Raa­si­ku LÖ­WENS­TER­NID olid kir­ja­me­hed

VAI­NO NAPP

Bal­ti­sak­sa Lö­wens­ter­ni­de aad­li­su­gu­võ­sa pä­ri­neb Riiast. Se­da pe­re­kon­na­ni­me hak­ka­sid nad kand­ma ala­tes 17. sa­jan­di kesk­pai­gast, pä­rast Root­si aad­li­tiit­li saa­mist. Raa­si­ku­le jõud­sid Ees­ti­maa ha­ru esin­da­jad abie­lu kau­du 18. sa­jan­di al­gu­ses ja jäid sin­na 19. sa­jan­di kesk­pai­ga­ni. Tä­na­päe­val või­vad aja- ja ko­du­loo­hu­vi­li­sed kü­si­da raa­ma­tu­ko­gu­dest või kaup­lus­test kind­ra­li­te, ven­da­de Wol­de­mar Her­mann von Lö­wens­ter­ni (1776-1858) ja Eduard von Lö­wens­ter­ni (1790–1837) ees­ti keel­de tõl­gi­tud raa­ma­tuid. Kind­ra­li­te mä­les­tus­raa­ma­tu­tes laiu­ta­vad sõ­ja­sünd­mu­sed ja -seik­lu­sed, kuid ei puu­du ko­du­ne Raa­si­ku. Au­to­rid on an­de­kad su­le­se­pad ja kir­ja­pan­dud sünd­mus­tes va­he­tud osa­le­jad. Tä­na­päe­va aja­loo­la­sed hin­da­vad nen­de mä­les­tu­si ilus­ta­ma­ta-era­poo­le­tu­teks.

Wol­de­mar ja Eduard von Lö­wens­ter­ni Raa­si­ku­le jõud­mi­sel oli eel­lu­gu. 1727. aas­tal oman­das Raa­si­ku mõi­sa Her­mann von Bohn, kes oli sa­mu­ti Ees­ti­maa kul­tuu­ri­loos tun­tud mees. Ta ra­has­tas An­ton Thor Hel­le piib­li­tõl­get ja ra­jas ümb­rus­kon­nas ka­hek­sa kü­la­koo­li. Her­mann von Boh­ni sur­ma jä­rel läks mõis te­ma tüt­re abie­lu kau­du Lö­wens­ter­ni­le. Sel­lest abi­elust sün­di­nud Her­mann Lud­wig von Lö­wens­tern (1749-1815) oli maa­nõu­nik ja rüü­tel­kon­na­te­ge­la­ne, Kam­bi ja Ala­ve­re mõi­sa oma­nik. Hil­jem kuu­lu­sid pe­re­kon­na­le veel Jä­ne­da, Valk­la ja Pik­va mõi­sad. 1773. aas­tal abiel­lus Her­mann von Lö­wens­tern Hed­wig Mar­ga­ret­ha Hols­tei­ni­ga. Per­re sün­di­sid küm­me last. Neist kaks olid sel­le loo pea­te­ge­la­sed Wol­de­mar ja Eduard von Lö­wens­tern. Kuid bal­ti­sak­sa me­muaar­kir­jan­dus­se an­dis li­sa kol­mas­ki vend Her­mann Lud­wig von Lö­wens­tern noo­rem. Te­ma osa­les Adam Jo­hann von Kru­sens­ter­ni ju­hi­tud esi­me­sel ve­ne üm­ber­maail­ma­rei­sil aas­ta­tel 1803-1806 päe­vi­ku­te koos­ta­ja­na. Rik­ka­li­kult il­lust­ree­ri­tud päe­vi­kud on ees­ti keel­de tõl­ki­ma­ta, neid säi­li­ta­tak­se Tar­tus Rah­vu­sar­hii­vis.

Need on il­mu­nud ve­ne, sak­sa ja ing­li­se kee­les. Õde Ama­lia Ch­ris­ti­ne von Lö­wens­tern kir­ju­tas 1869. aas­tal va­nas eas oma poe­ga­de jaoks „Va­nae­ma ju­tus­tu­sed“, mil­le põ­hi­tee­ma on te­ma lap­se­põlv Ees­tis. Ees­ti keel­de ei ole se­da tõl­gi­tud.

Kir­jas­tus Var­rak an­dis 2017. aas­tal väl­ja Wol­de­mar von Lö­wens­ter­ni „Ühe lii­vi­maa­la­se
mä­les­tu­sed (aas­ta­test 1790-1815)“. Sel­les on kir­jas 17aas­ta­se­na sõ­ja­väe­tee­nis­tus­se as­tu­nud ning tsaa­riar­mees pi­ka kar­jää­ri tei­nud sõ­ja­me­he mä­les­tu­sed. Mä­les­tu­sed on kok­ku pan­dud 1850. aas­tal Pe­ter­bu­ris Wol­de­mar von Lö­wens­ter­ni päe­vi­ku­te ja kir­ja­de jär­gi. Kind­ral lu­ges lä­bi, pa­ran­das ja tun­nus­tas. Raa­ma­tu on ees­ti keel­de tõl­ki­nud Agur Ben­no, põh­ja­li­ku jä­rel­sõ­na koos­tas Tar­tu Üli­koo­li pro­fes­sor Tõ­nu Tann­berg.

Esi­me­ses pea­tü­kis kir­ju­tab au­tor: „…Ma nä­gin il­ma­val­gust aas­tal 1777 Raa­si­ku los­sis Har­ju­maal. Mind ümb­rit­se­sid arm­sad, mu õed-ven­nad. Ma mä­le­tan neid kõi­ki va­ra­ses noo­ru­ses ja hi­li­se­ma­tes aas­ta­tes sü­ga­va ar­mas­tu­se­ga ja mai­nin kõi­ki neid ju­tus­tu­se käi­gus nii­pea, kui sünd­mus mu ju­tus sel­le­ni viib…“

Raa­ma­tu jä­rel­sõ­nas mär­gib Tõ­nu Tann­berg, et Wol­de­mar von Lö­wens­ter­ni mä­les­tu­sed on la­du­salt loe­ta­vad, as­ja­tund­li­kult ees­tin­da­tud, mis­tõt­tu on te­gu aja­loo­hu­vi­lis­te­le väär­tus­li­ku lu­ge­mi­se­ga.

Eduard von Lö­wens­ter­ni mä­les­tu­sed „Krahv Pah­le­ni rat­sa­ni­ke­ga Na­po­leo­ni vas­tu“ an­dis ees­ti kee­les väl­ja kir­jas­tus Ar­go. Ka sel­le raa­ma­tu on tõl­ki­nud Agur Ben­no, kes on kir­ju­ta­nud ka jä­rel­sõ­na. Es­ma­kord­selt il­mu­sid Eduard von Lö­wens­ter­ni mä­les­tu­sed sak­sa kee­les 1910. aas­tal pa­run Geor­ges Wran­gel­li toi­me­ta­mi­sel. Too­na­ne toi­me­ta­ja kir­ju­tas ees­sõ­nas: „…tu­leb tun­nis­ta­da, et ha­ri­dus­lik põ­hi, mil­le ta oli ko­dus oman­da­nud, pi­di ole­ma tu­gev. Sel­le ka­suks rää­gi­vad stiil, ül­dis­tus­viis, keel­te val­da­mi­ne…“

Wol­de­mar ja Eduard von Lö­wens­ter­ni mä­les­tus­te­raa­ma­tu­te tõl­ki­ja Agur Ben­no aval­das loo­tust, et ees­ti lu­ge­ja­ni jõua­vad ka nen­de ven­na Her­mann Lud­wig von Lö­wens­ter­ni rei­si­päe­vi­kud Krus­ens­ter­ni rei­sist ja õde Ama­lie mä­les­tu­sed. Loo­da­me meie­gi.