Aru­kü­la kul­tuu­ri­juht GA­RI­NA TOO­MIN­GAS: „Suu­rü­ri­tus­te kor­ral­da­mi­ne an­nab edue­la­mu­se.“

230
Idee au­tor ja pea­kor­ral­da­ja GA­RI­NA TOO­MIN­GAS Har­ju­maa ema­de-isa­de lau­lu­võist­lu­se ajal Aru­kü­la rah­va­ma­ja la­val. Fo­to Cris­ti­na Kas­ka

„Mi­nu jaoks on üle­maa­kon­na­lis­te üri­tus­te kor­ral­da­mi­ne au­kü­si­mus,“ üt­leb Aru­kü­la kul­tuu­ri­juht, ok­toob­ris teist kor­da Raa­si­ku val­la aas­ta kul­tuu­ri­töö­ta­jaks va­li­tud Ga­ri­na Too­min­gas.

Möö­du­nud nä­da­la­va­he­tu­sel toi­mus Aru­kü­la rah­va­ma­jas Har­ju­maa har­ras­tus­teat­ri­te fes­ti­val. Ke­va­del kor­ral­das Ga­ri­na Too­min­gas Har­ju­maa koo­li­teat­ri­te fes­ti­va­li ning lau­lu­võist­lu­se Har­ju­maa Lau­lu­laps. Aru­kü­las on maa­kon­na teat­ri­fes­ti­va­lid toi­mu­nud ala­tes 1999. aas­tast roh­kem kui ühes­ki tei­ses ko­has, ka lau­lu­võist­lust on Aru­kü­la Kul­tuu­ri­selts kor­ral­da­nud mit­meid kor­di.

„Üt­led Aru­kü­la, mõt­led Ga­ri­na, üt­led Ga­ri­na, mõt­led Aru­kü­la,“ kii­dab kor­du­valt oma tru­pi­ga Aru­kü­las har­ras­tus­teat­ri­te fes­ti­va­lil käi­nud la­vas­ta­ja Ter­je Va­rul Kol­gast.

„Kui mul on ka­su­ta­da suur teat­ri­saal, mil­le sar­na­seid on Har­ju­maal ük­si­kuid, on patt jät­ta se­da võimalust ka­su­ta­ma­ta,“ põh­jen­dab kul­tuu­ri­selt­si te­gev­juht, miks on sa­ge­li kan­di­dee­ri­nud üle­maa­kon­na­lis­te üri­tus­te kor­ral­da­jaks.

Ta li­sab: „Üks koo­li­teat­ri ju­hen­da­ja üt­les, et noo­red saa­vad siin oma eten­dusi anda na­gu pä­ris teat­ris, sest meil on suur la­va ning tõu­su ja stat­sio­naar­se­te ist­me­te­ga saal.“

Aru­kü­la üri­tu­si ei hin­na­ta ai­nult saa­li pä­rast. Neid, kes on seal esi­mest või teist kor­da, ül­la­tab kul­tuu­ri­ju­hi vä­ga soe vas­tu­võtt ning et ko­gu kor­ral­dus on de­tai­li­de­ni lä­bi mõel­dud. Tund­si­me, et oli­me seal vä­ga oo­da­tud, öel­dak­se sa­ge­li ning üt­le­sid ka nüüd teat­ri­fes­ti­va­lil osa­le­nud näi­tet­rup­pi­de liik­med Kuu­sa­lu val­last.

„Mõt­len ja püüan, et kõi­gil oleks to­re. Koo­li­teat­ri­te fes­ti­va­li­le kut­su­sin algk­las­siõ­pi­las­te jaoks kloun Um­mi. Väik­se­ma­tel on ühes tru­pis sa­ge­li ko­gu klass. Nei­le on mõt­te­tu va­heae­ga­del öel­da, et ol­ge ta­sa või är­ge jooks­ke, las­te­le tu­leb pak­ku­da te­ge­vust – pan­na nad joo­nis­ta­ma, tuleb nen­de­ga män­gi­da või kut­su­da nei­le kee­gi esi­ne­ma,“ ju­tus­tab Ga­ri­na Too­min­gas.

Järg­mi­sel aas­tal ta Har­ju­maa Oma­va­lit­sus­te Lii­du tel­li­tud üle­maa­kon­na­li­si üri­tu­si ei kor­ral­da­da, et an­da ka teis­te piir­kon­da­de kul­tuu­ri­te­gi­jai­le või­ma­lus. Küll aga jät­kab en­da al­ga­tu­se, Har­ju­maa ema­de-isa­de lau­lu­võist­lu­se lä­bi­vii­mist.

„Mi­nu jaoks on üle­maa­kon­na­lis­te üri­tus­te or­ga­ni­see­ri­mi­ne iga­päe­va­sest ru­tii­nist väl­ja­mi­ne­mi­ne, an­nab suu­re­maid või­ma­lu­si ja ko­ge­mu­si, mi­da ko­ha­li­ku kul­tuu­ri­töö­ta­ja­na ei saa. See on ka või­ma­lus kont­rol­li­da oma pin­ge­ta­lu­vust, suht­le­mi­sos­kust ja toi­me­tu­le­kut, kui­das ma suu­dan, os­kan, saan. Kui suu­rü­ri­tus teh­tud, on vä­ga hea tun­ne, edue­la­mus – jess, ma sain sel­le­ga hak­ka­ma,“ rää­gib Ga­ri­na Too­min­gas.

Ko­ha­li­kus kul­tuu­rie­lus on lõp­pev aas­ta Raa­si­ku val­la aas­ta kul­tuu­ri­te­gi­ja sõ­nul ol­nud kee­ru­li­ne. Ta mär­gib, et ini­mes­tel on jär­jest ras­kem ma­jan­dus­li­kult hak­ka­ma saa­da ning see on ha­ka­nud mõ­ju­ta­ma ka kul­tuu­ri­tee­nust, mis on seo­tud ra­ha­lis­te väl­ja­mi­ne­ku­te­ga: „Nüüd tu­leb mi­tu kor­da hoo­li­ka­malt lä­bi mõel­da, kui kut­sun kel­le­gi meie rah­va­le esi­ne­ma.“

Sel­le tõt­tu peab tä­na­vu kul­tuu­ri­töö­ta­ja kõr­gei­mat, 7. ta­set kaits­nud Ga­ri­na Too­min­gas eelmisi ja ka tulevat aastat en­da jaoks õp­pi­mi­se aas­ta­teks: „Ras­ku­sed on sel­leks, et neist õp­pi­da ja neid üle­ta­da, püü­da lei­da uu­si la­hen­du­si. Oman­da­sin ka võim­le­mi­se abit­ree­ne­ri 3. kut­se ja õpin prae­gu rah­va­tant­su­ju­hiks.“

Eelmine artikkelKoda­ni­ku­kam­paa­niad taas tu­le­kul
Järgmine artikkelPika­ve­re mõi­sa­koo­li õpe­ta­ja ALI­CE SUUR­KUUSK: „Väi­ke­seid koo­le on va­ja.“