
Möödunud nädalal toimunud Euroopa muinsuskaitsepäevade raames olid Anija mõisas reedel, 12. septembril külas endise Anija Muinsuskaitse Seltsi üks asutaja ja esimees Milvi Schmeidt ning seltsi algatusel taastatud ja 12 aastat tegutsenud Anija algkooli direktor Tiiu Trisberg. Nad meenutasid 1988. aastal asutatud seltsi loomist ja seda, kuidas täideti seltsi kaks peamist eesmärki – Anija mõisas taasavati kool ning vabadussõja Priske lahingu mälestuseks püstitati Piibe maantee äärde uus ausammas.
Muinsuskaitse seltsi asutajaid oli 19
Praegu 93aastane Milvi Schmeidt töötas 1986. aastani Kehra keskkoolis ajalooõpetajana. Kui hakkasid puhuma vabadusetuuled ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, astus ta 1988. aastal selle liikmeks. Käis koosolekutel, kus tollal veel salaja arutati ka, kuidas tähistada 70 aasta möödumist vabadussõja algusest. Üle-eestilisest seltsist sai ta idee ja innustust algatada ka kodukandis muinsuskaitse seltsi loomine.
„Mulle oli väga tähtis selle asutamine just Anijal. Ma ei olnud kohalik, olen pärit Pärnust, aga abikaasa Olaf Schmeidt oli kohalik. Kui tulime elama Kehrasse, tutvustas ta mind Kehra elu-oluga, samuti käisime sageli Anijal. Abikaasa oli Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppinud metsamajandust ja oli väga huvitatud dendroloogiast. Tal oli Anija park väga südamel, käis ikka siin ja istutas ka puid,“ rääkis Milvi Schmeidt.
Ta oli ülikoolis õppinud kunstiajalugu ning lisaks sellele, et neid kurvastas pargi vilets olukord, vaatasid Schmeidtid kahjutundega ka seda, kuidas Anija mõis laguneb.
Anija Muinsuskaitse Seltsi asutamiskoosolek oli 1988. aasta 19. novembril Anija mõisas, mis oli Milvi Schmeidti hinnangul toona väga haledas seisukorras. Kohal oli üle 30 inimese, seltsi asutajaliikmetena on neist kroonikas kirjas 19. Kroonikaraamatusse on seltsi loomise algataja ja eestvedaja veel üles tähendanud, et asutamiskoosolekul rääkis ajaloolane Heiki Valk Eesti Muinsuskaitse Seltsi tekkest ja takistustest, mida võimuasutused on teinud seltsi tegevuse pidurdamiseks, ning kuidas selts on siiski võtnud oma koha Eesti kultuuri säilitamisel ja kaitsmisel.
Hiljem küsitud Tallinnast üle-eestilisest muinsuskaitse seltsist, kuidas Anijal saadakse kohaliku võimuga läbi, kas nad ei takista seltsi tegevust. Milvi Schmeidt kinnitas, et neil seda muret ei olnud, külanõukogu esimees Ilsia Väli oli ka ise seltsi asutajate seas, samuti väga vastutulelik ja toetas igati.
Enne asutamiskoosolekut ei mõelnud Milvi Schmeidt, et peab hakkama seltsi esimeheks, lootis, et mõni noor Anija elanik võtab selle enda kanda: „Mina mõtlesin Riho Olbergi peale. Kuid tema oli vastu ja keegi teine ka ei soovinud. Siis ütles Valdur Hüvato – aga kes selle seltskonna kokku ajas? Nii et kuigi ma ei tahtnud ega olnud harjunud asju ajama, pidin hakkama esimeheks.“
Nagu teistel sarnastel seltsidel, oli ka Anija Muinsuskaitse Seltsil suur soov aidata kaasa Eesti vabaks saamisele. Lisaks nii-öelda Eesti asja ajamisele oli seltsil algusest peale kaks suurt sihti – taastada Anija-Priske ausammas ning taasavada Anija kool.
Anija-Priske ausammas
Vabadussõjas 3.-4. jaanuaril 1919 toimunud Priske lahingu auks avati 1932. aasta suvel Piibe maantee ääres Anija-Priske ausammas, mis võeti kümme aastat hiljem venelaste käsul maha. Paar aastat hiljem pühitseti sammas uuesti, kuid pärast venelaste naasmist lasti õhku.
Kui Anija Muinsuskaitse Selts algatas ausamba taastamise, tegelesid sellega põhiliselt seltsi liikmed Jaan Grinkin ja Aare Lepp. Kroonikaraamatus on kirjeldus, et Priske ausammas on nelinurkne püramiid, mis koosneb kolmest tahust. Põllukivist tahuti kolm eraldi osa, samba ülemise ploki üks külg on poleeritud ja sinna on raiutud kullatud tekst. Sammas maksis 2500 rubla, selle kõrval olev hauaplaat 625 rubla. Raha sai selts annetustest. Kõige suuremad annetajad olid Kehra sovhoos, kes andis 2000 rubla, ning Kehra ettevõte Kodu, kes toetas 1000 rublaga. Eraisikutest andis suurima summa Rahel Rebast – 100 rubla.
Anija-Priske mälestussamba pidulik taasavamine oli 23. juunil 1990.
Milvi Schmeidt: „Tahtsin kangesti, et avamine toimuks nii, nagu oli eesti-ajal 1932. aastal. Teadsin, et ajakirjas Sõdur oli toonast avamist kirjeldatud, kuid ajakiri oli kusagil raamatukogus keelatud fondis. Külanõukogu esimees Ilsia Väli ütles, et sinna keegi niisama ligi ei pääse, vaja on propuskit, luba. Tema kirjutas siis propuski ja läksingi Tallinnasse raamatukokku, vist Toompeale mingisse eriosakonda. Kujutage ette – vene sõdur püssiga oli seal ukse peal. Aga propuskit ta õieti ei vaadanudki, ütles, et ah, minge.“
Anija-Priske ausamba taasavamine oli Milvi Schmeidti sõnul võimas – oli ilus ilm, kohal oli palju rahvast, käes sinimustvalged lipud. Samba juurde mindi endise vallamaja juurest Soodlast ühises rongkäigus: „Vene väed olid veel sees, sõdurid vaatasid meid Piibe maantee ääres autokastist.“
Anija algkool
Anija algkool avati samal 1990. aastal. Milvi Schmeidt ütles, et enamikul neist inimestest, kes olid kaks aastat varem osalenud Anija Muinsuskaitse Seltsi asutamiskoosolekul, oli selge, et seltsi abil tuleb 1975. aastal suletud Anija algkool uuesti avada.
„Tegime koosolekuid, rääkisime, et kooli on vaja, muidu kukub mõis kokku. Lootsime, et kui kool on sees, hakatakse mõisa remontida,“ selgitas ta.
Praegu 83aastane Tiiu Trisberg töötas toona Kostivere koolis vene keele õpetajana. Ta elab küll Anija mõisa lähedal, kuid polnud muinsuskaitse seltsi koosolekutel käinud.
„Ükskord tuli Riho Olberg, rääkis, et Anijal on muinsuskaitse selts, küsis, kas tuled. Ma siis huvi pärast tulin. Meeles on pilt, et mõisas oli palju rahvast ja Milvi seisis akna ääres. Nii me tutvusime,“ lausus ta.
Tiiu Trisberg tunnistas, et tal oli korralik töökoht ning ei olnud esialgu plaani ega soovi hakata Anija kooli looma ega juhtima: „Otsiti juhatajat, kes siin kooli käivitaks, aga ei leitud, mitte keegi ei tulnud. Lõpuks mõtlesin, et kui nagunii olen siin muinsuskaitse seltsis, hea küll, ma siis tulen.“
Ta jutustas, et kooli tuli hakata nii-öelda nullist üles ehitama. Väga palju tuge sai Harju maavalitsusest – abimaavanem Uno Veeringult ja hariduskoondise juhatajalt Enn Kasemaalt.
„Minu jaoks oli õnn, et haridusasutused allusid maakonnale. Mäletan üht koosolekut, kus Enn Kasemaa vaatas mulle otsa ja ütles, et meil ei ole sulle anda nii palju raha, et saaksid mõisa korda teha. Aga läks nii, et haridusosakond andis raha, Kehra sovhoos – direktor oli siis Ilmar Pohlak – remontis, ja saime kooli avada,“ rääkis Tiiu Trisberg.
Ta lisas, et ka lapsevanemad aitasid – koristasid, värvisid: „Ümbruskonna inimesed, kes olid muinsuskaitse seltsis, olid väga huvitatud, et lapsed saaksid kodulähedasse kooli. Osad neist olid kunagi ka ise Anija koolis käinud, nüüd olid neil omal lapsed. Sõnadega on raske kirjeldada, kui võimas tunne see oli, et nüüd tuleb siia jälle kool!“
Kooli jaoks remonditi Anija mõisahoone ülemisel korrusel kolm klassiruumi ja õpetajate tuba. Mõisa saal oli veel sellises seisukorras, et seal üritusi teha ei saanud. Avaaktus 1. septembril 1990 oli mõisa ees. Ilm oli ilus, õu rahvast täis, kohal olid ka Harju maavanem Anti Oidsalu ning hariduskoondise juhataja asetäitja Anti Sirkel. Lipu heiskasid varem Anija koolis õppinud Pille Kulla koos oma tütre Katri, ja Ilmar Põder tütre Reeliga – mõlemad tüdrukud astusid toona taasavatud Anija algkooli 1. klassi. Kool oli 6klassiline, õpiti kolmes liitklassis.
Mõisa alumisel korrusel oli toona veel sovhoosi kontor. Tiiu Trisberg mäletab, et koolil telefoni ei olnud ning kui oli vaja haridusosakonda helistada, käis seda tegemas sovhoosi kontoris.
„Kool oli siinse vaimse kultuuri alus, kogukonna keskus. Tähistasime jõule, iseseisvuspäevi, kõike koos kogukonnaga. Ühele iseseisvuspäevapeole tulid isegi Kalevi pataljoni sõdurid Jägalast,“ sõnas endine koolijuht.
Anija 6-klassiline kool suleti vallavolikogu otsusega 2002. aastal. Siis oli koolis 28 last ja vahepeal kooli juurde Anija mõisas avatud lasteaiarühmas 10.
Seltsi ametlik lõpp oli 6 aastat tagasi
Algusaegadel tegi Anija Muinsuskaitse Selts muudki. Kümme aastat tähistati Anija mõisas seltsi eestvõttel Eesti Vabariigi aastapäeva, külas käisid endine peaminister Mart Laar, poliitikud Andres Tarand, Rein Helme, Eiki Nestor. 1996. aastal paigaldati Anija Muinsuskaitse Seltsi algatusel Kehra jaamahoonele vabadussõja Kehra lahingu mälestustahvel, 2000. aastal mälestuskivi Lahinguväljale. Selts korraldas Anija mõisas ja mõisapargis koristustalguid, võideldi selle eest, et pargis ei tehtaks enam jaanituld. Seltsi liikmed tegid ka näitemängu – mängisid mõisa saalis Oskar Lutsu „Paunveret“. 2000ndate aastate alguses seisti koos kohalike elanikega selle eest, et mõisa ei müüdaks Ameerika ärimehele.
Hiljem osalesid Anija Muinsuskaitse Seltsi liikmed Kehra jaamahoone koristustalgutel ning tähtpäevade puhul toimunud ettevõtmistel. Milvi Schmeidt osales 2008. aastal ka MTÜ Kehra Raudteejaam asutamiskoosolekul.
„Ajad hakkasid kiiresti muutuma. Niisugust tööd, nagu tegi Anne Oruaas Kehra jaamahoones ja Janne Kallakmaa Anija mõisas, polnud mina enam võimeline tegema,“ selgitas Milvi Schmeidt, miks hakkas muinsuskaitse seltsi tegevus vaibuma.
12. jaanuaril 2019 otsustasid kümmekond Anija mõisakohvikus kohtunud liiget selleks ajaks soiku jäänud Anija Muinsuskaitse Seltsi tegevuse lõpetada. Mõis oli päästetud, märkis Milvi Schmeidt.
Ta sõnas veel, et muinsuskaitse seltsi loomine oli selle asutajaile ja liikmetele olnud südameasi, nad said hakata rääkima õiget ajalugu ning tähistama Eesti Vabariigi aastapäeva: „Ja kui ilus on nüüd Anija mõis ja mõisapark, kus kunagi sõideti traktoritega ja põõsaste all vedelesid joodikute loobitud pudelid! Viis aastat tagasi ütlesin abikaasale, et panen selga oma kõige ilusama kleidi ja läheme mõisaparki jalutama. See on nii ilus, et pidime ka ise ilusasti riides olema.“
Endine koolijuht Tiiu Trisberg lisas: „Soovisin kunagi elada vähemalt nii kaua, et näeksin, kui Anija mõis on korda tehtud. On õnn, et olen jõudnud selle ära näha.“






