te ar­v Kol­ga, Kõn­nu ja Kiiu val­las 1732. aastal näi­tab, et kõi­ge enam on tul­nud Vii­nis­tu kül­la (31 soom­last nen­de hul­gas 16 last), Ka­ber­las­se 18 ini­mest (Vii­bu­rist), näi­teks veel Pä­ris­pea­le 8, Valk­la ja Kuu­sa­lu kül­la 7 ning Pu­di­soo­le ja Muuk­si 6. Kok­ku tuli soom­la­si Kuu­sa­lu ki­hel­kon­da li­gi 150 ini­mest. (Vil­bas­te)

Väl­ja­rän­dest
1880. aas­ta­te al­gul ha­ka­ti Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na Kol­ga mõi­sas maa­mõõt­mist teos­ta­ma. Sel­le­ga kaas­nes osa ta­lu­poe­ga­de ja rand­las­te maa­de liit­mi­ne mõi­sa kül­ge. Hal­ve­ne­sid ka ren­di­tin­gi­mu­sed. Nii kae­bab Ole­vi­ku kir­ja­saat­ja Kuu­sa­lust, Ole­vik, 5. märts 1884, nr 10: „…et ini­me­sed ol­la sääl väl­ja­rän­da­mi­se­le sun­ni­tud. Ren­di­tin­gi­mu­sed ol­la nii­su­gu­sed, et neid mit­med täi­ta ei saa.“ Lä­he­ma­te elu­tin­gi­mus­te koh­ta üt­leb sa­ma kir­ja­saat­ja järg­mist: „1883/84. aasta sü­gis kehv ikal­dus oli, Kuu­sa­lus tal­vel vä­he lund: oras kül­mas ära; ka­la ei saa; ran­na­mees­te elu üs­na kehv!“ Ole­vik 2. ok­too­ber 1884, nr 14.

Siit ker­kis­ki rand­las­te ja osalt ka ta­lu­poe­ga­de et­te prob­leem: kui­das ela­da eda­si? La­hen­dust tõo­tas ru­tu­li­ne väl­ja­rän­da­mi­ne. Oli ju kuu­sa­lu­la­si en­negi siir­du­nud võõ­rai­le mai­le. Ni­melt olid Malts­ve­ti lii­ku­mi­sest osa­võt­nud Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na rand­la­sed – eri­ti Lee­si ja Tam­mis­tu kü­last – rän­na­nud 1862. aastal Krim­mi. Ena­mik Kol­ga ran­na üm­ber­­asu­jaist jäid pea­tu­ma Sõrt-Ka­rak­tšo­ra kül­la, kuid osad lah­kusid ja os­tsid en­da­le mõi­sa Or­lo­vi ku­ber­man­gu. KM RO ERA II 114, lk 327. Üld­se lah­kusid 18 pe­ret.

Nii ko­gu­nes­ki 1883. aasta hi­lis­sü­gi­sel hulk rand­la­si ja ta­lu­poe­gi Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na Kol­ga val­la Ha­ra kü­la Jü­ri Po­na­ma­ri tal­lu, kus arut­lu­se­le tu­li ta­lu­rah­va ja mõi­sa va­he­kord. ENSV RA­KA, f.2283, mnim. 1, sü.29/9, 1.1. Kok­ku­tu­le­ku koh­ta on sa­ma kü­la aja­loo üles­kir­ju­ta­ja Jo­han­nes Kravt­sov järg­mist mär­ki­nud: „Sääl rää­kis Lint­west, et te­ma­le ol­la üks Pii­ri­wa­hi Sol­dat kiit­nud One­ga jär­ve äär­set maad ja kut­su­nud sin­na te­da, Lind­wes­ti, ela­ma, aga Hint­rik Sil­be­rant üt­les, et här­ra Ret­solt kir­ju­tab „Ees­ti Pos­ti­me­hes“ ja kii­dab, et Su­hum Ka­les pi­da­da kroo­nu ini­mes­te­le il­ma mak­su­ta maad an­ta­ma.“

See tea­dus hu­vi­tas koo­so­li­jaid. Nõu­pi­da­mi­se tu­le­mu­se­na ot­sus­ta­ti pea­gi jäl­le kok­ku tul­la ja 1884. aasta küün­la­päe­val oli­gi Ha­ra kül­la Kesk­nee­me tal­lu ko­gu­ne­nud li­gi­kau­du 100 me­hest koos­nev nõu­pi­da­mi­ne ENSV RA­KA; f.2283,nim.1,sü.29/5,1.1. Aru­ta­ti jäl­le­gi mõi­sa ja ta­lu va­he­kor­da ning pee­ti aru väl­ja­rän­da­mis­pai­ka­de so­bi­vu­se üle, kuid min­gi­le ot­su­se­le veel ei jõu­tud ja ot­sus­ta­ti veel kord kok­ku tul­la. Kol­mas kok­ku­tu­lek toi­mus kaks nä­da­lat pä­rast küün­la­päe­va sa­mas ta­lus. Siin hää­le­ta­ti üks­meel­selt väl­ja­rän­da­mi­se poolt ja pee­ti va­ja­li­kuks saa­ta saa­di­kud maad kuu­la­ma. Väl­ja­rän­da­mis­pai­ka­deks va­li­ti kaks koh­ta: Pe­ter­bu­ri ku­ber­mang ja Mus­ta me­re ran­nik. Sel­li­ne jao­tus oli tin­gi­tud ta­lu­poe­ga­de ma­jan­dus­li­kust olu­kor­rast. Mis siis sun­dis ini­me­si jät­ma oma ko­du­maa ja suun­du­ma võõr­si­le? Ka­su­tan siin Lii­sa Toot­se­li sõ­nu: „Vae­sus. Lõp­ma­ta vae­sus, mil­lel pol­nud ot­sa ega äärt. Ala­ti­ne tü­hi kõht las­tel ja omal ene­sel. Pe­re suur, lap­si pal­ju, töö­te­gi­jaid – pe­rei­sa me­relt ka­la­saa­ki loot­mas. Aga me­ri? Kord on võr­gud ka­lu täis, aga mi­tu kor­da tüh­jad. Ehk jäl­le ki­sub torm võr­gud pu­ruks…“

Tee­kond ei ol­nud ker­ge, vaid ise­gi ränk­ras­ke – ho­bu­veo­ki­te­ga ja ka jalg­si, koos pe­re­ga ja ka­ri­loo­ma­de­ga. Mit­te as­ja­ta ei mai­ni Vil­de, kui­das tee ää­res töö­ta­nud ve­ne­la­sed sel­le kur­va rah­va- ja ka­ri­loo­ma­de voo­ri ees här­du­sest pea pal­jas­ta­sid.

Ko­du­maalt lah­ku­ti Krim­mi, Kau­kaa­sias­se, Ku­ba­ni­maa­le, Sa­ma­ras­se, Si­be­ris­se, aga ka mu­ja­le. Tu­le­mu­seks oli, et 1897. aas­ta üle­ve­ne­maa­li­se rah­va­loen­du­se and­meil elas Ve­ne tsaa­ri­rii­gi im­pee­riu­mi ter­ri­too­riu­mil 1 002 738 eest­last, neist põ­hi­mass Lii­vi­maa (518 584) ja Ees­ti­maa (365 959) ku­ber­man­gu­des, Pe­ter­bu­ri ku­ber­man­gus elas 64 116 eest­last, neist Pe­ter­bu­ri lin­nas 12 238.

Ka­he­küm­ne aas­ta pä­rast, va­he­tult en­ne re­vo­lut­sioo­ni, loe­ti eest­la­si tsaa­ri­rii­gi pea­lin­nas kok­ku ju­ba 5000. Eest­las­te suu­re­mad ko­gu­kon­nad olid ka Pihk­va (25 485), Nov­go­ro­di (3112), Tau­ria (2210), Sa­ma­ra (2029), Tve­ri (1516) ja Stav­ro­po­li (1279) ku­ber­man­gu­des.
See­ga elas XIX sa­jan­di lõ­pus väl­jas­pool Ees­ti et­ni­li­si pii­re – Ve­ne­maal – 113 400 eest­last.
Kui va­het te­ha asun­du­se ja asu­pai­ga va­hel, siis asun­du­seks võib ni­me­ta­da ai­nult suu­re­mat eest­las­te ko­gu, kus tões­ti mi­da­gi asu­ta­tud on. Tei­sed ko­had, kus eest­la­si väi­ke­sel ar­vul elab, on ai­nult asu­pai­gad ja nii­su­gu­seid on ko­gu maailm täis.

Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nast väl­ja­rän­na­nu­te asun­du­sed:
1862 aasta Krimm, Sõrt-Ka­rak­tšo­ras­se 18 pe­ret
1884 aasta Pe­ter­bu­ri ku­ber­mang, Si­mi­tit­sa 48 pe­ret
1884 aasta Ab­haa­sia, Sal­me ja Su­lev 52 pe­ret
1906 aasta Soo­me, Kab­bö­le 9 pe­ret

Ve­ne­maalt naa­sid 1920.–1922. aas­ta­ni 37 578 op­tan­ti.