
Teist aastat Loksa bussijaama alumisel korrusel endistes pangaruumides tegutsev Rannakeele Keskus kutsus nii septembris kui ka oktoobris kohalikku rahvast kord kuus toimuvasse rannakeele tundi, kuulutustes nimetati seda avatud uste päevaks.
Mõlemal korral kogunesid Juminda ja Pärispea poolsaare küladest kümmekond inimest, kes on Rannakeele Keskuse tegemistest osa võtnud ka seni.
MTÜ Rannakeele Keskus juhatuse liige, Tsitre külavanem Riina Laanetu tõdes, et peab välja mõtlema, kuidas selliseid kokkusaamisi nimetada nii, et ka teised tuleksid: „Kui septembris korraldati Loksal linnas tegutsevate MTÜde esindajate kokkusaamine ja tutvustasime meie keskust, siis öeldi, seni oli mõnigi arvanud, et rannakeele tund on mõeldud lastele. Edaspidi soovime kokkusaamise nimetust muuta selliselt, et see aitaks rannakeelt tutvustada ja tegevustesse kaasata rohkem rahvast.“
Rannakeele tundides räägitakse pohiranna keeles. Kahetunniseks kokkusaamiseks koostab keskuse üks liige rannakeelse teksti, mida koos loetakse ja arutakse loetu teemal. Oktoobrikuu kohtumisel loeti Virve külast pärit Maila Velströmi kirjutatud „Oma aja Virve laste talveriemud“.
Vestlusringis meenutati seekord ka, kuidas kasvati üles rannakeelsetes kodudes, kooli minnes tuli õppida eesti kirjakeelt. Milvi Manitski Viinistult kõneles, et rannakeel oli paljudes kodudes igapäevane keel ja kirjakeel valmistas koolis raskusi. Kui ta vend kirjutas rannakeelse kirjandi, sai puuduliku hinde. Veel Milvi Manitski lapsedki saadeti logopeedi juurde.
Selle meenutuse peale olid Rannakeele Keskusesse kogunenud ühel nõul, et rannakeeles on rääkida kerge, aga kirjutada palju keerulisem.
Pärast paaritunnist jutuajamist lepiti kokku, et Rannakeele Keskuse järgmine kokkusaamine tuleb detsembri alguses Viinistul traditsioonilisel jõululõunal. Rannakeele Keskuse juurde on koondunud ligi 30 keelehuvilist.
MTÜ Rannakeele Keskus juhatuse liikmed Ene Velström ja Riina Laanetu juhendavat seitsmendat aastat Loksa gümnaasiumi algklassiõpilaste huviringi „Minu kodupaik“, õpitakse rannakeelt, -loodust, -kultuuri.
Keskuse eestvedajate üks edasine plaan on anda välja nii Pärispea kui ka Juminda poolsaare kaart rannakeelsete kohanimedega, et need ei jääks unustusse.
Esiemade ümbrikseelikud
Rannakeele tundide kõige kaugem osaline on Eesti vabaõhumuuseumis Köstriaseme talu perenaisena töötav Hilja Väravas, kes sõidab kohale Raasiku vallast Kulli külast. Ta on aastaid õmmelnud rahvariideid ja ajaloolisi rõivaid.
Hilja Väravas rääkis Sõnumitoojale, et sai rannakeele entusiastidest teada kümmekond aastat tagasi, kui töötas Viimsi Rannarahva Muuseumis ning Rannakeele Keskuse eestvedaja Ene Velström tuli muuseumisse pakkuma rannakeelseid seinakalendreid: „Mind hakkas see keel huvitama, sest mu vanaema oskas rannakeelt ja ema rääkis mõningaid sõnu, tahtsin ka ise osata. Vanaõhumuuseumis on Virve külast Aarte talu, olen püüdnud külastajatele rannakeelt tutvustada.“
Oktoobrikuisel kokkusaamisel oli Riina Laanetul seljas Hilja Väravase õmmeldud must villasest kangast ümbrikseelik, mis pärineb Kuusalu kihelkonna ranna-aladelt enne, kui kasutusele tulid triibuseelikud. Seelik on tehtud kirjelduste järgi, vöö peal on tasku, millel kandja peremärk, ning taga viiekordne lai volt.
Riina Laanetu ütles, et kannab seda seelikut rannakeelega seotud ettevõtmistel. Hilja Väravas lisas, et õmbleb samasugused seelikud Virve küla naistele – Rannakeele Keskuse liikmetele Ene Velströmile ja Heli Kendrale.
Tänavusuvised rannakeele päevad
Rannakeele Keskus korraldas juulis viiendat korda traditsioonilised rannakeele päevad. Seekord toetasid nende toimumist kohaliku omaalgatuse programm ja MTÜ Rannakeele Keskus. Rannakeele päevad olid laupäeval ja pühapäeval, 11. ja 12. juulil. Laupäeval tutvuti rännakul Virve külas ajalooliste hoonete ja loodusobjektidega, rannakeelne matkajuht oli külavanem Jaan Velström. Päeva lõpus külastati Allika talu kuurimuuseumi, kus külalisi võttis vastu Mare Tammerand.
Pühapäeval oli Viinistu kabelis seminar Pohiranna ala laulu- ja tantsumängudest. Ettekande kohalikest laulu- ja tantsumängudest tegi ja neid õpetas Heli Kendra.
Heli Kendra kirjeldas ettekandes, kuidas laulumänge mängiti esmajoones sügisest kevadtalveni Kuusalu ja Jõelähtme rannakülade jaguõhtutel, tähtsaim mängimise aeg oli jõulude periood, kui mängiti jõulumänge. Mängijad olid enamasti tüdrukud ja naised, kuid noormehed ja vanemad naised olid juures, noormehi kaasati etendama ostjaid või pantide lunastamise kohtunikke.
Regilaule, laulumänge ja tantse hakkasid Jakob Hurt ja Eesti Üliõpilasselts korjama rannakülades 19. sajandi viimasel kümnendil. Järgmised kogujad olid 20. sajandi alguses Anna Raudkats ja Armas Otto Väisanen. Salvestatud on sellest ajast ka Heli Kendra esiema, Jumindalt Miina Kempani, kuus laulu. Fotol „Kolga ranna naised pottmütsides“ on nii Miina Kempman kui ka Rannakeele Keskuse aktiivse liikme Meeli Lehise esiema Katarina Kröönström.





