Ansamb­li Dok­tor-A fän­nid kü­si­sid kont­ser­dil, kus oli­te 30 aas­tat

„Dok­tor-A väl­ja­vaa­teid pee­ti ko­ha­ti suu­re­maks kui Ter­mi­naa­to­ril, kes alus­tas sa­mal ajal,“ üt­les raa­dioa­ja­kir­ja­nik STEN TEP­PAN tei­si­päe­val, 27. mail Vikerraadios, ansamblit tutvustavas saates.

Vii­nis­tu kü­la oli meie noo­ru­sa­jal eri­li­se au­ra­ga, kui seal üks bänd lõ­pe­tas te­ge­vu­se, tu­li tei­ne ase­me­le ja kui tei­ne läks laia­li, alus­tas kol­mas. Vii­nis­tul toi­mus ko­gu aeg mi­da­gi, seal oli la­he ol­la, sin­na ko­gu­ne­ti naa­ber­kü­la­dest ja ka Lok­salt,“ rää­kis Sõ­nu­mi­too­ja­le Ur­mo Laht, Vii­nis­tu kat­la­ma­jas 31. mail kont­ser­di­ga „Aas­ta oli siis 95“ üle pi­ka aja taas pub­li­ku et­te as­tu­nud an­samb­li Dok­tor-A ki­tar­rist, ku­na­gi­ne mä­nedžer ja bus­si­juht.

Dok­tor-A oli Vii­nis­tu an­sam­bel. Esi­ne­ma hak­kas sel­le ni­me all 1987. aas­tal, en­ne oli bän­di ni­mi Me­dal. Proo­ve teh­ti Vii­nis­tu rah­va­ma­jas, mi­da siis ni­me­ta­ti Ki­ro­vi ka­lu­ri­kol­hoo­si Või­du Tee osa­kon­na klu­biks. An­samb­li esi­mes­se koos­sei­su kuu­lu­sid Mee­lis Maa­niit Vii­nis­tult, Jor­ma Ko­los­tov Tur­bu­nee­mest, Ri­ho Rõn­gas Vi­ha­soost ning Ai­var Jü­ri­mets ja Jaa­nus En­de­mann Lok­salt. Kõik nad on õp­pi­nud Lok­sa kesk­koo­lis ning tund­sid üks­teist tä­nu sel­le­le, et käi­sid Vii­nis­tul vaa­ta­mas, kui­das seal mu­sit­see­ri­sid vei­di va­ne­ma­te noor­mees­te bän­did, ka El­mar Riiel Grupp ehk ERG.

Sa­mad alg­koos­sei­su me­hed te­gid nüüd Vii­nis­tul nos­tal­gia­kont­ser­di. Pea­kor­ral­da­ja oli aas­tal 1992 an­samb­li­ga lii­tu­nud laul­ja ja ki­tar­rist Kal­mer Neid­la Tur­bu­nee­mest. Taus­ta­laul­ja oli te­ma ku­na­gi­ne kur­su­se­kaas­la­ne Sir­le Truu.

Kõ­la­sid 30 aas­tat ta­ga­si bän­di ain­sa­le kas­se­ti­le ja plaa­di­le „Miks on nii…“ män­gi­tud ori­gi­naal­lood. Jor­ma Ko­los­tov tu­li la­va­le, et laul­da bän­di üht kuul­sa­mat lu­gu „Ma põ­len“.

Dok­tor-A lu­gu­de au­to­rid on Ri­ho Rõn­gas, kes kir­ju­tas „Ma põ­len“ 16aas­ta­selt, ning Mee­lis Maa­niit, Jor­ma Ko­los­tov, Kal­mer Neid­la.

„See oli su­per­kont­sert, us­ku­ma­tult või­mas, emot­sioo­nid on siia­maa­ni laes,“ kom­men­tee­ris nä­dal pä­rast kont­ser­ti Mee­lis Maa­niit, mit­me lau­lu au­tor ja trum­mar. Te­ma on bän­dis ol­nud ko­gu sel­le aja, kui muu­si­kat teh­ti ja esi­ne­mas käi­di.

Ka Jor­ma Ko­los­tov, kes ena­mi­ku aja vaa­tas kont­ser­dil la­val toi­mu­nut kõr­valt, sõ­nas, et po­le sel­lest ot­se­kui une­näost üle saa­nud, ku­na­gi ei ole Vii­nis­tul nii suu­re rah­va­hul­ga, li­gi 600 ini­me­se, ees esi­ne­tud.

Kont­ser­dil oli ko­hal Dok­tor-A üks tun­tu­maid fän­ne, Vi­ker­raa­dio saa­te­juht Sten Tep­pan. Jor­ma Ko­los­tov kut­sus ta la­va­le ja kin­kis en­da ki­tar­ri. Sten Tep­pan mee­nu­tas, kui­das koh­tas aas­taid ta­ga­si 14-15aas­ta­se­na oo­ta­ma­tult Lok­sa ran­nas oma suu­ri­ma lem­mi­ku, Dok­tor-A, pil­li­me­hi, bän­di lau­le tea­dis raa­diost ja te­le­vii­so­rist. Nen­de lu­gu­des on sel­li­ne ener­gia, et kuu­lab au­tos sõi­tes tä­ni­ni.

„Pa­nen ko­gu selts­kon­na­le sü­da­me­le, jät­ke sel­le õh­tu eri­li­sus meel­de, se­da ei pruu­gi enam ku­na­gi tul­la,“ lau­sus ta ja päl­vis suu­re ap­lau­si.

Kal­mer Neid­la: „Pal­jud olid pi­sa­ra­tes, tu­lid tä­na­ma, tõi­me nei­le meel­de noo­ru­sa­ja – esi­me­sed ar­mas­tu­sed ja pi­du­del käi­mi­sed. Oli­me loo­tus­tan­dev bänd, kui omal ajal Ter­mi­ka­te ja Smi­ler­si­ga esi­ne­si­me, nä­gi­me, kui­das meie lu­gu­de pea­le ha­ka­ti näp­pu vis­ka­ma.“

Mee­lis Maa­niit li­sas, et Ter­mi­naa­tor ja Smi­lers olid tol­lal kont­ser­ti­del ot­se­kui nen­de soo­jen­dus­bän­did, Dok­tor-A esi­nes vii­ma­se­na.

„Sõit­si­me esi­ne­mis­te­le Vii­nis­tu ka­la­te­ha­se töö­ko­ja õuelt en­da ka­su­ta­da saa­dud va­na suu­re bus­si­ga, mi­da kut­su­sin kau­nis­ta­ma Ül­le Mühl­bac­hi, ta maa­lis mõ­le­ma­le kül­je­le „Dok­tor-A“ ja joo­nis­tas suu­red lee­gid. Ees olid ist­med ja laud meie jaoks, ta­ga tü­hi ruum pil­li­de­le ja muu­le teh­ni­ka­le. Mee­nub, kui­das kee­ra­si­me bus­si­ga Nõm­me kul­tuu­ri­ma­ja et­te ja ah­he­ta­ti, et mis see veel on,“ ju­tus­tas Ur­mo Laht.

Uued pil­lid ja teh­ni­ka saa­di Ki­ro­vi kol­hoo­silt, neid käis kol­hoo­si kul­tuu­rio­sa­kon­nalt kü­si­mas Vii­nis­tu klu­bi­ju­ha­ta­ja Rii­na Paar­ta­lu.

Bän­di ain­sa plaa­di lu­gu­sid lin­dis­ta­ti Tal­lin­na Lin­na­hal­lis ala­tes 1990. aas­tast ku­ni 1995. Ra­ha sel­leks oli an­sam­bel ko­gu­nud pi­du­de ja kont­ser­ti­de­ga. Ent pä­rast kas­se­ti ja plaa­di val­mi­mist hak­kas an­samb­li te­ge­vus vai­bu­ma. Kal­mer Neid­la tõ­des, et nä­gi Ot­sa-koo­lis õp­pi­des, kui­das al­ko­hol mõ­ju­tas üha enam mõ­ne bän­di­liik­me esi­ne­mi­si, oli muid­ki põh­ju­seid ning loo­bus: „Ei oleks toh­ti­nud al­la an­da, vä­ga ka­het­sen. Olen an­samb­li­ga Bad Oran­ge osa­sid Dok­tor-A lu­gu­sid elus hoid­nud.“

Fän­nid kü­si­sid Vii­nis­tu kat­la­ma­ja kont­ser­dil bän­di­mees­telt, et kus olid va­he­peal­sed 30 aas­tat, lood kõ­la­vad prae­gu­gi äge­dalt. Et­te­kan­de­le tu­li ka Mee­lis Maa­nii­du ja Kal­mer Neid­la uus laul „Aas­ta oli siis 95“.

Kuid elu läks nii, nüüd oli kok­ku­saa­mi­seks õi­ge aeg ja koht ning kas jät­ka­tak­se, sõl­tub ka fän­ni­dest, nen­di­ti vas­tu­seks.

Muu­si­ka jäi ta­hap­laa­ni­le

Muu­si­ka­ga on te­ge­le­ma jää­nud Kal­mer Neid­la, kes elab Raa­si­ku val­las Pe­nin­gil ja on sin­na loo­nud oma stuu­dio. Te­ma an­sam­bel Bad Oran­ge jät­kab te­ge­vust ja esi­neb pi­du­del.

Ai­var Jü­ri­mets, Dok­tor A esi­me­ne bass­ki­tar­rist ja hi­li­sem klahv­pil­li­män­gi­ja, oli an­samb­li lii­ge 1993. aas­ta­ni. Ta elab Lok­sal, on aas­taid ol­nud he­li­teh­nik, vii­mas­tel aas­ta­tel töö­tab Rak­ve­re Teat­ri he­li­teh­ni­ku­na.

Taus­ta­laul­ja Sir­le Truu lii­tus an­samb­li­ga Kal­mer Neid­la kut­sel 1994. aas­tal. Ta on pä­rit Leht­sest, aas­taid on ela­nud Tal­lin­nas. Töö­tab do­ku­men­di­hal­du­se va­nems­pet­sia­lis­ti­na, oli Tal­lin­na Ku­ris­ti­ku güm­naa­siu­mi sek­re­tär ja lau­lu­rin­gi ju­hen­da­ja, vii­ma­sed paar aas­tat Mus­ta­mäe rii­gi­güm­naa­siu­mi rin­gi­ju­hen­da­ja.

Ki­tar­rist Ri­ho Rõn­gas lah­kus an­samb­list 1992. aas­tal, pä­rast se­da po­le lau­le loo­nud ega bän­di­des män­gi­nud. Ki­tar­ri hak­kas taas har­ju­ta­ma nos­tal­gia­kont­ser­diks. Ta elab Tal­lin­nas ja töö­tab Soo­mes.

Trum­mar Mee­lis Maa­niit elab Tal­lin­nas, on et­te­võt­ja, te­ge­leb ehi­tu­se­ga. Ta on aeg-ajalt män­gi­nud trum­me eri­ne­va­tes an­samb­li­tes. Dok­tor-A ajal te­gi pal­ju lu­gu­sid, osad on tal­le­ta­tud Sir­le Truu bän­diaeg­se­tes­se kaus­ti­ku­tes­se ja saaks uues­ti el­lu ära­ta­da. Üks idee on, et an­sam­bel võiks ka­he aas­ta pä­rast tä­his­ta­da 40. sün­ni­päe­va.

Bass­ki­tar­rist Jaa­nus En­de­mann läks an­samb­list 1992 sü­gi­sel. Ta elab Vi­ha­soos, te­ge­leb pe­reet­te­võt­lu­ses jae­kau­ban­du­se­ga. Vii­ma­ti män­gis bass­ki­tar­ri Joa­ves­ki an­samb­lis.

Laul­ja Jor­ma Ko­los­tov elab Tur­bu­nee­mes, muu­si­ka­ga ei ole aas­taid te­ge­le­nud, kuid ar­vab, et Dok­tor-A peaks nüüd te­ge­vu­se­ga jät­ka­ma, muud va­rian­ti ei ole.

Ki­tar­rist Ur­mo Laht elab Vi­ha­soos, on ki­tar­ri män­gi­nud Joa­ves­ki an­samb­lis ning Vi­ha­soo pil­lip­ral­le­del. Tal on oma au­to­fir­ma, töö­tab veoau­to­ga ko­du­kan­dis.

An­samb­lis Dok­tor-A on mu­sit­see­ri­nud veel And­res Lii­vak, Ee­ro Ka­ris, Er­ki Rei­mann, Ar­no Ka­ris, And­rus Kal­vet, Jü­ri Rõn­gas ja El­mar Riiel. Mä­nedžerid olid Im­re An­nus ja And­reas Lu­kin, plaa­di ja kas­se­ti sal­ves­tusp­ro­dut­sent oli Ind­rek Pat­te.