„Eesti merekuurorte tutvustava trükise esikaanel on 1923. aastal Loksa, Võsu ja Käsmu koos Haapsalu, Kuressaare, Pärnu, Narva-Jõesuu ja Piritaga,“ lausus turismiloolane Tiit Kask 22. märtsil Loksa kultuurikeskuses toimunud ajalookonverentsil.
Samal aastal trükitud rannasõidu-liinide sõidukava järgi sõitis reisijate aurik Kungla kaks korda nädalas Tallinnast üle Tsitre, Loksa ja Käsmu Võsule.
Merekuurortide trükises on Loksa kohta kirjas, et vabrikust lõuna poole rannaäärsesse metsa ehitati umbes 5 aasta jooksul ilusaid suvemaju-villasid. Ehitusega tegid algust tellisevabriku direktor Boris Mölder, insener Jaron, doktor Köhler. Loksal oli siis 18 suvemaja, enamasti 10-12toalised ehitused avarate klaasrõdudega.
Ajalookonverentsil viimasena esinenud Reet Vaher Vana-Loksa Seltsist täpsustas, et vabrik ja maa kuulusid Kolga mõisnikule Stenbockile, kes jagas suvilakrunte vabriku juhtidele, kaupmeestele, laevakaptenitele. Enamik villasid on põlenud, neist on alles 7.
Villaomanikke oli ka Tallinnas tegutsenud ettevõttest J.Puhk&Pojad. Kolga krahvi arsti Georg Köhleri tütred abiellusid Puhkide perre – Anna-Elisabeth oli abielus Voldemari Puhkiga ja Elise-Marie abikaasa oli Eduard Puhk.
Aastal 1934 Eesti kuurortidest avaldatud trükises on Loksa kohta kirjas, et see on oma vabrikutega kenamaid rannakülasid Eestis ja Hara saar kõrge tuletorniga on pärl Eesti saarte hulgas.
Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur Epp Lankots tutvustas konverentsil nõukogudeaegseid suvilaid ja puhkebaase Kuusalu piirkonnas. Salmistul olid Tööstusprojekti puhkebaas ja selle vastas postidel eriline ehitis, mis kuulus Raasiku Elektrile.
Andineemes oli EKE puhkebaas, mis on lammutatud. Eriliseks saun-suvilaks nimetas ta Kuusalu kolhoosi sauna Põhja külas, kus on tehtud film „Naine kütab sauna“. Maja arhitekt on Raul Küla.
Loksa ehitistest tõi ta esile ETKVLi puhkebaasi mere ääres Nõmme linnaosas. Tõeliseks kunstiteoseks nimetas Kuivoja puhkekeskust, mis ehitati aastatel 1979-1981 Autode Remondi-Katsetehase ja Koeru Autoremonditehase spordi- ja puhkekompleksiks. Arhitekt on Andres Alver.
Lahemaa staažikas giid Anne Kurepalu meenutas ekskursioone rahvuspargis ajal, kui kogu põhjaranniku ala asus nõukogude piiritsoonis ning ekskursioonile tulnud bussitäiele sõitjatele tuli taotleda load ehk propuskid, mida piirivalvurid kontrollisid. Piki mereranda olid traataiad, Juminda ja Pärispea poolsaare tippu minna ei tohtinud. Ka ei olnud lubatud mere ääres pildistada. Loksal käidi ekskursioonirahvaga Põhjaranniku restoranis söömas ja külastati Lahemaa kaubamaja. Keelatud koht oli ka Estonia teatrirahva kunagine suvituskoht Pikakose, kus selle hilisema perenaise Laine Sundja juures siiski käidi, kuid aruandesse kirja ei pandud. Põhibaas ööbimiseks oli Viitna motell. Ööbida sai veel Ojaäärsel ja majutuskoht oli Nõmmeveski endises koolimajas.
Anne Kurepalu kirjeldas, kuidas kunstnik Edgar Valterilt telliti 1970ndate aastate keskel Lahemaa rahvuspargi värviline, lõbusate piltidega kaart. Enne trükkimist kontrollis Glavlit ehk tsensuur ja kaarti tuli muuta – rannajoon teha tegelikust sirgemaks, Hara saare pidi kaardilt kustutama ja osa teedest samuti. Õige kaart trükiti 1990ndatel aastatel.
Kolga muuseumi juhataja Ulvi Meieri ja fondihoidja Nele Reiali esitlusteema oli „Kuusalu kihelkonna suvituskoht Tsitre“. Tegu on kihelkonna kõige vanema suvituskohaga, mille rajas Kolga krahv Karl Magnus Stenbock. Suvemõisal oli 11 väljapääsu, söögisaali mahtusid korraga sööma 50 inimest. Sinna sõitis suveks kokku Stenbockide perekond mitmelt poolt Euroopast. Korraldati väljasõite Pedassaarele, matku Muuksi mäele ja Turje keldrite juurde. See suvituskompleks on praeguseks hävinenud.
Reet Vaher luges konverentsil ette Vana-Loksa Seltsi liikme Eha Gnadebergi meenutused sellest, kui alates 1960ndatest aastatest 1980ndate lõpuni suvitasid Loksa perede eramajade ja korterite nende jaoks vabastatud tubades Moskva ja Leningradi intelligents – teadlased, õppejõud. Paljud olid stammkunded.
