Aru­kü­la koo­li­tüd­ru­kud esi­ta­sid rah­va­ma­ja ees jõu­lue­ten­du­se

Pü­ha­päe­val, 30. no­vemb­ril 1. ad­ven­di tä­his­ta­mi­sel Aru­kü­las as­tus ko­ha­lik noor­te näi­te­ring üles oma esi­me­se eten­du­se­ga „Lu­me­la toi­me­tu­sed“. Näi­den­di au­tor on Aru­kü­la las­teaia en­di­ne õpe­ta­ja Liia Kot­kas, kes aas­ta ta­ga­si aval­das jõu­lu­näi­den­di­te ko­gu­mi­ku „Rut­tu, rut­tu – jõu­lud ko­he käes!“. Rah­va­ma­ja ees eten­du­nud näi­te­män­gu la­vas­tas Ing­rid Tei­no. Nuk­ku­de­ga män­gi­sid Aru­kü­la koo­li noo­re­ma­te klas­si­de õpi­la­sed An­ne­li Moo­rits, Kel­ly Kuur, Lis­sel Sil­las­te, Ron­ja Tamm ja Lil­li Kuu­se­mets. Teks­ti lu­ge­sid põ­hi­koo­li va­ne­ma­tes klas­si­des õp­pi­vad Jo­han­na Asu­ja ja Mar­ta Asu­ja ning Aru­kü­la kul­tuu­ri­juht Ga­ri­na Too­min­gas.

„Lu­me­la toi­me­tu­sed“ on lu­gu sel­lest, kui­das lu­me­memm ja lu­me­taat pa­ne­vad kas­va­ma kaks pä­ka­pik­ku. Kui pä­ka­pi­kud on lu­meon­nis sün­di­nud, kut­su­vad lu­me­memm ja lu­me­taat nei­le õpe­ta­ja, kes hak­kab pä­ka­pik­ke koo­li­ta­ma. Kolm kõi­ge täht­sa­mat te­ge­vust, mi­da pä­ka­pikk peab os­ka­ma, on roo­ma­mi­ne, pii­lu­mi­ne ja peit­mi­ne.

Ing­rid Tei­no rää­kis, kui Ga­ri­na Too­min­gas kuu­lu­tas sü­gi­sel, et Aru­kü­la noor­te­kes­ku­ses ha­ka­tak­se näi­te­rin­gi te­ge­ma, oli ta nõus hak­ka­ma ju­hen­da­ma, kui on hu­vi­li­si. Ko­ha­le tu­lid viis tüd­ru­kut. Näi­te­ring sai kok­ku sep­temb­ris, ok­toob­ris alus­ta­ti jõu­lu­näi­den­di proo­ve, ees­märk oli see esi­me­seks ad­ven­diks pub­li­ku et­te tuua. Liia Kot­ka­se raa­ma­tust va­li­ti näi­dend, mis 3. klas­si tüd­ru­ku­te­le vä­ga meel­dis, ja alus­ta­ti proo­ve.

„Tei­ses-kol­man­das proo­vis näi­ta­sin tüd­ru­ku­te­le pul­ga ot­sas nuk­ke. Üt­le­sin, et tee­me proo­vi – män­gi­ge tä­na nen­de­ga. Tüd­ru­kud va­li­sid nu­kud väl­ja ja imp­ro­vi­see­ri­sid. Kuul­sin, kui­das nad pä­rast üks­tei­se­le üt­le­sid, et see oli maail­ma pa­rim proov. See­tõt­tu kü­si­sin neilt järg­mi­sel kor­ral, mi­da nad ar­va­vad, kui teeks­ki näi­te­män­gu nuk­ku­de­ga. Ku­na ad­ven­diü­ri­tus oli õues, kart­sin, et sir­miks sea­tud kas­ti­de ta­gant män­gi­des nen­de hää­led vä­ga häs­ti ei kos­tu.

See­tõt­tu ot­sus­ta­si­me – las lap­sed lus­ti­vad ja saa­vad nuk­ku­de­ga män­gi­mi­se ko­ge­mu­se, häält nad te­ge­ma ei pea, kuu­la­vad teks­ti ja sel­le jär­gi lii­gu­ta­vad nuk­ke,“ kõ­ne­les ju­hen­da­ja.

Proo­ve teh­ti esial­gu üks, hil­jem ka kaks kor­da nä­da­las. Teks­ti kut­su­ti lu­ge­ma va­ne­ma­te klas­si­de tüd­ru­kud ning kul­tuu­ri­juht. Ku­na ad­ven­diü­ri­tu­sel olid ka­vas ka muud et­teas­ted, oli näi­te­män­gu­le ae­ga 15-20 mi­nu­tit.

„See­pä­rast pi­di­me näi­den­di teks­ti au­to­ri nõu­so­le­kul lü­hen­da­ma. Liia Kot­kas oli pü­ha­päe­val ka ise ko­hal, läk­si­me tüd­ru­ku­te­ga te­da ter­vi­ta­ma – teks­ti au­to­ri­ga koh­tu­mi­ne po­le iga­päe­va­ne või­ma­lus. Liia Kot­kas tä­nas ja üt­les, et tal­le on suur au, kui kee­gi te­ma raa­ma­tust mõnd näi­den­dit män­gib, see ta mõ­te se­da väl­ja an­des oli­gi,“ lau­sus Ing­rid Tei­no.

Ta li­sas, et „Lu­me­la toi­me­tu­si“ roh­kem ei esi­ta­ta, aga lap­sed ta­ha­vad näi­te­män­gu­ga eda­si te­ge­le­da ja ka te­ma po­le jät­ka­mi­se vas­tu: „Tee­me proo­ve eda­si ja vaa­ta­me, mis väl­ja tu­leb. Ta­hak­sin jõu­da sel­le­ni, et nad saak­sid ka pä­ris nu­ku­teat­ri nuk­ku­de­ga män­gi­da. Miks ei võiks Aru­kü­las üks­kord ol­la noor­te nu­ku­näi­te­ring. Meil on Har­ju­maa suu­rim rah­va­ma­ja, suu­re saa­li­ga, kus on 268 koh­ta – kui siin teat­rit ei tee, kus siis veel.“