Aru­kü­la näi­te­ring tõi la­va­le ko­gu­pe­re­tü­ki

Aru­kü­la rah­va­ma­jas esi­eten­dus lau­päe­val, 28. juu­nil seal­se näi­te­rin­gi Lõ­puks Ome­ti esi­tu­ses And­rus Ki­vi­rä­ha las­te­raa­ma­tu „Kael­kir­jak“ sa­ma­ni­me­li­ne dra­ma­ti­see­ring, mil­le la­vas­tas tru­pi ju­hen­da­ja Me­ri­ke Ka­hu.

Loo pea­te­ge­la­ne on väi­ke fan­taa­sia­ri­kas tüd­ruk Kai. Kraa­nas näeb ta kael­kir­ja­kut ning isa kin­gi­tud Bar­bie nu­ku ase­mel ee­lis­tab sõb­raks pi­da­da oma kõ­hus ela­vat us­si. Kai rol­lis on Ter­je Tu­ge­vus, te­ma ema män­gib Kris­ti­na Le­he, isa Aru­kü­la en­di­se näi­tet­ru­pi Di­le­tant lii­ge Rain Il­mets, Kai sõp­ra kõ­huus­si Tõ­nist ke­has­ta­vad An­ni­ka Ar­ro ja Ai­ve Il­ves, Bar­bie`t Kai­rit Jo­han­son ning kraa­na­juh­ti San­der Kruus sa­mu­ti va­ra­se­mast tru­pist Di­le­tant.

La­vas­ta­ja Me­ri­ke Ka­hu tõi „Kael­kir­ja­ku“ es­ma­kord­selt la­va­le üle küm­ne aas­ta ta­ga­si Nee­me tru­pi­ga: „Mul­le see lu­gu vä­ga meel­dib, kuid män­gi­si­me siis tee­ni­ma­tult vä­he. Nüüd ot­sus­ta­sin sel­le uues­ti la­vas­ta­da, sest Aru­kü­la kul­tuu­ri­juht Ga­ri­na Too­min­gas on soo­vi­nud, et män­gik­si­me las­te- ja ko­gu­pe­re­tük­ke“.

Ku­na osa­täit­ja­teks oli va­ja ka me­hi, mee­li­tas Ga­ri­na Too­min­gas män­gi­ma Rain Il­met­sa, kes oma­kor­da rää­kis ära San­der Kruu­si. Proo­ve ha­ka­ti te­ge­ma sü­gi­sel, ees­märk oli tükk en­ne su­ve­puh­ku­si la­va­le tuua.

„Mi­na olen ra­hul, kui­gi pea­proov oli peaae­gu ka­tast­roof – he­li­meest ei ol­nud, olin ise iga pul­di ees, kõik üt­les üles. Näit­le­jad pä­rast naer­sid, et muu­si­ka te­ge­mi­seks laul­sin ju­ba ise.

Kuid eten­dus läks häs­ti, sü­da on ra­hul. Kui proo­vi­des ik­ka juh­tub, et tekst lä­heb mee­lest, siis eten­du­sel se­da ei juh­tu­nud. Mi­nu ku­na­gi­ne õpi­la­ne Ja­ne Lau­ter, kes on Jõe­läht­me tru­pi la­vas­ta­ja, kin­ni­tas, et kõik oli vä­ga häs­ti, la­vas­tus oli pu­has. Mind on nii koo­li­ta­tud, et la­val ei to­hi ol­la nii­sa­ma töl­ler­da­mist, kõik lii­ku­mi­sed pea­vad ole­ma põh­jen­da­tud,“ ju­tus­tas Me­ri­ke Ka­hu.

Esie­ten­dust olid vaa­ta­mas 70-80 ini­mest, pea­mi­selt las­te­ga pe­red.

Mil­lal „Kael­kir­ja­kut“ uues­ti män­gi­tak­se, ei osa­nud la­vas­ta­ja öel­da. Kind­las­ti esi­ta­tak­se se­da no­vemb­ris Har­ju­maa har­ras­tus­teat­ri­te fes­ti­va­lil, aga ehk ka va­rem: „Kui oled mi­da­gi õp­pi­nud, ta­haks se­da ka roh­kem män­gi­da kui üks kord. Eel­mi­se tü­ki­ga „Hii­red pöö­nin­gul“ kut­su­ti meid pä­ris pal­ju esi­ne­ma, iga­le poo­le ei jõud­nud­ki.“

Ga­ri­na Too­min­gas ar­vas, et ka Aru­kü­la rah­va­ma­jas võiks sü­gi­sel „Kael­kir­ja­kut“ veel män­gi­da, sest vä­ga pal­jud hu­vi­li­sed ei jõud­nud ko­ha­li­ku tru­pi esi­eten­dust vaa­ta­ma.

Kul­tuu­ri­juht soo­viks, et Lõ­puks Ome­ti jät­kaks näi­te­män­gu­de­ga las­te­le, trupp ise ta­hab te­ha ka täis­kas­va­nu­te tük­ke. Me­ri­ke Ka­hu üt­les, et tal on järg­mi­se­na sil­ma­pii­ril mi­da­gi täis­kas­va­nu­te­le, mis so­bib las­te­le sa­mu­ti vaa­ta­mi­seks.